LITMIR.BIZ

Скачать книгу

peale Nicki polnud emast hoolinud siis, kui ta elas, ja mitte keegi ei hooli sellest, et veel üks alkoholist ja reetmistest enneaegselt vananenud, kondine ja kodutu joodik on mõrvatud.

      Nick mattis selle mälestuse oma pettumuste tumedasse soomülkasse. Ta soovis, et ta suudaks selle unustada, aga mõistagi oli minevik praegu kuskil ligiduses. See oli Kathy surmast alates talle kogu aeg kuklasse hinganud.

      Väsinud ohkega pööras ta end ringi, vaadates vaikivat last. „Aeg voodisse minna,” ütles ta tasa, püüdes samuti unustada, et ennemalt – mitte sugugi nii ammu – oli tüdruk protestinud, et peab minema voodisse, ega saagi perega koos olla.

      Aga nüüd tõusis ta jalule ja nukku paremas käes kahe nähtava sõrme vahel hoides kõndis isa juurest eemale. Ilma kordagi tagasi vaatamata hakkas ta pikkamisi, aega võites teisele korrusele ronima. Mitmed trepiastmed krigisesid tema udusule raskuse all ja iga kriiks mõjus Nickile nagu löök. Mida põrgut ta nüüd peale hakkab, kui Izzy on koolist välja heidetud? Tüdrukul polnud kuskile minna ega ka mitte kedagi, kes tema eest hoolitseks. Nick ei saanud jääda töölt koju tema juurde ja Lurlene’il oli oma töö.

      Mida pagana pihta ta nüüd küll teeb?

      Kaks korda öö jooksul tõusis Annie oma üksildasest voodist ja sammus mööda tuba. Kathy surm oli tema tähelepanu juhtinud sellele, kui üürike ja hindamatu on aeg. Kuidas elu mõnikord kõik head kavatsused nullib, võttes sinult võimaluse öelda midagi niisugust, mis on tähtis.

      Ta ei tahtnud mõelda oma abikaasale – Ma armastan teda, Annie –, aga mõte läks iseenesest pidevalt hetkele, mis nagu välgusähvatus pimedasse tuppa lõi. Ta põrnitses peeglist oma nägu, uurides soengut, püüdes mõistatada, kes ta on ja kuhu ta kuulub. Ta vaatas end nii kaua, et ta ilme muundus ühe naise, keda ta polnud kunagi tundnud, halliks ja hägusaks peegelpildiks.

      Peale Blake’i polnud ühtki inimest, kes oleks tema elu kahekümnele aastale tunnistajaks olnud. Mitte keegi peale Blake’i ei mäletanud, milline ta oli olnud kahekümne viie või kolmekümneselt, polnud mitte kedagi, kellega ta oleks võinud oma luhtunud unistustest rääkida.

      Jäta järele.

      Ta vaatas kella voodi kõrval. Oli kuus hommikul. Ta istus voodiäärele, haaras telefoni ja valis Natalie numbri, aga tütar oli oma päeva juba alustanud. Seejärel proovis ta õnne Terriga.

      Terri vastas viienda telefonihelina peale. „See peab nüüd küll tähtis olema,” mõmises sõbratar.

      Annie hakkas naerma. „Anna andeks, see pole keegi muu kui mina. Kas on liiga vara või?”

      „Ei, ei. Mulle meeldib enne kukke ja koitu ärgata. Kas kõik on korras?”

      Annie ei teadnud, kas üldse kunagi saab kõik korda, aga vastus sellele küsimusele oli tal nagu varnast võtta. „Tulen tasapisi toime.”

      „Kella järgi otsustades ütleksin ma, et magada sa küll ei saa.”

      „Mitte eriti.”

      „Nojah, kolm esimest kuud pärast seda, kui see närukael Rom minu juurest ära läks, kõndisin ma samuti öösiti nuttes ringi. Sa pead endale mingi tegevuse leidma.”

      „Ma olen Mysticus, valikud on veidi kesised. Noh, küllap võiksin kätt proovida õllekannude kaunistamises. Või siis õppida vibu ja noolega küttima ning seejärel jahisaagist topiseid tegema.”

      „Nii hea on sind naermas kuulda.”

      „Siis ei tule mul nutt peale.”

      „Aga tõsiselt, Annie. Sa pead endale mingi tegevuse leidma. Midagi, mis ajaks su voodist välja – või siis kellegi teise voodisse. Püüa poode mööda käia. Mine osta endale uued riided. Midagi, mis su välimust muudaks.”

      Annie hõõrus oma pügatud juukseid. „Oh, ma olengi oma välimust muutnud, sa ei usuks oma silmi, ma näen välja nagu Phen-feni3 tarbiv Rush Limbaugh.4”

      Nad rääkisid veel pool tundi ja kui Annie telefonitoru ära pani, tundis ta end kui just mitte tugevamana, siis vähemasti oli ta enesetunne tunduvalt paranenud. Ta ajas end voodist välja ja oli pikalt kuuma duši all.

      Riietudes valgesse laia kaelusega kašmiirsviitrisse ja lumivalgetesse villastesse retuusidesse, läks ta alumisele korrusele ja valmistas Hankile praetud munadest, apelsinimahlast, pannkookidest ja küpsetatud kalkunist tugeva hommikusöögi. Ei läinud kaua, kui lõhn isa alumisele korrusele tõi.

      Hank astus kööki, sidudes pahkluuni ulatuva halli puuvillase hommikumantli vööd.

      Valget pulstunud habet kratsides vaatas ta tütrele otsa. „Sa oled üleval. Kas juba ammu voodist väljas või liigud lihtsalt ringi, enne kui pea jälle valutama hakkab?”

      Küsimuse asetus tuletas Annie’le meelde, et tema isa teab, mis on tragöödia ja on depressiooniga rohkem kui pelgalt pealiskaudset tutvust teinud. Annie võttis toanurgas seisvast vanaaegsest tammepuust vitriinkapist portselantaldrikud välja ja kattis kiiresti köögilauale kaks kohta. „Ma liigun elu eest, isa. Nüüdsest peale. Alustan nüüd ja praegu. Võta aga istet.”

      Isa tõmbas tooli välja. See krudises vastu kulunud kollast linoleumi. „Ma ei tea, kas ühele mehele toidu valmistamine on ikka suur hüpe edasi.”

      Annie naeratas isale viltuse suuga ja võttis tema vastas istet. „Tegelikult mõtlesin ma poodidesse kolama minna.”

      Isa võttis munatükikese tömpide sõrmede vahele. „Mysticusse? Mina küll ei usu, et sul õnnestub siit midagi saada, kui sa just ideaalset metallist otsaga õngekonksu ei otsi.”

      Annie vaatas mune. Ta tahtis süüa – ta tõesti tahtis –, aga toidu nägemine ajas ta õrnalt iiveldama. Ta lootis, et isa ei märganud. „Ma mõtlesin alustada sellest, et muretsen mõne raamatu. See aeg oleks nagu loodud lugemiseks ja end eluga kurssi viimiseks. Taevake, ma võiksin jõudeajal lugeda läbi isegi „Moby Dicki”. Ja kõik riided, mis ma kaasa võtsin, on täiesti mõttetud.”

      „Nojah, siin pori sees pole valge just kõige praktilisem värv.” Isa kallas munadele ketšupit ja raputas kõvasti pipart peale. Kahvlit haarates heitis ta üle laua pilgu Annie’le. Annie sai aru, et isa püüab kõigest väest mitte tõsiseks jääda. „Tubli, Annie Virginia.” Ja siis õrnemalt. „Väga tubli sinust.”

      Mystic mõnules kevadpäikeselõõmas. Linnas käis täna vilgas tegevus – talumehed, koduperenaised ja kalurid tõttasid asfaltteedel, et asjatoimetused kiiresti korda ajada, kui pilved veel hõredalt kahvatusinises taevas laiutavad. Polnud mingi saladus, et need samad pilved võisid nagu kiusajad kooliõuel äkitselt punti koguneda, vallandades sellise jõhkra vihmavalangu, et isegi täiskasvanud kotkad ei suutnud õhku tõusta.

      Annie lonkis mööda Main Streeti, piiludes mitmesse poodi sisse, paar korda isegi praokil uksest sisse astudes. Eranditult iga kord tilises ta pea kohal kelluke ja üks hääl hüüdis: Tere preili. Kas pole kena päev, mis? Bagels ja Beansi kohvipoes tellis ta topelt mocha latte ja rüüpas seda tänaval kõndides.

      Ta möödus poodidest, kus müüdi suveniire, rauakaupu, kangaid ja kalapüügiriistu. H & P apteegist võttis ta Pat Conroy viimase bestselleri, kuid midagi muud huvitavat ta ei leidnud. Ega seal olnud ka suurt valida. See oli väga halb, sest ta vajas ju oma edasise elu jaoks käsiraamatut.

      Lõpuks leidis ta end seismas Eve’s Leavesi kleidisalongi ees. Vaateaknalt naeratas talle mannekeen, kellele oli selga pandud erekollane vihmamantel ja sobivat värvi müts. Tema veidralt painutatud käsi hoidis silti, millelt võis lugeda: „Õhus on kevadet.” Mitmevärvilised kunstlilled võrsusid tema saabaste ees seisvast kastekannust ning reha seisis seina najal.

      Annie astus klaasuksest sisse. Väike kellake tilises tema sisenemise peale.

      Kusagil hüüatas üks naine „Ei või olla!”

      Annie vaatas ringi, kus hääle omanik olla võiks. Molly Block, tema vana keskkooli inglise keele õpetaja tuli tümpsuval sammul

Скачать книгу