LITMIR.BIZ

Скачать книгу

valvurilt, kes oli abeele süüa toonud.

      “Mitte kunagi, härra ülem.” vastas vangivalvur. “Mitte kunagi, mitte üksainus kord! Vastupidi: mõnikord ta isegi lõbustas mind, jutustades mulle lugusid. Ühel päeval, kui mu naine oli haige, andis ta mulle isegi ühe retsepti, mis mu naise terveks tegi.”

      “Seda ma ei teadnudki, et tegemist oli minu kolleegiga,” ütles arst. “Ma loodan, härra vanglaülem, et te kohtlete teda vastavalt,” lisas ta naerdes.

      “Jah muidugi, olge mureta, ta maetakse nagu kord ja kohus, kõige uuemas kotis, mida on võimalik leida. Kas te olete rahul?”

      “Kas me selle viimase asjatoimetuse peame tegema teie juuresolekul?” küsis üks vangivalvur.

      “Loomulikult, aga kiirustage. Ma ei või ometi kogu päevaks siia kongi jääda.”

      Jälle oli kuulda inimeste edasi-tagasi käimist, siis kostis Dantèsi kõrvu riidekahinat, voodivedrude naginat, siis raske sammu põntsumist kivipõrandal, nagu oleks keegi ränka koormat kandnud, siis nagises voodi uuesti raskuse all, mis sinna tagasi tõsteti.

      “Nägemiseni õhtul,” ütles vanglaülem.

      “Kas missat ka peetakse?” küsis üks ohvitser.

      “Võimatu,” vastas vanglaülem. “Lossi kaplan palus mult eile vaba nädala, et teha väike reis Hyères’i. Lubasin oma vangide eest selle aja vältel vastutada. Vaene abee poleks pidanud nii väga kiirustama, siis oleks ta reekviemi saanud.”

      “Oh, ta on vaimulik,” sõnas arst tema elukutsele omase jumalakartmatusega. “Jumal võtab tema ametit arvesse ja ei valmista põrgule kurja lõbu sellega, et saadab talle ühe preestri.”

      Rumala nalja peale kostis naerulagin.

      Vahepeal jätkati ettevalmistusi surnu matmiseks.

      “Nägemiseni õhtul!” ütles vanglaülem.

      “Mis kell?” küsis valvur.

      “Kella kümne või üheteistkümne paiku.”

      “Kas surnuvalvet peetakse?”

      “Milleks? Kong pannakse lihtsalt lukku, nagu oleks ta elus.”

      Sammud kaugenesid, hääled jäid nõrgemaks, uks mürtsatas, lukk kriiksus, riivid rägisesid ja sünge vaikus, üksindusest hullem surmavaikus vallutas kõik, kaasa arvatud noormehe tardunud südame.

      Siis lükkas ta põrandakivi aeglaselt peaga üles ja vaatas kongis uurivalt ringi.

      Kong oli tühi: Dantès ronis käigust välja.

      XX

      IFI KINDLUSE SURNUAED

      Aknast langevas nõrgas ähmases valguses paistis voodil piklik jämedast lõuendist kott, mille sees laiade kortsude all võis aimata pikka ja kanget kogu: see oli abee Faria surilina, mis valvurite jutu järgi maksis nii vähe. Kõik oli niisiis läbi. Juba eraldas füüsiline takistus Dantèsi tema vanast sõbrast: enam ei näinud ta sõbra silmi, mis olid jäänud lahti, otsekui tahaks ta vaadata teisele poole surma; enam ei saanud ta pigistada osavat kätt, mis oli kergitanud loori tema jaoks peidetud asjade eest. Faria, kasulik ja hea kaaslane, kellega ta oli nii väga harjunud, elas nüüd vaid tema mälestustes. Ta istus kohutava voodi servale ja sünge, kibe nukrus vallutas ta.

      Üksi! Ta oli jälle üksi! Oli tagasi langenud vaikusesse, ta ees oli jälle tühjus!

      Üksi! Enam ta ei näe, ei kuule ainsa inimolevuse häält, kes teda maa peal hoidis! Kas ei oleks õigem minna, nagu läks Faria, jumalalt nõudma elu mõistatuse võtit, riskides sinna minna läbi sünge kannatustevärava?

      Enesetapumõte, mille ta sõber oli oma juuresolekuga eemale peletanud, tõusis nüüd nagu viirastus Faria laiba kõrvale.

      “Kui ma võiksin surra,” ütles ta, “läheksin ma sinna, kuhu tema läheb, ja kindlasti ma kohtaksin teda. Aga mil viisil surra? See on nii lihtne,” lisas ta naerdes, “ma jään siia, kargan kallale esimesele inimesele, kes siia sisse astub, kägistan ta ära ja mind giljotineeritakse.”

      Aga suurte kannatustega on nagu suurte tormidega, kuristik on kahe laineharja vahel – Dantès põrkas tagasi häbistava surma eest ja sööstis teda vallanud ahastusest ägedasse elu- ja vabadusejanusse.

      “Surra! Oh ei!” hüüdis ta. “Ei tasunud vaeva nii kaua elada, nii kaua kannatada, et nüüd surra! Surm oli hea siis, kui ma seda otsustasin tol korral, aastate eest; aga nüüd tähendaks see tõepoolest närusele saatusele liigset kaasaaitamist. Ei, ma tahan elada, tahan võidelda kuni lõpuni; ei. ma tahan tagasi võita õnne, mis mult ära võeti! Ma unustasin, et enne kui ma suren, pean ma oma timukaid karistama ja võib-olla ka, mine tea, mõnele sõbrale tasuma. Aga praegu olen ma siia unustatud ja oma kongist pääsen ma välja ainult nii, nagu abee Faria.”

      Selle lause peale Edmond tardus, ta silmad vaatasid ainiti nagu inimesel, kellele on äkki mingi mõte tulnud, aga keda see mõte kohutab; ta tõusis äkki püsti, pani käe laubale, nagu tuleks pööritus peale, astus kongis paar sammu edasi-tagasi ja seisatas uuesti voodi ees…

      “Oo! Oo!” pomises ta. “Kes saatis mulle selle mõtte? Kas sina, jumal? Et siit lähevad vabana välja ainult surnud, eks asugem siis surnute asemele.”

      Ja kaotamata aega, et ta ei hakkaks ümber otsustama, et ta ei laseks kaalumisel meeleheitlikku otsust kummutada, astus ta koleda koti juurde, tõmbas selle Faria tehtud noaga lahti, tiris laiba kotist välja, viis selle oma kongi, pani voodile ja mässis ta pea ümber räbala, mille tavaliselt endale pähe oli sidunud, tõmbas talle teki peale, suudles viimast korda jääkülma laupa, püüdis tema mässulisi silmi kinni vajutada, aga need jäid endiselt lahti ja mõjusid mõtte puudumise tõttu kohutavalt, pööras abee pea seina poole, et valvur õhtul süüa tuues arvaks, et tema, Dantès, lesib, nagu tal sageli kombeks oli, siis läks tagasi käiku, tõmbas voodi vastu müüri, ronis abee kongi, võttis peidupaigast nõela, niidi, viskas seljast närud, et koti sees oleks tunda alasti ihu, ronis lahtisesse kotti, seadis ennast laiba asendisse ja õmbles koti seest kinni.

      Tema südamelööke oleks kuulda olnud, kui keegi oleks õnnetuseks sel hetkel sisse tulnud.

      Dantès võinuks väga hästi õhtuse ringkäigu ära oodata, aga tal oli hirm, et järsku vanglaülem muudab oma otsuse ja laip viiakse ära.

      Siis oleks viimanegi lootus kadunud.

      Igatahes oli ta plaan kindel.

      Vaat, mida ta otsustas teha.

      Kui matjad peaksid viimise ajal ära tabama, et nad kannavad elavat inimest surnu asemel, ei annaks Dantès neile mahti seda kindlaks teha; jõulise noalöögiga tõmbaks ta koti ülevalt alla lõhki, kasutaks ära nende kohkumuse ja põgeneks; kui nad peaksid püüdma teda kinni pidada, laseb ta noa käiku.

      Kui nad viivad ta surnuaeda ja panevad hauda, laseb ta endale mulla peale visata; et aga oli öö, siis niipea kui matjad on selja pööranud, ronib tema pehmest mullast välja ja põgeneb: ta lootis, et muld pole väga raske ja ta suudab selle üles kergitada.

      Kui ta aga eksib ja muld on liiga raske, siis ta lämbub – seda parem! Kõik oleks möödas!

      Dantès polnud eilsest õhtust peale söönud, ta ei olnud söögile ka hommikul mõelnud ja ei mõelnud sellele praegugi veel. Tema olukord oli liiga ebakindel ja millelegi muule ta mõelda ei saanud.

      Esimene oht, mis Dantèsi ähvardas, oli see, et kui valvur toob talle kella seitsme ajal õhtusöögi, võib ta vahetamist märgata, õnneks oli Dantès nii palju kordi, kas nüüd inimpõlgusest või väsimusest, vangivalvurit magades vastu võtnud; ja sellisel juhul pani valvur tavaliselt leiva ja supi lauale ja läks sõna lausumata minema.

      Aga sel korral võis valvur oma tavalisest harjunud vaikimisest kõrvale kalduda, Dantèsile midagi öelda, ja nähes, et too talle ei vasta, voodi juurde minna ja kõik avastada.

      Kui kell hakkas seitse saama, valdas Dantèsi pöörane ahistus. Rinnale

Скачать книгу