LITMIR.BIZ

Скачать книгу

surus tugevasti Mellbergi kätt ja mees vaatas talle kahtlustavalt otsa, et kindlaks teha, kas tema äsja öeldud sõnades oli ehk mingisugust irooniat. Kuid naise pilk oli tõsine ja Mellberg otsustas kiiresti kiituse koos naha ja karvadega alla neelata. Võib-olla polegi nii paha, kui siin mõni univormis naisterahvas on. Silmale ilus vaadata on ta ka. Pisut liiga kleenuke tema maitse jaoks, aga mitte paha, üldsegi mitte paha. Kuigi pärast vestlust, mis tal oli olnud hommikupoolikul ja mis nii õnnestunult lõppes, oli ta sunnitud tunnistama, et ei tundnud kena naist nähes enam kõhus tavapärast kõditavat tunnet. Tema suureks imestuseks liikusid ta mõtted hoopis Rose-Marie sooja hääle peale ja rõõmu peale, millega naine oli nõustunud õhtusöögile tulema.

      „Aga me ei saa ometi siin koridoris seista,” ütles ta, viies vastumeelselt mõtted tollelt meeldivalt telefonikõnelt eemale. „Lähme minu kabinetti, istume ja ajame natuke juttu.”

      Hanna järgnes talle kabinetti ja võttis tema vastas istet.

      „Nii et sa oled jõudnud siin juba tegutsema hakata?”

      „Jah, nagu öeldud, võttis komissar Hedström mind avariipaika kaasa. Ühe autoga avarii. Kahjuks surmaga lõppenud.”

      „Jah, seda juhtub vahetevahel.”

      „Meie esialgse hinnangu põhjal on see seotud alkoholiga. Juht lausa haises viina järele.”

      „Kurat võtaks. Mis Patrik ütles, kas see oli keegi, kellega me oleme sellega seoses varem kokku puutunud?”

      „Ei paistnud sedamoodi. Ta tundis tegelikult ohvri ära. Üks naine, kellel on pood Affärsgatanil. Marit, nii ta minu meelest ütles.”

      „Ah sa pagan …” ütles Mellberg ja kratsis paljale pealaele keerutatud juuste seest mõtlikult pead. „Marit? Seda poleks ma kunagi uskunud.” Ta köhatas. „Aga loodetavasti pääsesid sa oma esimesel tööpäeval vähemalt omastele teatamisest?”

      „Jah,” ütles Hanna oma kingi vaadates. „Patrik ja üks natuke noorem punapäine mees läksid sinna.”

      „See on Martin Molin,” ütles Mellberg. „Kas Patrik ei tutvustanud teid?”

      „Ei, küllap ta unustas. Kindlasti olid ta mõtted selle juures, mida nad tegema läksid.”

      „Hmm,” vastas Mellberg. Järgnes pikk vaikus. Seejärel ta köhatas.

      „Jah, aga olgu siis. Tere tulemast Tanumshede politseijaoskonda. Loodetavasti hakkab sulle siin meeldima. Kuidas sa oma elamise oled korraldanud?”

      „Me, see tähendab mina ja mu mees Lars, üürisime endale maja kohe kiriku vastas. Kolisime tegelikult sisse nädal aega tagasi ja oleme püüdnud seal korda luua, nii hästi kui võimalik. Üürisime möbleeritult, aga tahame teha selle kodusemaks.”

      „Ja sinu mees? Millega tema tegeleb? Kas tema on ka siin tööd leidnud?”

      „Veel mitte,” ütles Hanna ja lõi pilgu maha. Käed liikusid süles rahutult.

      Mellberg turtsatas sisimas kergelt. Ah nii, ta on abielus ühe sihukesega. Töötu vennikesega, kes laseb ennast naisel üleval pidada. Jajah, mõned on endale asjad ära korraldanud.

      „Lars on psühholoog,” ütles Hanna, nagu oleks kuulnud, mida Mellberg mõtles. „Ta otsib, aga siin kandis pole turg psühholoogide jaoks kuigi suur. Nii et kuni ta midagi leiab, töötab ta raamatu kallal. Erialase raamatu. Ja mõned tunnid nädalas hakkab ta töötama „Fucking Tanumi” osavõtjate psühholoogina.”

      „Ah nii,” ütles Mellberg toonil, mis näitas, et ta oli juba kaotanud huvi selle vastu, millega mees tegeleb.

      „Jah, aga veel kord tere tulemast siia.” Ta tõusis, andmaks märku, et nüüd, kui viisakused on vahetatud, võib naine lahkuda.

      „Tänan,” ütles Hanna.

      „Pane palun uks enda järel kinni,” ütles Mellberg. Lühikese sekundi vältel arvas ta nägevat naise huultel lõbusat naeratust. Aga kindlasti ta eksis. Naine paistis tundvat suurt austust tema ja ta töö suhtes. Seda oli ta ju sama hästi kui öelnud, ja hea inimestetundjana oskas Mellberg vahet teha, kas ollakse siiras või mitte. Ja Hanna oli täiesti kindlalt siiras.

      „KUIDAS LÄKS?” KÜSIS Annika sosinal, kui Hanna mõned sekundid hiljem tema tuppa tuli.

      „Oh jah,” ütles Hanna täpselt selle lõbusa naeratusega, mida Mellberg kujutles end mitte nägevat. „Üks tõeline … karakter on see seal,” ütles ta pead vangutades.

      „Karakter. Jah, võib vast nii öelda küll,” ütles Annika naerdes. „Paistab igatahes, et sa oskad temaga ümber käia. Minu nõuanne on, et ära lase tal endale pähe istuda. Kui ta arvab, et saab sinu seljas sõita, siis on asi mokas.”

      „Ma olen varem nii mõndagi Mellbergi kohanud, nii et ma tean, kuidas temaga ümber käia,” ütles Hanna ja Annikal polnud mingit kahtlust, et ta mõtles seda, mida ütles. „Meelita teda natuke, teeskle, et teed täpselt seda, mida ta ütleb, aga siis tee seda, mida ise õigemaks pead. Kui tulemus on hea, siis teeb ta hiljem näo, et see oli algusest peale tema idee – on mul õigus?”

      „Sa tabasid just naelapea pihta, täpselt nii õnnestub Bertil Mellbergi käe all edukalt töötada,” ütles Annika ja läks tagasi vastuvõttu oma töölaua taha. Selle naise pärast polnud tal tarvis muretseda. Oskab ennast maksma panna, on üks pagana tark ja sitke tegelane. Saab olema nauding näha, kuidas ta Mellbergi käsile võtab.

      DAN KORJAS TÜDRUKUTE toas kurvalt asju kokku. Nad olid taas kord jätnud oma toa maha niisugusena, et see nägi välja, nagu oleks seal pisemat sorti pomm plahvatanud. Ta teadis, et peaks paremini oskama neid enda järelt koristama panna, kuid nendega koosoldud aeg oli nii väärtuslik. Tüdrukud olid tema juures igal teisel nädalavahetusel ja ta tahtis sellest ajast kõik võimaliku välja pigistada, mitte raisata seda virisemise ja tülitsemise peale. Ta teadis, et see on vale, et ta peaks vastutama ka nende kasvatamise eest, mitte seda ainult Pernilla peale jätma, ent nädalavahetused möödusid nii kiiresti ja ka aastad näisid mööduvat hirmuäratava kiirusega. Belinda oli jõudnud juba kuusteist saada ja oli peaaegu täiskasvanu, ning Malin, kes oli kümme, ja Lisen, kes oli seitse, kasvasid nii kiiresti, et mõnikord tundus, nagu ei jõuaks ta sammu pidada. Kolm aastat pärast lahutust rõhus süütunne endiselt raske kivimürakana tema rinda. Kui ta poleks toda saatuslikku viga teinud, poleks tal tarvis siin tühjusest kajavas majas tüdrukute riideid ja mänguasju koristada. Võib-olla oli viga ka siia Falkedaleni majja elama jääda. Pernilla oli ju kolinud Munkedali, kus tema enda perekond oli lähedal. Kuid Dan oli tahtnud, et tüdrukud ei peaks lisaks ka oma kodumaja kaotama. Nii ta siis tegi tööd, hoidis kokku ja võitles, et tüdrukud saaksid neil nädalavahetustel, kui nad tema juures olid, end kodus tunda. Ehkki varsti polnud see enam võimalik. Majaga seotud kulud olid hakanud tal üle jõu käima. Kõige rohkem poole aasta pärast on ta sunnitud otsuse langetama. Ta istus raskelt Malini voodile ja toetas pea kätele.

      Teda äratas mõtisklustest telefonihelin. Ta sirutas end Malini voodil olevat telefoni võtma.

      „Dan kuuleb. – Oi, tere, Erica. – Jah, pisut raske on. Tüdrukud sõitsid eile õhtul ära. – Jah, ma tean, nad tulevad nädala pärast jälle. Lihtsalt tundub, et sinnani on nii pikk aeg. Ja mis siis sinul südame peal on?”

      Ta kuulas suure huviga. Murelik korts, mis oli laubal juba enne vastamist, muutus veelgi sügavamaks.

      „Kas asi on nii halb? Kui on midagi, mida ma saaksin teha, siis ütle ainult.”

      Ta kuulas veel hetk aega, kui Erica rääkis. Kõhklevalt ütles ta: „Jah, seda ma saaksin teha küll. Kindlasti. Kui sa usud, et sellest võiks abi olla? – Okei, ma tulen siis kohe.”

      Dan pani toru hargile ja jäi natukeseks istuma, väga mõtlikult. Ta ei teadnud, kas suudab tõesti millegagi abiks olla, aga kui abipalujaks oli Erica, ei kõhelnud ta appi minemast. Kunagi kaua aega tagasi olid nad olnud paar, kuid nüüd juba palju aastaid lähedased sõbrad. Erica oli ka aidanud teda Pernillast lahutamise ajal ja tema oli Erica heaks kõigeks valmis. Ka Patrikust oli saanud

Скачать книгу