«Litteraria» sari. Oskar Lutsu päevikud aastaist 1915-1916 (I) ja 1917-1919 (II) - Oskar Luts

Скачать книгу

lähenevad, aga rahu ei lähene, ehk küll rahu jutud liikumas (aegajalt. Viimasel ajal olid kaunis kibedasti). Ford…30 Ema kirjutas, Tartus kardetavat, et Riia langeb. Ja kui Riia langeb, siis olla Tartlastel minek. Tahaks teada – kuhu? Kamarad31 kutsuvat teda enesega. Minu nõu. mingu Palamusele Sohvi32 juurde. Teodor võitleb kahedega.

      ✓

      Kirjavahetus prl. Perschinaga33.

      ✓

      Muinasjutt (kahekordne muinasjutt valgest kirikust)

      Välja apteegis34 on revisjoon. Nagu see ka mind ehk kedagi teist huvitaks?

      ✓

      Kirjutasin Grosschmidtile35.

      ✓

      P. N. Leppik Petrograadis vabrikus.

      ✓

      Serbiaga on asi otsas. Teine Belgia.36 Aga minus ei suuda nad seda kaastundmust äratada, mis Belglased.

      ✓

      1. Jaanuar 1916.

      Kirjutatakse 1916.

      Vanaasta õhtu kodus, 2 Елагский 18. Kirjutasin kolm kirja: koju (isale), Audovale37 ja Grosschmidtile. Audova läheb nüüd kaitsekraavi, nagu ta kirjutas (Riiast). Grosschmidt heitleb Tartu heategijatega ja on neile käsikandleks. Isa, ja kord tuli ka temalt kiri. Tööd küll, tegijaid vähe, kõik lähevad sõjaväljale.38 Jõuluks ostnud väheldase sea. Siis kirjutas ema. Ta heidab pilku minevikku. Tal on natuke (võib olla ka palju) kirjaniku andi, nii kenasti kirjutab ta minevikust. (29 aastat tagasi.)39 Ainult Teodor vaikib järjekindlalt. Andsin isale nõu Kimli poegi40 endise tasu eest kostile võtta, lubasin enda käest 5 rbl. kuus juurde maksta.

      ✓

      Sõda. Ta on nüüd Balkanilt kusagile mujale pöörmas. Serbiat ei ole enam. Ainult mustamäelased41 võitlevad veel viimseid võitlusi Austria-ungarlaste vastu. Gallipoli poolsaarelt42 on liidulased43 oma väed ära viinud, nagu ametlikult teatatakse. Sealt viib inglane enda väed India ja Egiptuse kaitseks. Muidu muutuseta. (Vene frondil).

      Viimasel ajal oli pealetungimine Galiitsia poole, aga nüüd on seegi seismas. Nüüd läheb sõda kolmandasse aastasse. Näis, kus olen tulevastel jõuludel, kui elupäivi peaks jätkuma.

      ✓

      Rahujutud olid… aga nüüd ei ole neid enam. Venelased lubavad viimseni võidelda, kuni lõpuliku võiduni vaenlase üle.

      Oli keegi Vassiltschikova, kes rahu sobitas. Teda kahtlustatakse äraandmises. Esiteks saadeti ta ainult pealinnast välja, enda mõisasse elama. Tema seljataga istub nähtavasti liig suur ja kõrge ringkond, kes teda kohtu kätte anda ei lase.44

      Õiguse pärast on käesolevad sündmused väärt, et neid iseäralikku päevaraamatusse kiijutada. Aga kellel on seks aega, ka püsivust? Vast aitavad needki veiksed märkused läbielatud ja nähtud aegu meelde tuletada kunagi tulevikus… Igatahes kirjutame juba 1916.

      ✓

      10 jaanuaril 1916.

      On mingisugune pühapäev. Tõesti „mingisugune”, sest need on kõik ühesugused hallid. Olen dejour45. Aga „dejoureerin” kodus, sest muidugi võttis isand Jürgenson46 kõik raskused enda peale.

      6. jaanuaaril, s.o. Kolmekuninga päeval, sai aasta kui esimest korda Viinasse47 sõitsin. Seekord peatasin [võõras]temajas „Швейцария. Mäletan tumedalt, nagu oleks sildil muu seas seisnud: Hotel Suisse. Ja, see oli küll „Suisse”. Ööseti jäselesid juudid koridoris. Iseäranis õelad olid nad laupäeva öösel. Seda päeva (6. jaan) mälestasin tänavu is[and] Arbusovi juures. Sõime „Kokolini” küpsetatud 16 kartulid ja jõime igavest „plurkschi” „Löwenbräu”48. Mis inimene hädaga kõik ära ei tee!

      ✓

      Kuulsad õhtused istumised Kokolini seltsis on nagu ära jäänud. Nad tüütasid tõesti. Kokolin oma alati ühe ja sama jutuga.

      Нетрулевич, Садукевич,49 прилетели, поросенок с хреном – объедение.50

      ✓

      Mustamäelased andsid Austriale alla ja panivad sõjariistad maha. Mis võis halasti ja näljaselt rahvalt muud nõudagi. Serblased kolivad jaolt Korfu saarele, jaolt ühinevad liidulastega Saloniki juures.51 Uueaasta pidusöögil Inglise saadiku juures (Petrograadis) joodi muu seas ka pres. Wilsoni52 terviseks. Keda aga meele ei tuletatud, ja mis iseäranis sil[ma] puutub, on Prantsuse pr[esident] Poincare. Mis see tähe[ndab], seda näitab tulevik. Vene lehed ütlevad ainult, et hr. Bjökeneni (Ingl. saadik) kõnel olla suur poliitiline tähtsus.53 (Rohkem ei tohi nad nähtavasti ütelda). Detsembri kuu jooksul, 1915, pole ühtegi telegr[ammi] Venemaalt välja maale lastud. See oli see aeg, kus separaatrahu jutud kõige rohkem käimas olid. M-me Vassiltschikova olla koja preili (neitsi). Nüüd on Keiser talt selle aunime ära võtnud.

      Uueaasta manifestis sõjaväele ütleb Keiser: Soldatid harjugu selle mõttega, et rahu ainult lõpuliku võiduga võimalik [on].

      Teodori jõulunumbrid polnudki väga meeleheitlikud. Ta tikub juba praegu ohvitser-inseneri (sapööride) kooli. Mina käin kindlasti peale, et ta kooli lõpetaks. Ses sihis kirjutasin talle täna jälle kirja.

      Loen praegu Hamsuni „Nälg”.

      ✓

      2. veebruaril, vist Küünlapäeval, nagu endisest ajast mäletan. „Nälg” on mõjuvatest mõjuvam raamat. Need kaks: „Nälg” ja „Pan”, ka „Mysteeriumid”,54 need on tööd, kus ta halastamatu käega oma enese haavadelt sidemed kisub ja haavades sorib (wühlt) ja sellest valust nagu lõbu tunneb. Ta on viimseni halastamatu (ja avalik), nagu seda iga „suur” on ja olema peab. Seal naelutab ta end igal leheküljel risti ja kõigub siis naeru ja pilke all; ja hirvitab ise kaasa. Kõige juures ikkagi lõpmatu üleoleku-tunne ja võrratu esteetiline maitse. See viimne ongi, mille vastu ta kunagi ei patusta.

      ✓

      Umbes kuu on mööda sest, kui siia viimati paar märkust kirjutasin. Vast aitavad needki mõned märkused tulevikus, et möödaläinud aegu meeletuletada – nagu kord tähendasin. Muidugi oleksid praegused sündmused suurema väärt. Sõber Arbusov kirjutab oma päevaraamatusse kõik üles. (Tal on juba viies raamat käsil.) Kas ta ka ilmasõja kohta midagi kirjutab – ei tea. Politikast ei tea ka tema midagi. Temale on ükskõik. Ka minule on ükskõik, kes … Ainult niipalju: Uue tekkimisel saaksid kodused laiali pillutud. Ainult see. Muud midagi.55

      ✓

      Elan ikka veel siin – Елаги. Minu kõrval elab keegi endine telegrafist. Ma ei kannata tema

Скачать книгу

<p>30</p>

Henry Ford (1863 – 1947) – ameerika suurtööstur, kes organiseeris 140-liikmelise rahudelegatsiooni Euroopasse, et väidetavalt rajada teed rahule. Delegatsioon sõitis välja 22. XI (5. XII) 1915. „Postimehe” 23. XI number märkis sel puhul, et Ühendriikides peetakse ettevõtet ülikergemeelseks. Lutsu skeptilised mõttepunktid olid igati õigustatud, sest selleks päevaks, 14. detsembriks, oli Ford oma seltskonna juba maha jätnud ja Kristianiast (Oslost) koju tagasi pöördunud.

<p>31</p>

Lutsul oli reaalkoolis küll koolivend Kamar, kellest enne maailmasõda sai keemiaõpetaja ning tema parimaid sõpru, kuid pole teada, et siin nimetatud Kamarate pere oleks kuidagi seotud tolle vana sõbraga.

<p>32</p>

Sohvi – O. Lutsu emapoolne tädi Sofle Kimmel (sünd. Jobso;? – 1939).

<p>33</p>

Veera Peršina – Lutsu Tartu-tuttavaid, kelle aadress leidub tema märkmikus ja kellega kurameerimisest on siinses päevikus palju juttu.

<p>34</p>

Välja apteegis – Väliapteegis.

<p>35</p>

Otto Grossschmidt (1869 – 1941) – eesti kirjanik, I maailmasõja ajal Punase Risti teenistuses Tartus, Lutsu tuttav umbes 1912. a. peale.

<p>36</p>

Saksamaa, Austria-Ungari ja Bulgaaria vallutasid 1915. a. lõpuks kogu Serbia. Suurem osa neutraalse Belgia territooriumist oli Saksamaa poolt okupeeritud juba sõja algul.

<p>37</p>

Johann Audova – Lutsu Tartu-tuttavaid, kelle sõjaväeaadress leidub tema märkmikus; vt. temast „Pikemas peatuses” (lk. 146).

<p>38</p>

Vrd. sama motiivi esitusega „Pikemaspeatuses” (lk. 144).

<p>39</p>

Siin on mõeldud O. Lutsu sündimise aega 26. XII 1886 (7.1 1887).

<p>40</p>

Kimli pojad – O. Lutsu tädipojad.

<p>41</p>

mustamäelased = montenegrolased; Montenegro kuningriik (asub Serbo-Horvaatia lõunaosas) vallutatigi Keskriikide poolt jaanuaris 1916.

<p>42</p>

Gallipoli ehk Gelibolu poolsaar on Türgi Euroopa-osas. Seal toimusid 1915-16 seoses Dardanellide operatsiooniga ägedad lahingud.

<p>43</p>

liidulased – liitlased, Antandi riigid, Keskriikidega sõdiv grupeering I maailmasõjas.

<p>44</p>

Vassiltšikova loo üksikasjad pole kommenteerijale teada. Oma „Pikemas peatuses” (lk. 214) kirjutab Luts sellest nii: „Kõneldi ja isegi kirjutati rahuläbirääkimisest. Keegi vürstinna Vassiltšikova olevat ajanud neid asju. Nüüd kahtlustatavat sedasama vürstinnat riigireetmises.”

<p>45</p>

dejour (pr. k.: de jour) – dežuur, valvekord.

<p>46</p>

Eduard Jürgenson (1886 – 1964) – eestlasest proviisor, Lutsu kolleeg ja sõber sõja ajal Väliapteegis nr. 1 Vilnos ja Vitebskis; vt. tema iseloomustused „Pikemas peatuses” (lk. 35 ja 156).

<p>47</p>

Vilno – kubermangukeskus, 1915 – 18 Saksa vägede valduses; praegu Leedu Vabariigi pealinn Vilnius.

<p>48</p>

„… igavest „plurkschi” „Löwenbräu”.” – Jutt on teatavast õllesordist.

<p>49</p>

Huvitaval kombel esinevad need isikunimed „Pikemas peatuses” (lk. 158) hoopis teises seoses, nimelt Lutsu jutuka korteriperenaise minevikumälestustes.

<p>50</p>

npu iemeiu, тросенок с хреном – объедение (vene к.) – siin: lendasid kohale; järgneb ohjeldamatu söömaaeg, kus külmserveeringuna pakutakse noorlooma (siin ilmselt põrsa) liha mädarõikaga.

<p>51</p>

Korfü ehk Kerkyra saar – Kreekale kuuluv saar Joonia meres; Saloniki – linn Põhja-Kreekas.

<p>52</p>

Thomas Woodrow Wilson (1856 – 1924) – Ameerika Ühendriikide president 1913-21.

<p>53</p>

Raymond Poincare (1860 – 1934) – Prantsusmaa president 19] 3 – 20. G. W. Buchanan (1854 – 1924) – Briti suursaadik 1910-17.

<p>54</p>

Siin on jutt norra kirjaniku Knut Hamsuni (1859 – 1952) romaanidest „Nälg” (1890), „ Müsteeriumid” (1892) ja „ Paan ” (1894).

<p>55</p>

Teataval määral kõnelevad sellele ükskõiksusekuulutusele vastu Lutsu rohked ja täpsed märkused sõjasündmuste kohta sellessamas päevikus. Kuid tõepoolest puuduvad siin mõtteavaldused Venemaa sisepoliitilisest olukorrast.