LITMIR.BIZ

Скачать книгу

pidi ta teada saama, milliseks on kujunenud mees. Kaaslaste silmis oli ta oma tõotuse täitnud; Livornos oli ta käinud oma paarkümmend korda ja teadis ühte habemeajajat San Fernando tänaval. Ta läks tema juurde, et lasta juukseid lõigata ja habet ajada.

      Habemeajaja vaatas imestusega pikkade juuste ja tiheda musta habemega meest, kes sarnanes mõne Tiziani kauni peaga. Tol ajal ei olnud säärase habeme ja pikkade juuste kandmine veel moes: tänapäeval paneks ühte habemeajajat imestama vaid see, et niisuguste füüsiliste eelistega mees on valmis neist loobuma.

      Livorno habemeajaja asus sõna lausumata tööle.

      Kui habemeajaja valmis sai, kui Dantès tundis, et lõug on täiesti sile ja juuksed tavalise pikkuseni lõigatud, küsis ta peeglit ja vaatas ennast.

      Nagu me mainisime, oli ta kolmekümne kolme aastane, neliteist vangiaastat oli tema näkku suuri muutusi toonud.

      Kui Dantès läks Ifi lossi, oli tal olnud särav ja naeratav, õnneliku nooruki nägu, kelle esimesed sammud elus on olnud kerged ja kes vaatab lootusrikkalt tulevikku, mis pidi kujunema loogiliseks jätkuks minevikule. Kõigest sellest polnud enam jälgegi.

      Dantèsi ovaalne nägu oli veel pikemaks veninud, naeratav suu oli karm ja otsusekindel, kulmud mõtlikult kaardus, silmis sügavnukker pilk, mis ajuti tumenes süngeks ja kiirgas viha ja inimvihkamist; näonahk, mis polnud nii kaua päevavalgust ja päikesekiiri näinud, oli omandanud tuhmi jume, mis mustade juuste raamis on iseloomulik põhjamaa aristokraatlikule ilule; sügavad teadmised, mis ta oli omandanud, olid vajutanud oma pitseri targale ja enesekindlale näole; ja kuigi ta oli juba loomult pikka kasvu. oli ta keha arenenud sitkeks ja jõuliseks nagu inimestel, kes püüavad oma jõudu arendada.

      Elegantselt haprad ja nõtked kehavormid olid taandunud tugevate, lihaseliste ja väljakujunenud vormide ees. Palved, ahastamised ja needmised olid ta häält muutnud, kord oli see imeliselt mahe, teinekord jälle kareda, peaaegu käheda varjundiga.

      Lisaks kõigele oli pidev pimeduses või hämaruses viibimine andnud ta silmadele iseäraliku võime eristada asju ka öösel, nagu teevad seda ilves või kass.

      Edmond naeratas ennast nähes: täiesti võimatu, et ta parim sõber ta ära tunneks, juhul kui tal mõni sõber veel olema peaks; ta ei tundnud ennast enam isegi ära.

      “Giovane Amelia” peremees, kes heameelega tahtis Edmond’i väärtusega meest oma laeval näha, oli talle pakkunud avanssi tulevase palga arvet, mille Edmond oli vastu võtnud. Nii oli tema esimene mure, lahkudes habemeajaja juurest, kes oli tema kallal esimese metamorfoosi läbi viinud, astuda poodi ja osta täielik madrusevarustus; teatavasti on see riietus väga lihtne: valged püksid, triibuline särk ja früügia müts.

      Kui Edmond, tulles Jacopole tagasi tooma laenatud särki ja pükse ning oma uues riietuses “Giovane Amelia” peremehe ette ilmus, pidi ta temale uuesti kogu oma loo rääkima. Peremees ei suutnud selles kena välimusega, hästi riietatud madruses kuidagi ära tunda habemessekasvanud, juustes ripnevate vetikatega ja merevees ligunenud meest, kelle ta oli alasti ja poolsurnult laevatekile tirinud.

      Tema meeldiva välimuse mõjul kordas peremees Dantèsile oma tööpakkumist, aga Dantèsil olid omad plaanid ja ta nõustus jääma vaid kolmeks kuuks.

      “Giovane Amelia” meeskond oli väga toimekas ja töötas peremehe käe all, kellel polnud kombeks ilmaasjata aega kaotada. Nad olid jõudnud vaevalt nädala Livornos olla, kui kumerate parrastega laev oli jälle täis lastitud kirjut musliini, keelatud puuvillakangaid, inglise püssirohtu ja tubakat, millele oli unustatud riigimonopoli pitsat lüüa. Kõik see tuli välja viia vabasadamast Livornost ja lossida Korsika rannal, kust teatavad kindlad spekulandid laadungi Prantsusmaale toimetavad.

      Laev läks teele. Edmond seilas taas sinisel merel, mis oli olnud tema nooruse esimene silmapiir ja mida ta vangipõlves oma unistustes nii tihti oli näinud. Paremale jäi Gorgone, vasemale Pianosa ja ta liikus otse Paoli21 ja Napoleoni sünnimaa poole.

      Kui peremees järgmisel hommikul tekile tuli, mida ta tavaliselt tegi küllalt vara, leidis ta Dantèsi reelingule nõjatumas ja kummalise näoga vaatamas tõusvas päikeses roosatavaid graniitkaljusid: see oli Monte-Cristo saar.

      Saar jäi umbes kolmveerand ljöö kaugusele “Giovane Amelia” tüürpoordist, mis jätkas oma reisi Korsika poole.

      Dantès mõtles, sõites paralleelselt saarega, mille nimi talle nii palju ütles, et tal tarvitseb vaid merre hüpata ja poole tunni pärast oleks ta tõotatud maal. Aga mida hakkaks ta seal peale, tal pole tööriistu, millega varandust välja kaevata, pole relvi, millega seda kaitsta? Pealegi, mida ütleksid madrused? Mida mõtleks peremees? Tuli oodata.

      Õnneks oodata Dantès oskas: neliteist aastat oli ta oodanud vabadust. Nüüd, kus ta oli vaba, võis ta rahulikult pool aastat või aasta oma varandust oodata.

      Kas ta siis poleks võtnud vastu vabadust, kui talle seda oleks pakutud ilma varanduseta?

      Pealegi, kas polnud varandus lihtsalt pettekujutlus? Sündinud vaese abee Faria haiges peas, kas polnud ta surnud koos temaga?

      Tõsi küll, kardinal Spada kiri oli kummaliselt täpne.

      Ja Dantès kordas mõttes algusest kuni lõpuni kirja, millest ta polnud unustanud ainustki sõna.

      Õhtu jõudis kätte. Edmond nägi, kuidas saar helkis kõikvõimalikes värvivarjundites, mida toob kaasa päikeseloojak, ja siis vajus kõigi silme eest pimedusse; aga tema, kes oli vangikongis pimedusega harjunud, nägi seda kahtlemata edasi, sest ta jäi viimasena tekile.

      Kui järgmisel hommikul ärgati, oldi Aléria lähedal. Kogu päev looviti ranna ääres ja õhtul süttisid kaldal tuled. Tulede paigutusest tehti ilmselt järeldus, et võib randuda, sest kahvlisse pandi lipu asemel signaaltuli ja sõideti püssikuuli kaugusele rannast.

      Dantès oli märganud, et “Giovane Amelia” peremees oli, kahtlemata piduliku sündmuse auks, maale liginedes lasknud panna tekile kaks kulevriini, mis meenutasid linnavalli kahureid ja võisid suurema kärata saata tuhande sammu kaugusele neljanaelase kuuli.

      Aga sel õhtul osutus ettevaatus tarbetuks; kõik läks äärmiselt vaikselt ja viisakalt. Neli paati sõitsid peaaegu käratult väikese tendri juurde, kust lasti ka, ilmselt austusest tulijate vastu, paat vette; viis paati tegutsesid nii hoolega, et hommikul kella kaheks oli last “Giovane Amelia” pardalt kindlale maale viidud.

      “Giovane Amelia” peremees oli väga korraarmastaja inimene ja veel samal ööl jagati tasu: iga mees sai sada Toscana liiri, see tähendab umbkaudu kaheksakümmend franki meie rahas.

      Aga retk ei olnud veel läbi; nüüd võeti kurss Sardiiniale. Laev, mis oli äsja lossitud, tuli uuesti lastida.

      Teine operatsioon läks niisama õnnelikult kui esimene; “Giovane Amelial” ilmselt vedas.

      Järgmine last tuli viia Lucca hertsogkonda. See koosnes peaaegu tervenisti Havanna sigaritest, Jerezi ja Málaga veinidest.

      Seal tekkis väike tulevahetus tollimeestega, “Giovane Amelia” peremehe igaveste vaenlastega. Üks tollimees sai surma ja kaks madrust haavata. Üks neist kahest madrusest oli Dantès; kuul oli ta vasakust õlalihasest läbi läinud.

      Dantès oli tulevahetuse üle peaaegu õnnelik ja haava üle rahul; need karmid õpetajad olid talle selgeks teinud, kuidas ta oskas suhtuda hädaohusse ja mil moel taluda kannatust. Hädaohule oli ta naerdes vastu astunud ja kuuli saades oli öelnud nagu kreeka filosoof: “Valu pole kurjast.”

      Pealegi oli ta vaadanud surmavalt haavatud tollimeest, ja kas nüüd võitlustuhina või inimlike tunnete jahtumise tõttu, igatahes polnud see vaatepilt talle kuigivõrd muljet avaldanud. Dantès oli asunud teele, mille kavatses lõpuni käia; ta liikus soovitud sihi poole: ta süda oli rinnus kivistumas.

      Jacopo oli teda kukkumas nähes arvanud, et ta on surnud, oli tema juurde tormanud, ta maast üles tõstnud ja pärast tema eest nagu hea sõber hoolitsenud.

      Maailm ei olnud ühesõnaga nii hea, nagu seda nägi doktor Pangloss, aga ka mitte nii kuri, nagu nägi Dantès, sest Jacopo, kellel

Скачать книгу