LITMIR.BIZ

Скачать книгу

millest talle heldelt kallati. Tund aega hiljem kuulutas arst, et mõlemad olid surnud seenemürgituse tagajärjel. Spada suri viinamarjaistanduse künnisel, vennapoeg heitis hinge oma maja uksel, püüdes naisele millestki märku anda, aga naine ei saanud aru.

      Cesare ja paavst kiirustasid pärandit omastama ettekäändel, et neil on vaja kadunute paberid läbi vaadata. Pärandus koosnes vaid alljärgnevast paberitükist, millele Spada oli kirjutanud:

      “Ma parandan armastatud vennapojale oma kirstud ja raamatud, teiste hulgas kuldnurkadega palveraamatu ja soovin, et ta säilitaks selle mälestuseks teda armastavalt onult.”

      Pärijad otsisid igalt poolt, imetlesid palveraamatut, lõhkusid jõhkralt mööblit ja panid imeks, et rikas mees Spada oli kõige viletsam onu: ei mingit rikkust, kui selleks mitte pidada raamatutes ja laboratooriumides leiduvat tarkusevara.

      See oli kõik. Cesare Borgia ja ta isa otsisid, tuhnisid ja luurasid; ei leitud midagi või õigemini väga vähe: kuld- ja hõbeasju umbes tuhande skuudo väärtuses ja umbes samas väärtuses rahamünte; aga vennapoeg oli koju tulles naisele öelda jõudnud:

      “Otsige onu paberite seast, seal peab olema tõeline testament.”

      Otsiti võib-olla veelgi agaramalt, kui seda olid teinud suursugused pärijad. Kõik oli asjata: olid vaid kaks paleed ja viinamägi Palatinuse taga. Ent tollel ajajärgul oli kinnisvaral keskpärane väärtus; kaks paleed ja viinamägi jäid perekonnale, nad olid liiga tühised paavsti ja tema poja röövimishimu rahuldama.

      Kuud ja aastad veeresid. Aleksander VI suri mürgitusse, te teate, millise eksituse tõttu; Cesare, keda oli mürgitatud temaga ühel ajal, pääses sellega, et vahetas nahka nagu madu ja võttis endale uue kesta, kuhu mürk oli jätnud umbes niisugused laigud, mida võib näha tiigrinahal; lõpuks oli ta sunnitud Roomast lahkuma ja ta suri kuulsusetult ja peaaegu ajaloost unustatult mingis öises tulevahetuses.

      Pärast paavsti surma ja ta poja maalt väljakihutamist oodati üldiselt, et Spadade perekond võtab taas omaks luksusliku elulaadi nagu kardinal Spada eluajal; mitte sinnapoolegi. Spadad elasid endiselt kahtlase väärtusega jõukuses, igavene saladus näis varjavat seda sünget afääri ja rahvas rääkis avalikult, et Cesare, kes oli olnud oma isast parem poliitik, oli paavstilt üle löönud mõlema kardinali varandused; ma ütlen mõlema, sest kardinal Rospigliosi, kes polnud midagi ette võtnud, riisuti täiesti paljaks.

      Kuni siiani,” ütles Faria naeratades, “ei paista see lugu teile eriti hullumeelne, kas pole nii?”

      “Oo kallis sõber,” ütles Dantès, “otse vastupidi, mulle paistab, nagu loeksin ma väga põnevat kroonikat. Jätkake, palun.”

      “Ma jätkan:

      Perekond harjus keskpärase eluga. Aastad läksid: järeltulijatest olid ühed sõjamehed, teised diplomaadid; ühed vaimulikud, teised pankurid; ühed rikastusid, teised laostusid lõplikult. Jõuan perekonna viimase esindaja krahv Spada juurde, kelle sekretär ma olin.

      Olin kuulnud teda sageli kurtvat oma seisuse ja varanduse ebavõrdsuse üle ja olin talle sellepärast nõu andnud paigutada kogu olemasolev vara eluaegsesse rendisesse. Ta tegi minu nõuande järgi ja sel kombel kahekordistas oma sissetulekuid.

      Kuulus palveraamat oli jäänud perekonda, see oli krahv Spada valduses: raamat anti edasi isalt pojale. Ainsa leitud testamendi imelik klausel oli sellest teinud tõelise reliikvia, mida säilitati perekonnas ebauskliku aupaklikkusega. Raamat oli kaunistatud värviliste gooti miniatuuridega ja kullast nii raske, et pidulike protsessioonide puhul kandis alati üks teener seda kardinali ees.

      Nähes neid iga liiki pabereid, omandikirju, lepinguid, pärgamente, mida säilitati perekonnaarhiivis ja mis kõik olid pärit mürgitatud kardinali aegadest, hakkasin mina omakorda tuhnima neis kohutavates paberipatakates, nagu olid seda teinud paarkümmend teenrit, paarkümmend valitsejat, paarkümmend sekretäri, kes olid enne mind seda ametit pidanud. Hoolimata agarusest ja kohusetundest, millega neid otsinguid läbi viisin, ei leidnud ma absoluutselt midagi. Aga sellejuures olin ma läbi lugenud, koguni päev-päevalt üles kirjutanud Borgiate perekonna ajaloo, ainsa eesmärgiga teha kindlaks, kas nende hertsogisugu oli varandust juurde saanud kardinal Cesare Spada surmaga, ja märkasin vaid tema saatusekaaslase, kardinal Rospigliosi varanduse liitmist.

      Olin, ühesõnaga, enam-vähem kindel, et varandust polnud kasutanud ei Borgiad ega Spada perekond, vaid et see oli jäänud peremeheta nagu araabia muinasjuttude aarded, mis puhkavad mullas mõne vaimu kaitse all. Ma tuhnisin, rehkendasin, arvestasin tuhandeid kordi perekonna sissetulekuid ja väljaminekuid kolmesaja aasta lõikes; kõik oli kasutu, mina ei saanud midagi teada ja krahv Spada oli endiselt vaene.

      Minu peremees suri. Eluaegsele rendisele lisaks olid tal perekonna paberid, raamatukogu, mis koosnes viiest tuhandest köitest, ja kuulus palveraamat. Kõik selle pärandas ta mulle ja lisaks umbes tuhat skuudot sularaha tingimusel, et lasen igal aastal missat pidada, koostan tema sugupuu ja kirjutan tema perekonnaajaloo, mida ma ka täpselt tegin…

      Kannatust, kallis Edmond, me hakkame lõpule liginema.

      1807. aastal, üks kuu enne minu arreteerimist ja kaks nädalat pärast krahv Spada surma, 25. detsembril – kohe te mõistate, miks see mälestusväärne päev on mulle nii elavalt meelde jäänud – lugesin ma juba tuhandendat korda pabereid, mida ma korraldasin, sest palee pidi minema võõrastesse kätesse ja mina pidin lahkuma Roomast, et asuda Firenzesse, kuhu pidin kaasa viima umbes kaksteist tuhat livri, raamatukogu ja kuulsa palveraamatu. Ma olin väsinud pingsast tööst ja tundsin ennast tugeva lõunasöögi tõttu halvasti, lasksin oma pea vajuda kätele ja jäin magama. Kell oli kolm.

      Kui ma ärkasin, lõi kell kuus.

      Ma tõstsin pea, ümberringi oli pilkane pimedus. Ma helistasin, et mulle valgust toodaks, aga kedagi ei tulnud; otsustasin siis ise ennast teenida. Pealegi oli see üks mõttetarga harjumusi, mis mul tuli omandada. Haarasin ühe käega valmispandud küünla, ja et tikutoosis tikke ei olnud, kobasin teise käega paberitükki, mille kavatsesin süüdata kaminas tantsivast väikesest kustuvast leegist; aga kartusest, et võiksin pimeduses mõne olulise paberi võtta, ma kõhklesin, kui mulle äkki meenus, et olin näinud kuulsa palveraamatu vahel, see oli laual minu kõrval, vana paberitükki, mis oli ülemisest servast täiesti kollane, sest ilmselt oli seda sajandite jooksul järjehoidjaks kasutatud ja see oli oma kohale jäänud vaid pärijate aupaklikkusest. Otsisin käsikaudu seda tarbetut paberitükki, leidsin selle üles, käkerdasin kokku ja kustuva leegi kohale sirutades panin ta põlema.

      Aga mida kaugemale tuli levis, nägin ma otse oma sõrmede all otsekui imeväel ilmuvat valgele paberilehele kollakaid tähti; ma kohkusin: surusin paberit pihus, lämmatasin tule, süütasin küünla otse kaminast, silusin kirjeldamatu tundega kortsus paberitüki uuesti sirgeks ja taipasin, et need tähed, mis ilmusid välja ainult kokkupuutes tulesoojusega, olid kirjutatud salatindiga. Natuke üle kolmandiku paberist oli ära põlenud: see oli seesama paber, mida te täna hommikul lugesite. Lugege seda veel kord, Dantès, ja kui olete lugenud, siis täiendan ma katkenud laused ja pooliku mõtte.

      Faria jäi vait ja ulatas paberi Dantèsile, kes sel korral luges õhinal punaka, otsekui roostekarva tindiga kirjutatud sõnu:

      Täna, 25. aprillil 1498.

      einele Tema Pühaduse Aleksander

      et talle ei piisa kardinalikü

      ja et ta tahab minu järelt päri

      osaks saada kardinalide Crapa

      tüse, kes surid mürgitusse, teata

      Spadale, oma ainupärijale, e

      mida ta tunneb, sest käis se

      kese saare Monte-Cristo koo

      kullakangid, kuldraha, kalliski

      ainult mina üksi tean sellest var

      kahe miljoni rooma skuudoni ja mil

      tab eest kahekümnenda rah

      Idaabajast otsejoones. Kaks

      koobastesse:

Скачать книгу