LITMIR.BIZ

Скачать книгу

läks rahulolevalt verandale ja süütas võidusigari. Söögisaalis koristas Viveca vaikides lauda.

      „DA-DA-DA-DA.” MAJA ISTUS oma toolis ja lalises, vältides samal ajal suure osavusega lusikat, mida Erica püüdis talle suhu pista. Pärast mõningast sihtimist õnnestus Erical viimaks lusikatäis putru lapsele suhu saada, kuid rõõm jäi üürikeseks, sest Maja valis selle hetke, demonstreerimaks, et ta oskab auto häält teha. „Brrrrr,” ütles ta niisuguse sisseelamisega, et puder pritsis ühtlase kihina Erica näole.

      „Neetud põngerjas,” ütles Erica tüdinult, kuid kahetses kohe oma sõnavalikut.

      „Brrr,” ütles Maja rõõmsalt ja sellega õnnestus tal viimased pudrujäägid suust lauale saata.

      „Neetud põngeljas,” ütles Adrian, mille peale vanem õde Emma teda kurjalt korrale kutsus.

      „Ei tohi vanduda, Adrian!”

      „Aga Ica ju vandus.”

      „Aga vanduda ikkagi ei tohi, eks ju, tädi Erica, ei tohi ju?” Emma pani käed otsusekindlalt puusa ja vaatas nõudlikult Ericale otsa.

      „Ei, selge see, et ei tohi. Minust oli väga rumal vanduda, Adrian.”

      Selle vastusega rahule jäädes jätkas Emma oma hapupiima söömist. Erica vaatas teda armastaval, ent ühtlasi murelikul pilgul. Tüdruk oli sunnitud nii kiiresti suureks saama. Mõnikord käitus ta Adrianiga rohkem nagu ema kui vanem õde. Anna tundus seda mitte märkavat, kuid Erica nägi seda lihtsalt liiga hästi. Ta teadis ju omast käest, mis tunne on see roll päris noores eas oma õlule võtta.

      Ja nüüd oli ta jälle sealsamas – emaks oma õele. Samal ajal kui ta oli ema Majale ning mingisugune lisaema Emmale ja Adrianile, oodates, et Anna oma poolunest ärkaks. Erica heitis pilgu ülakorruse poole ja hakkas laual olevat segadust koristama. Kuid üleval oli vaikne. Anna ärkas harva enne ühtteist ja Erica laskis tal magada. Ta ei teadnud, mida muud ta peaks tegema.

      „Ma ei taha täna lasteaeda minna,” kuulutas Adrian ja tegi niisuguse näo, mis ütles täiesti selgelt, et proovitagu vaid teda selleks sundida.

      „Muidugi lähed sa lasteaeda, Adrian,” ütles Emma ja pani jälle käed puusa. Erica teadis, et kohe võib puhkeda nääklus, ning katkestas selle, ja sel ajal, kui ta üritas kuidagi korrastada oma kaheksakuist tütart, ütles ta: „Emma, mine ja pane endale õueriided selga. Adrian, ma ei jaksa täna sellest rääkida. Sa lähed koos Emmaga lasteaeda, siin pole midagi vaielda.”

      Adrian avas suu, et protestima hakata, kuid miski tädi pilgus ütles talle, et täna hommikul oleks tal parem sõna kuulata, ja ta läks tema kohta ebatavalise leplikkusega esikusse.

      „No nii, pane nüüd tossud jalga.” Erica pani Adrianile tossud valmis, kuid poiss raputas ainult ägedasti pead.

      „Ma ei oska, sa pead mind aitama.”

      „Muidugi oskad, lasteaias sa ju paned ise tossud jalga.”

      „Ei, ma ei oska. Ma olen väike,” lisas poiss kindluse mõttes.

      Erica ohkas ja pani Maja maha. Tüdruk hakkas juba enne seda minema roomama, kui ta käed ja põlved põrandat puudutasid. Ta oli varakult roomama hakanud ja nüüd jõudnud sel alal meistriklassi.

      „Maja, kullake, oota,” ütles Erica, püüdes samal ajal Adrianile tossu jalga tõmmata. Maja otsustas siiski seda tungivat palvet eirata ja siirdus rõõmsalt avastusretkele. Erica tundis, kuidas higi hakkas mööda selga ja käsivarsi alla voolama.

      „Ma võin Maja ära tuua,” ütles Emma teenistusvalmilt ja võttis Ericalt saamata jäänud vastust nõusolekuna. Varsti tuli ta kergelt ähkides tagasi, kandes Majat, kes väänles tema süles nagu tõrkuv kassipoeg. Erica nägi, et tütre nägu oli omandamas niisugust punast värvust, mis harilikult hoiatas, et kohe hakkab ta kõripõhjast karjuma, ja kiirustas teda enda sülle võtma. Seejärel ajas ta lapsed uksest välja auto poole. Pagan, kuidas ta neid hommikuid vihkas.

      „Kähku autosse, nüüd on meil kiire. Me jääme jälle hiljaks ja teate küll, mida kasvataja Ewa sellest arvab.”

      „Talle see ei meeldi,” ütles Emma murelikult pead vangutades.

      „Ei, talle see tõesti ei meeldi,” ütles Erica ja kinnitas Maja turvahälli.

      „Ma tahan ees istuda,” teatas Adrian. Ta pani käed vihaselt rinnale risti ja valmistus võitluseks. Kuid nüüd oli Erica kannatusel lõpp.

      „Istu oma tooli,” möirgas ta ja tundis teatavat rahuldust, kui nägi, kuidas poiss sama hästi kui lendas üles oma istmele. Emma istus oma kohal taga keskel ja pani endale ise turvavöö peale. Pisut liiga tormakate liigutustega kinnitas Erica Adriani, kuid peatus, kui tundis äkitselt oma põsel väikest lapsekätt.

      „Ma almastan sind, Ica,” ütles Adrian ja püüdis teha ennast nii armsaks, kui vaid oskas. Kahtlemata oli see katse pugeda, aga see mõjus iga kord. Erica tundis, kuidas süda läks soojaks. Ta kummardus ja andis poisile suure musi.

      Enne sissesõiduteelt välja tagurdamist heitis ta mureliku pilgu Anna magamistoa akna poole. Ruloo oli endiselt alla tõmmatud.

      JONNA PANI OTSAESISE vastu jahedat bussiakent ja vaatas mööduvat maastikku. Teda täitis suur ükskõiksus. Nagu alati. Ta venitas kampsunivarrukaid, nii et need ulatusid pikalt üle käte. Aastatega oli see muutunud sundkäitumiseks. Ta mõtles imestamisi, mida ta siin teeb. Kuidas ta oli kõige selle sisse sattunud? Miks oldi nii vaimustatud tema elu ja argipäeva jälgimisest? Jonna ei saanud sellest tegelikult aru. Ühe katkise, teistest erineva, üksildase, ennast lõikuva tüdruku elu. Aga võib-olla oli just sellepärast hääletatud „Majas” tema saatessejäämise poolt, nädal nädala järel. Sest üle riigi leidus nii palju temasuguseid tüdrukuid. Tüdrukuid, kes näljaselt tundsid temas ära iseennast, kui ta pidevalt sattus vastasseisu teiste osavõtjatega, kui ta seisis nuttes vannitoas ja lõikas oma käsivarred žiletiga ribadeks, kui temast kiirgus nii palju jõuetust ja meeleheidet, et teised „Maja” osavõtjad tõmbusid temast eemale, nagu oleks ta nakatunud marutõppe. Võib-olla just sellepärast.

      „Issssand, kui põnev! Mõelda vaid, et me saime veel ühe võimaluse!” Jonna kuulis Barbie hääles pingsat ootust, kuid ei teinud sellest välja. Ainuüksi tema nimi ajas Jonnat öökima. Ent ajalehed armastasid seda. BB-Barbie mõjus pealkirjades tohutult hästi. Aga tema õige nimi oli Lillemor Persson. Selle oli üks kõmulehtedest välja tuhninud. Nad olid leidnud temast ka vanu pilte, sellest ajast, kui ta oli liiga suurte prillidega väike kõhn pruunipäine tüdruk. Mitte kõige vähematki sarnane selle silikoonist punnis blondi pommiga, kes ta oli täna. Jonna oli pilte nähes kõvasti naerda saanud. Nad olid ühe eksemplari ajalehte „Majja” sisse toimetanud. Kuid Barbie oli nutnud. Hiljem oli ta ajalehe ära põletanud.

      „Vaata kui palju rahvast!” Barbie osutas erutatult rahvahulgale platsi ääres, kuhu buss paistis suunduvat. „Saad sa aru, Jonna, kõik on siin meie pärast, meie pärast, saad sa aru?” Ta suutis hädavaevu rahulikult istuda ja Jonna heitis talle põlgliku pilgu. Seejärel pani ta endale MP3-mängija klapid pähe ja sulges silmad.

      PATRIK KÕNDIS AEGLASELT ümber auto. See oli sõitnud järsust kallakust alla vastu puud. Esiots oli tugevasti kortsus, aga muidu oli auto puutumata. Selle kiirus ei saanud olla kuigi suur.

      „Paistab, et juht on paiskunud vastu rooli. Usun, et see ongi surma põhjus,” ütles Hanna juhiistme kõrval kükitades.

      „Jätame selle lahkaja otsustada, arvan ma,” ütles Patrik ja kuulis, et see kõlas pisut teravamalt, kui ta oli kavatsenud. „Ma mõtlen lihtsalt, et …”

      „Pole midagi,” ütles Hanna ja tegi käega tõrjuva liigutuse. „See oli rumal kommentaar. Siitpeale piirdun vaatlemisega, mitte ei tee järeldusi – veel,” lisas ta.

      Patrik oli teinud ringi ümber auto ja kükitas nüüd Hanna kõrvale. Juhiistmepoolne uks oli pärani lahti ja hukkunu endiselt istmel, ikka veel turvavööga kinnitatud, pea toetatud vastu rooli. Veri oli jooksnud piki nägu ja osa oli tilkunud põrandale.

      Äkki

Скачать книгу