LITMIR.BIZ

Скачать книгу

. PEATÜKK

      Invasioon minevikku

      Olime marssinud kolm ööpäeva ja veel kolm oli kulunud välikindlustuste rajamiseks ning odaheitjate ja katapultide ehitamiseks. Marssinud olime öösiti, õieti varasest õhtust hilise hommikuni. Päevane kuumus oleks meid enneaegu välja kurnanud. Magada olime saanud kaheksa tundi ööpäevas. Kasvatajad säästsid meie jõudu eelseisvaks lahinguks.

      Oma teel olime harva kedagi kohanud, sest hoidusime asulatest eemale. Ilmselt kartsid inimesed öösiti väljas liikuda. Varastel hommikutundidel nägime ainult üksildasi karjuseid kitsede ja lammastega.

      Nad näisid elavat väga vaeselt ja tagasihoidlikult. Oleksin tahtnud kohalike elanike kohta rohkem teada, samuti maa kohta, mille eest sõtta läksime, ning tolle kauge ajastu kohta, mil inimesed omasid teisi inimesi nagu mingeid asju.

      Paraku polnud meil aega ega võimalust kellegagi suhelda. Polnud jaksugi. Meie kasvatajad, vanad teenistuse lõpetanud allohvitserid, hoidsid halastamatut tempot. Pidime kohale jõudma enne pärslasi. Mida varem kohal oleksime, seda rohkem jääks aega kindlustustöödeks.

      Selles reaalsuses ei olnud meetreid ega kilomeetreid. Siin mõõdeti pikkust ühikutes, mida nimetati staadionideks. Ma ei jaksanud vahemaadest mõelda. Vastu hommikut olin omadega nii läbi, et suutsin koondada mõtted ainult puhkusele ja toidule.

      Mida tund edasi, seda raskemaks näis varustus muutuvat. Oda, mõõk, kilp, pronksplekist kiiver, rinna- ja säärekaitsmed – hopliidi1 varustuskomplekt kaalus neetult palju. Meil ei olnud orje, kes oleks meie eest varustust tassinud. Pidime kandma kõike ise, nagu olid teinud seda Rooma leegionärid. Ainult tööriistu – labidaid ja kirkasid, kirveid ja vasaraid, toiduaineid ning üksuse varustust veeti kaasa kümne härjarakendiga.

      Astusime rahulikul ja mõõdukal sammul, nagu olid marssinud ehtsad hopliidid. Sparta jalaväelased olid olnud esimesed sõdurid, kes marssides laulsid. Meilegi oli loodud „Iliase” ja „Odüsseia” põhjal vanakreekakeelne marsilaul, mida laulsime lahinguarvutite etteütlemise järgi. Selle otsast lõpuni kuulamiseks kulus umbes kümme tundi ning teadsime, et ega päevaunele enne pääse, kuni viimane salm lauldud.

      Laul rääkis kuulsatest kangelastest ja ülistas sõda. Ma vihkasin sangareid. Kerge on olla kangelane, kui sinu varustust tassivad orjad.

      Olin selgeks saanud, kui oluline on hoolitseda oma jalgade eest. Lohakuse korral võisid rohmakad sandaalid varbad ruttu verele hõõruda. Lahinguarvuti andis alati head nõu, kuid rännak oli nii väsitav, et ühel hetkel kadus jaks tema nõuannete järgi talitada.

      Nii pidin astuma klassijuhataja ette, julgemata häbi pärast pilku tõsta. Tal hakkas minust hale ning rakud ja vermed jalgadel kadusid mõne hetkega.

      Staabiveebel Vassili Zaitsev VI ei määranud mulle isegi ülemäärast vahikorda. Elatanud allohvitseri sõnatu laitus oli palju hullem mis tahes karistusest. Ma ei tahtnud rohkem kasvatajate silme alla sattuda. Piisas ühest eksimusest. Teist korda polnud lootust nii kergelt pääseda.

      Me marssisime, kuid õigupoolest polnud selles reaalsuses teid. Olid vaid tallatud rajad, mida mööda inimesed, veoloomad ja vankrid olid harjunud liikuma. Teed tulid hiljem, Vana-Rooma ajal. Kahel korral, üks kord pärast peatumist ja teist korda enne liikvele minekut võisime süüa mõned leivakuivikud ning pala kuivatatud liha. Hea seegi, et vett võis juua nii palju kui soovisid. Mõnes hololahingusimulatsioonis seda luksust polnud.

      Ka ei olnud meid kolmsada, nagu legendi järgi oli olnud spartalasi, vaid üheksasada kaheksakümmend üheksa, kogu pataljon ja muidugi ka meie kasvatajad. Tuhandest õppurist, kes olid esimesel koolipäeval õpinguid alustanud, polnud veel kuigi paljud välja langenud.

      Meie kompanii moodustas faalanksi neli eesmist rivi ning minu koht oli esireas Toshio kõrval. Piilkonnad olid tagasi tõmbunud ja teatanud, et pärslased on lähedal.

      Päike oli tõusnud kõrgele ja lõõskas meie kohal. Kiiver mu peas tundus olevat kuum lämmatav pott. Higi valgus silmadesse ning nõrgus mööda keha. Keegi ei näinud, kuidas mu käed värisesid, sest klammerdusin kramplikult kilbi ja oda külge.

      Viskasin silmanurgast pilgu kõrvale. Toshio näis olevat täiesti rahulik. Ta ei näidanud välja vähimatki hirmu. Kuidas ta seda küll suutis?

      Vasakul pool kõrgus kaljusein ning paremale jäi järsk sügav kuristik. All oli meri, mis taamal taevaga kokku sulas.

      Seisime, kilbid käes, tihedasti üksteise kõrval, ning keegi ei saanud meist tõesti üle ega ümber. Ainus võimalus oli otse peale tulla.

      Hopliitfaalanks on niiviisi üles ehitatud, et isegi kui tahaks, ei saaks selle esireast minema joosta. Ega ma ei oleks üritanudki. Ma poleks julgenud.

      Kui olime eelmisel aastal Kadeši lahingus kogu klassiga vaarao sõjavankrite eest plehku pistnud, polnud kasvatajad meid isegi noominud.

      Ma ei mäletagi, kes meist esimesena paanikasse sattus, aga olime kõik nagu peata lambad tema kannul lidunud. Kusin hirmu pärast püksi. Vänge hais levis kaugele, sest paljud kamraadid pasandasid selles lahingus ennast täis.

      Kasvatajad ütlesid, et ka nemad olid noorte poistena samasuguses lahingus püksi sittunud. Esimene tõsine lahing pidigi selline olema.

      Seda ei olnud vaja häbeneda. Parem püksi sittuda seitsmeaastaselt, et seda ei juhtuks seitsmeteistkümne või kahekümne seitsme aastasena, selgitasid nad.

      Veel rääkisid kasvatajad, et pole mõtet karta armeed, kus allohvitserid sõdureid piitsahoopidega lahingusse ajavad ning ohvitsere kantakse kandetoolides oma meeste taga. Piits, mis sõdurit lahingusse viib, pidi olema iga võitleja südames.

      Õppus pandi seisma ning meid ei lastud vankrirataste alla ajada ega maha nottida. Meile selgitati paanika ja massipsühhoosi olemust ja põhjuseid.

      Nüüd polnud enam seletada midagi. Kõik, mida pidime teadma, oli selgeks tehtud. Hinnaalanduste aeg oli möödas.

      Need, kes surra ei oska, pannakse magama.

      Pärslaste eelvägi jäi pidama umbes nelja staadioni kaugusele. Neid oli tõesti palju, tuhandeid ja tuhandeid. Ma ei teadnud, kui palju, sest vanaaja sõduritel polnud lahinguarvuteid, kes oleks neile luureandmeid esitanud.

      Kolm uhkes rüüs pärslast väljus rivist ja ratsutas ettepoole. Ülemveebel Bhagat Singh VI jättis oma mõõga, oda ja kilbi maha ning läks neile vastu.

      Olime oma positsioonide ees kinni katnud umbes kümne küünra laiuse ja mõnekümne küünra sügavuse kaljulõhe. Kraavi põhjas turritasid nüüd teritatud vaiad. Kogu töö tuli teha käsitsi, sest selles reaalsuses polnud isegi kõige algelisemaid masinaid. Küünar oli teine, väiksem mõõt, millega siin pikkust mõõdeti. Olime süvendi hoolikalt maskeerinud. See polnud ainus kaitserajatis, mis pidi ebameeldiva üllatusena vaenlast ees ootama.

      E-kompanii poisid olid paari kasvataja juhendamisel ehitanud väikese sepikoja. Lähim küla asus umbes kuuekümne staadioni kaugusel. Saatsime sinna patrulli, kelle ülesanne oli kokku koguda kõik raudesemed, mida vähegi leida võis. Raud taoti kolmjalg-ogadeks ja hundiraudadeks. Need varitsesid vaenlast pärast tõkkekraavi ületamist.

      Ülemveebel Bhagat Singh läks otse üle reetliku süvendi. Ühte või paari meest kandis varikatus hästi. Ta lisas sammu, sest ei soovinud, et pärslased jõuaksid peidetud kraavini enne teda. Vaenlane ei tohtinud kaitserajatist kogemata kombel liiga vara avastada.

      Teadsin, milline oli olnud tõeline Thermopylae lahing. Pärslaste kuninga saadik pidi tegema meile ettepaneku alistuda, millele pidi järgnema dialoog päikest varjavatest noolepilvedest ning varjus võitlemisest.

      Midagi sellist aga ei juhtunud.

      „Kas spartalastel pole tõesti meie vastu saata kedagi peale laste?” päris saadik hämmeldunult.

      „Teie surematud on nende poistega võrreldes ise lapsed. Võidelge või kasige minema! Mul ükskõik, mida teete. See on kõik, mis mul öelda on,” vastas ülemveebel Singh.

      Öelnud need sõnad, pöördus ta ning hakkas rahulikul mõõdetud sammul oma üksuse juurde tagasi tulema. Kogu tema olek näitas, et tal on pärslastest ja nende tegemistest ükskõik. Ta ei soovinud nendega rohkem rääkida.

      Vaenlased polnud oma relvi maha jätnud. Üks neist, saadiku kõrval

Скачать книгу