LITMIR.BIZ

Скачать книгу

et naine oli 60ndates, pikkus 160 cm, kenade ümarustega, reipalt punaseks toonitud lühikeste juustega ja rõõmsa naeratusega. Kuid tema subjektiivne mina nägi vaid silmi. Need olid sinised, vaatasid teda uudishimulikult ja erksalt ning ta tundis, kuidas upub neisse. Täpselt nagu võis lugeda halvasti kirjutatud kioskiromaanidest.

      Seejärel oli õhtu möödunud liiga kiiresti. Nad olid tantsinud, juttu ajanud, Mellberg oli naisele juua toonud, tema jaoks tooli välja tõmmanud. Kõik see ei kuulunud päris kindlasti tema tavalisse repertuaari. Ent tol õhtul polnud miski tavaline.

      Kui nad lahku läksid, oli ta tundnud end korraga kohmaka ja tühjana. Ta lihtsalt pidi naist uuesti nägema. Ja nüüd istus ta esmaspäeva hommikul töö juures ning tundis end nagu koolipoiss. Tema ees kirjutuslaual oli paberitükk naise nimega, telefoninumber kohe selle alla kirjutatud.

      Ta vaatas paberikest, hingas sügavalt sisse ja valis numbri.

      NAD OLID JÄLLE tülitsenud. Mitmes kord see juba oli, seda ta ei teadnud. Liiga palju kordi oli tülitsemisest saanud lausa verbaalne poksimatš. Ja mõlemad olid, nagu ikka, kaitsnud oma seisukohti. Kerstin tahtis, et nad sellest ka teistele räägiksid. Marit tahtis asja jätkuvalt salajas hoida.

      „Kas sa häbened mind – meid?” oli Kerstin karjunud. Ja Marit oli, nagu palju kordi varemgi, pööranud pilgu ära, vältides talle silma vaatamist. Sest just täpselt selles oligi probleem. Nad armastasid teineteist ja Marit häbenes seda.

      Algul oli Kerstin endale sisendanud, et see ei ole kuigi oluline. Tähtis oli, et nad olid teineteist leidnud. Et nad olid pärast seda, kui olid nii elu kui inimeste käest tõsiselt klohmida saanud ja see oli nende hingele viga teinud, tõesti teineteist leidnud. Mis tähtsus oli sel juhul armastatu sool? Mis rolli mängis see, mida teised inimesed arvasid? Kuid Marit ei näinud seda niimoodi. Ta polnud valmis seadma end ümbruskonna arvamuste ja eelarvamuste märklauaks ning tahtis, et kõik jääks nii, nagu oli olnud neli aastat. Et nad jätkaksid kooselu armastajatena, kuid teeskleksid teiste jaoks, et on lihtsalt sõbrannad, kes majanduslikel põhjustel ja mugavuse pärast korterit jagavad.

      „Kuidas sa võid sellest nii palju hoolida, mida inimesed ütlevad?” oli Kerstin öelnud eileõhtuse tüli ajal. Marit oli nutnud – nagu alati, kui nad tülis olid. Ja nagu tavaliselt, kasvatas see Kerstini viha veelgi suuremaks. Pisarad olid nagu kütuseks saladuse tekitatud müüri taga kerkinud vihale. Ta vihkas seda, et ajas Mariti nutma. Vihkas, et ümbritsev maailm ja asjaolud ajasid teda solvama inimest, keda ta kõige rohkem armastas.

      „Mõtle, kuidas see Sofiele mõjuks, kui asi välja tuleks!”

      „Sofie on palju tugevam, kui sa arvad! Ära kasuta teda oma arguse vabanduseks!”

      „Mis sa arvad, kui tugev võib olla üks viieteistaastane, kui teda narritakse sellepärast, et ta ema on lesbi? Kas sa ei saa aru, milline põrgu tal sellest koolis tuleks? Ma ei saa talle niimoodi teha!” Mariti nutt oli moondanud ta näo inetuks maskiks.

      „Kas sa ausalt öeldes ei arva, et Sofie on juba kõigest aru saanud? Usud sa tõesti, et me petame ta ära ainult sellega, et sa neil nädalatel, kui ta meie juures on, kolid elutuppa ja me käime kodus ringi ja etendame mingisugust näitemängu? Tead, Sofie on ammu kõike taibanud! Ja kui mina oleksin tema nahas, siis häbeneksin ma rohkem ema, kes on valmis elama oma elu mingis kuradima vales ainult sellepärast, et inimesed midagi ei räägiks! Seda ma häbeneksin!”

      Selleks ajaks oli Kerstin karjunud juba nii valjusti, et hääl katkes. Marit oli talle otsa vaadanud oma haavunud ilmel, mida Kerstin oli aastate jooksul vihkama õppinud, ja ta teadis ka kogemuse põhjal, mis sellele järgneb. Ja nii oligi. Marit oli järsku lauast püsti tõusnud ja endale nuuksudes jope selga tõmmanud.

      „Lase muidugi jalga, kurat võtaks! Seda teed sa ju alati! Lase aga jalga! Ja seekord pole sul tarvis tagasi tulla!”

      Kui uks Mariti järel kinni langes, oli Kerstin köögilaua taha istunud. Hingamine oli sügav ja kiire ning oli tunne, nagu ta oleks jooksnud. Ja teatavas mõttes ta oligi. Jooksnud selle elu järele, mida ta neile mõlemale soovis, kuid mida Mariti hirm ei lasknud neil saada. Ja esmakordselt oli ta öeldut tõsiselt mõelnud. Miski tema sees ütles talle, et ta varsti enam ei jaksa.

      Kuid nüüd, järgmisel hommikul, oli see tunne asendunud sügava, näriva murega. Ta oli terve öö üleval istunud. Oodanud, et uks avaneb; lootnud kuulda tuttavaid samme parketil; oodanud, et saaks kallistada, lohutada ja andeks paluda. Kuid Marit ei tulnudki koju. Ja autovõtmed olid kadunud, seda oli Kerstin öösel kontrollinud. Kus kurat ta on? Kas midagi on juhtunud? Kas ta sõitis oma endise mehe, Sofie isa juurde? Või oli ta sõitnud koguni ema juurde Oslosse?

      Kerstin tõstis sõrmede värisedes toru hargilt ja hakkas helistama.

      „MIDA SEE TEIE arvates tähendab turisminduse jaoks Tanumi kommuunis?” Ajalehe Bohusläningen reporteril olid plokk ja pliiats valmis ning ta ootas, et saaks vastuse kirja panna.

      „Palju. Lihtsalt palju. Viie nädala jooksul saadetakse iga päev Tanumshedest eetrisse pooletunnine telesaade ja seesugust turundusvõimalust pole see maakoht küll kunagi näinud!” Erling muheles. Vana rahvamaja ette oli kogunenud sarjast osavõtjate bussi ootama arvukas publik. Enamasti teismelised, kes, õhinas viimaks ometi oma iidoleid elusuuruses näha, suutsid hädavaevu rahulikult seista.

      „Aga kas sellel ei või olla vastupidine efekt? Ma pean silmas, et varasematel hooaegadel on tegemist olnud pigem kaklemise, seksi ja joomisega, ning see on küll vaevalt sõnum, mida tahetakse turistidele edastada?”

      Erling vaatas reporterit pisut ärritunult. Et inimesed võivad ka kogu aeg nii paganama negatiivsed olla! Tal oli sellest juba kohaliku omavalitsuse juhtkonnas küllalt saanud ja nüüd hakkab kohalik ajakirjandus sama joru ajama.

      „Jah, aga kas te siis pole kuulnud väljendit „igasugune tähelepanu on hea”? Ja kui aus olla, siis elatakse ju Tanumshedes küllaltki kiratsevat elu – üleriigiliselt vaadates. Seoses „Fucking Tanumiga” see nüüd muutub.”

      „Teatavasti,” alustas reporter, kuid kannatuse kaotanud Erling katkestas teda.

      „Mul pole praegu kahjuks aega rohkem kommentaare anda, pean vastuvõtukomitees olema.” Ta keeras kannal ringi ja hakkas sammuma bussi poole, mis oli just parkinud. Noorukid tunglesid ootusärevalt bussiukse ees, oodates erutatud pilkudega, et see avaneks. Nende nägemine tugevdas Erlingi arvamust, et just seda nende asula vajabki. Nüüd saab Tanumshede üldtuntuks.

      Kui bussiuks sahinal avanes, astus sealt kõigepealt maha neljakümnendates aastates mees. Teismeliste pettunud pilgud andsid mõista, et ta ei olnud üks osavõtjaist. Erling polnud jälginud ühtki paljudest eetris olnud tõsielusarjadest, nii et tal polnud aimugi, keda või mida ta peaks ootama.

      „Erling W. Larson,” ütles ta ja ulatas käe, manades samal ajal näole oma kõige võitvama naeratuse. Kaamerad klõpsusid.

      „Fredrik Rehn,” ütles mees pakutud kätt vastu võttes. „Me oleme telefoni teel vestelnud, mina olen selle tsirkuse produtsent.” Nüüd naeratasid mõlemad.

      „Olete südamest teretulnud Tanumshedesse. Siinse paiga nimel tahaksin öelda, et me oleme väga rõõmsad ja uhked selle üle, et te siia tulite, ning ootame pikisilmi seda väga põnevat hooaega.”

      „Tänan, tänan. Jah, meil on suured lootused. Kahe eduka hooaja järel tunneme end väga turvaliselt, me teame, et see on edukas formaat ja ootame väga meie head koostööd. Aga ärgem laskem noorsugu kauem oodata,” ütles Fredrik ja naeratas oma säravvalgete hammaste välkudes lootusrikka publikumi poole. „Siit nad tulevad, „Fucking Tanumi” osalised: „Suure venna” Barbie, „Suure venna” Jonna, „Robinsonide” Calle, „Baari” Tina, „Robinsonide” Uffe ja viimasena, kuid sama olulisena „Farmi” Mehmet.”

      Üksteise järel väljusid osavõtjad bussist ja puhkes täielik paanika. Rahvas karjus, näidati näpuga ja trügiti ettepoole, et neid puudutada või paluda autogramme. Kaameramehed olid juba tööle hakanud ja filmisid täie hooga. Erling jälgis rahulolevalt, kuid pisut hämmeldunult seda eksalteeritud reaktsiooni, mille osavõtjate saabumine põhjustas. Ta pidi

Скачать книгу