«Litteraria» sari. Oskar Lutsu päevikud aastaist 1915-1916 (I) ja 1917-1919 (II) - Oskar Luts

Скачать книгу

kombel see nii ei ole, mõlemad pigem täiendavad teineteist, ühist on väga vähe. Ometi võime kindlad olla selles, et 1915-16 aastate päevik oli Lutsul töölaual, kui ta veerand sajandit hiljem oma „Pikemat peatust” kirjutas.

      Oskar Lutsu kaks säilinud päevikut I maailmasõja aastaist on väärtuslik allikas tema elukäigu, loominguloo ja vaadete üksikute tahkude valgustamiseks.

      Sõtta mobiliseeritud kirjaniku isikliku elu mitmete külgede, aga samuti tema perekonnaliikmete ja tutvuskonna kohta koguneb päevikuridadest hulk uudset infot, pealegi perioodist, mida tunneme tema eluloos küllalt pealiskaudselt. Samuti täpsustub kirjanikul sõja-aastail käsilolnud või valminud teoste sünnilugu. Huvitav on põgus pilguheit tema tolleaegsesse lektüüri. Üllatav on Lutsu päevikute kaudu nende autorit tundma õppida kui kodanikku, näha teda terasel pilgul ja tundliku südamega jälgimas ümbritsevat elu suurte ühiskondlike sündmuste ning murrangute ajastul.

      Päevikute tekst on edasi antud maksimaalselt selle algsel kujul. Kõik erinevused tänapäevasest ortograafiast on säilitatud, kui need ei sega teksti õiget mõistmist.

      Teksti arusaadavuse huvides on lisatud üksikuid kirjavahemärke ja mõni algustäht suureks parandatud. Nn. näpuvead on parandatud ilma neile osutamata. Koostaja poolt lisatud sõnad või sõnaosad on asetatud nurksulgudesse. Lühendatud sõnad on välja kirjutatud siis, kui see on vajalik teksti paremaks mõistmiseks.

      Meelik Kahu

      I

      1915-1916

      Viitebsk3, 2 Ühend, hospit.

      Pühap. 11 Okt. 1915.

      Hospidalis, kõrvahaigusega 19. septembrist saadik2, mõni päev pärast Tartuskäiku3.

      ✓

      Tartuskäik iseenesest oli juba midagi väärt. Mäletad?

      ✓

      Hrad: Zinowsky, Kapten, kellele ainult vaja oli selja kondi külge koputada, et… Ametnik. 20 eelpunktist. Tohter Odinets. Junker, kes hoigas. Õde Solovieva kui hoolas tööline. Teine õde (noor), kes 100 rbl korjanud. Õde Soremba6 , mesimagusa kõnega, ohvitser Soremba alaline võeras, kes viimase fruktitel ja schokolaadil alaliseks võeraks oli; kes aga alamväeliste vastu kohe oma tooni muutis.

      Siis õde Madonna silmadega. Сестра с глазами Мадонны.

      ✓

      Маруся minu korteris Елагск. пер… Kui täidikud kehavormid nii noorelt.

      ✓

      Igav on. Midagi pole eespool, mis rõõmustaks, mida oodata maksaks.

      Parem kõrv kaotab vist teravama kuulmise hoopis.

      ✓

      Sõda kestab edasi. Sakslased seisavad ikka veel Dvinski7 all ja Riia lähedal. Sõjamoona öeldakse juba olevat. Prantslased said hiljuti kaunis suure võidu Arras’is8. Vangi langes üle kahetuhande sakslase 100 suurtükiga.

      Ka vene vägedel oli neil päevil paar „успех’ i”9 Galitsias10.

      ✓

      Kuu aega tagasi võttis keiser ülemjuhatuse enese kätte. Ta onu, endine ülemjuhataja11, läks Kaukaasia maavalitsejaks.

      16 Oktoobril 1915.

      Ikka hospitalis.

      Tänasest „Витебский Вестнику” numbrist loen: Kõik I ja II järgu ratnikud12 , kes veel sõjaväkke pole võetud, võetakse nüüd keisri käsul, mis Liivimaa kohta antud. (Võib olla ka teiste kuberm. kohta, kuid Viitebski leht ei ütle seekohta midagi). Võin arvata, missugune ärevus selle sõnumi puhul Tartus valitseb. Lähevad kõik, lihtsalt kõik 43 aasta vanaduseni. Muu seas ka: vennaks[ed] Simmid13, adv Beek14, Olesk15, B. Linde16, kunstnikud Leppik17 ja Roosileht18, peaaegu kõik näitlejad, P. Leppik19 (!) hoho! Tomson j.n.e. j.n.e. Missugune möll! P. Leppik läheb vaevalt, liig paks on ta kõht. Ka palju teisi rabelevad muidugi välja, aga ärevus jääb ärevuseks. Saab kuulda.

      ✓

      Loen ja loen. Д 'Амичис20, Честертон21, Kellermann22, Strindberg23, j.n.e. j.n.e. (Д'Амичис – Дневник] Школьн[ика].)24

      21 Oktoober 1915.

      Ikka hospitalis.

      Kõrv jookseb ikka mäda, ehk küll vähemal mõedul kui enne. Valud on ära. Selle eest annab jooksva end sel sügisel iseäranis tunda. (Vähemalt näib mulle nii) Täna öösel magasin enda korteris. Uni on viimseni rahutu. Piinavad unenäod vaevasid kõige öö. Öösel kojutulles, mõtle ainult, olin kusagilt ukselt mingisuguse plaadi ja veel ühe asja, mida praegu enam ei mäleta, ära tõmmanud ja kiitlesin sellega enda majaperemehe (Paris, kui ma [ei] eksi) ees, kõike süüdi enda peale võtta lubades. Missugused valed ma kõik välja mõtelsin, et uurija ees süüdi enda kaelast ära ajada. Aga refrainina käis unenäost läbi, et teenistusest pool lubata koju olin tulnud ja iga silmapilk tagasi sõitma pidin. See on juba kuu aega (peale viimist kodus olekut) minu igaöösiste unenägude põhijoon.

      Kui ükskord koju saaks ja enam kuhugile vaja sõita poleks!

      ✓

      Ema kirjutab, enamasti igal pühapäeval. Isa olla pühapäiviti alati kodunt ära Jumal teab kus. Tartus suur petroleumi ja suhkru puudus. Söögiained minevat kallimaks.25

      ✓

      Ka siin, Viitebskis, pole niihästi õli kui suhkurt ega jahu. Linn vaevalt valgustatud. Poodid poolpimedad. Nahka kaalutakse kullaga.

      ✓

      Sõda kestab edasi ja kaldub Balkani poolsaarele. Ühendatud Saksa-Austria-Bulgaria sõjaväed tungivad Serbiale kallale. Viimastele on juba Prantslased ja inglased abi saatnud. Venelased lubavad saata.

      Vene frondil ilma muudatusteta. Sakslased seisavad ikka Riia ja Dvinski all.

      Kuu aega hiljen, tähendab – 22 Novembril, 1915

      Hospidalist juba nädalat 3 väljas. Töötan. Kõrv pagiseb vahel. Kantselei. Hr. Aleksejeff26. Mingit suuremat uudist pole niihästi maailma sõjas, kui ka enda elus. Seisak sõjas. Talv. Viitebskis on koledad muutlikud ilmad. Päev külma, päev sula, päev lund, päev vihma. Õhtud isand Arbusovi27 juures. Kokolin. Õhtud minu juures. Ja nii läheb aeg. Nii läheb aeg surma poole.

      Ja prl K. kirjutas Tartust. Seekord olla ta suuremate nõuetega: tahta 150 rbl. Hädasti tarvis. Kohe ei olla tal võimalik maksta, aga kui ma nii… paar aastat oodata võiksin.28

      ✓

      Teodor Скачать книгу

<p>3</p>

Vitebsk – tolleaegne kubermangukeskus, kus O. Luts teenis I maailmasõja ajal Väliapteegis nr. 1; praegu linn Valgevene põhjaosas. Sinna oli Luts äsja koos oma apteegiga evakueerunud Vilnost.

<p>4</p>

Sellest haigestumisest kirjutab Luts oma mälestustes: „Mu parem kõrv, mis sarlakihaiguse tagajärjel oli haiglane juba lapsest saati, teeb mulle põrguvalu. Kolme päeva pärast mind viiakse hospidali, mis asub kõrgel Düüna kaldal… Algavad piinarikkad päevad ja veelgi hirmsamad ööd …” (Luts, O. Mälestusi XII: Sõjarändur. – Tartu, 1940, lk. 197).

<p>5</p>

Tartuskäik – Luts oli seal 8-päevasel puhkusel; vt. lähemalt,,Sõjarändur” (lk. 188 -196).

<p>6</p>

Õde Soremba – oma mälestustes kasutab Luts nimekuju 'Zaremba' (Luts, O. Mälestusi XIII: Pikem peatus. – Tartu, 1941, lk. 7 jj.).

<p>7</p>

Dvinsk – suur tööstuskeskus Vitebski kubermangus, umbes 230 km Vitebs-kist; praegune Daugavpils Lätis.

<p>8</p>

Arras – linn Kirde-Prantsusmaal.

<p>9</p>

„успех “ (vene k.) – edusamm.

<p>10</p>

Galiitsia – Austria-Ungarile kuulunud piirkond Karpaatide põhjajalamil; praeguse Ukraina territooriumil.

<p>11</p>

Suurvürst Nikolai Nikolajevitš (1856 – 1929) oli Vene vägede ülemjuhataja sõja algusest peale.

<p>12</p>

Armee kõrval tegutses Venemaal ka riiklik maakaitsevägi, eeskätt valveteenistuseks tagalas sõja ajal, aga ka tegevarmee täiendamiseks. Maakaitsevägi koosnes vabatahtlikest; seal teenijaid maakaitseväelasi nimetati venepäraselt ratnikuteks.

<p>13</p>

vennaks[ed] Simmid – „Vanemuise” direktor Ants Simm (1877 – 1946) ja „Vanemuise” muusikajuht Juhan Simm (1885 – 1959). Esimene neist lavastas Lutsu näidendeid, teine oli tema koolivend Tartu reaalkoolis.

<p>14</p>

Artur Beek – advokaat, kes Lutsu mälestuste väitel („Pikem peatus”,lk. 126) oli 1915. a. lõpul juba surnud.

<p>15</p>

Lui Olesk (1876 – 1932) – advokaat.

<p>16</p>

Berhnard Linde (1886 – 1954) – Tartu ülikooli üliõpilane, „Noor-Eesti” kirjastuse juhataja, sõjaväeametnikuna rindel 1916 – 17. Tema sõjaväeaadress on Lutsu samas märkmikus, kust on pärit ka käesolev päevik.

<p>17</p>

Usutavasti on siin mõeldud kunstnik Rudolf Lep(p)ikut (1881 – 1918), kes maailmasõja ajal elas Tartus, kus tema juures õppis maalimist ka noor J. Schütz (Sütiste).

<p>18</p>

August Roosileht (1887 – 1941) – kunstnik ja joonistusõpetaja; „Eesti avalike tegelaste” andmeil võttis ta 1914 – 17 osa maailmasõjast, seega ka juba kõnealusel aj ai oktoobris 1915.

<p>19</p>

Peeter Leppik (1879 – 1943) – Lutsude perekonnatuttava Katariina Striegeli väimees, kellest on juttu Lutsu mälestusteoses „Kuldsete lehtede all” (Tartu, 1933).

<p>20</p>

Edmondo de Amicis (1846 – 1908) – itaalia kiijanik, kellelt Luts luges, nagu siinsamas näeme, venekeelses tõlkes tema maailmakuulsat noorsoojutustust kooliõpilase päeviku vormis „II Cuore” (1886; e. k. „Süda", 1924 – 25).

<p>21</p>

Gilbert Keith Chesterton (1874 – 1936) – inglise kirjanik.

<p>22</p>

Bemhard Kellermann (1879 – 1951) – saksa kirjanik, kelle „Tunnel” oli selleks ajaks ka eesti keeles ilmunud (1913).

<p>23</p>

August Strindberg (1849 – 1912) – rootsi kiijanik, kelle naturalistlik romaan „Punane tuba ” oli selleks ajaks ka eesti keeles ilmunud.

<p>24</p>

Д ’Амичис – Дневн[ик] Школьн[ика] (vene к.) – Е. de Amicis'e „Kooliõpilase päevik”.

<p>25</p>

Oskar Lutsu ema Leena Luts (sünd. Jobso; 1866 – 1942) ja isa Hindrik Luts (1859 – 1939) elasid sel ajal Tartus.

<p>26</p>

Hr. Aleksejeff – Lutsu „Pikemas peatuses” (lk. 34 jj.) esineb tema kolleeg kolleegiuminõunik Gennadi Aleksejev.

<p>27</p>

Georg Arbusow – Lutsu kolleeg (osakonnajuhataja) Väliapteegis nr. 1 Vilnos ja Vitebskis, suur kirjandushuviline, nimeka baltisaksa ajaloolase Leonid Arbusow sen. poeg.

<p>28</p>

„Pikemas peatuses” (lk. 210 – 211) esitab Luts analoogilise kirja, dateeritud 19. XII 1915, kelleltki Tartu tuttavalt daamilt, kes soovis laenata 300 rbl.