LITMIR.BIZ

Скачать книгу

„Või proua Block! Ära tee mind nii vanaks, Annie. Kuule, ma olin ju õigupoolest ise laps, kui teie klassi õpetasin.” Ta naeratas jälle ja lükkas traatraamidega prillid kõrgemale ninale. „Kui hea sind jälle näha. Nii palju aastaid on mööda läinud.”

      „Tore on ka sind näha, Molly.”

      „Mis sind siis ka meiekanti toob? Ma mõtlesin, et sa abiellusid tippadvokaadiga ja oled vinguses Californias hea elu peal.”

      Annie ohkas. „Eks elu too ka muutusi.”

      Molly kallutas pea vasakule ja silmitses Annie’t. „Sa näed hea välja. Ma annaksin pool elu, et sellist soengut kanda, aga mina näeksin sellega välja nagu õhupall. Ega see valge kašmiir siinmail küll kaua vastu ei pea. Üks tugev vihmatorm ja näed välja, nagu oleksid kodust surnud küülikus välja tulnud.”

      Annie hakkas naerma. „See on tõsi.”

      Molly patsutas talle õlale. „Tule minu järel.”

      Tund aega hiljem seisis Annie täispikkuses peegli ees. Ta kandis üheksateistkümnedollarilisi teksaseid (kes oleks võinud arvata, et neid ka sellise hinnaga tehakse?), puuvillaseid sokke, tenniseid ja praktilist halli tooni lohmakat dressipluusi.

      Need riided panid ta end tundma uue naisena. Ta ei näinud välja nagu ühe California tippadvokaadi kolmekümne üheksa aastane eksabikaasa. Ta nägi välja nagu tavaline väikelinna naine, nagu näiteks keegi, kel tuleb hobused sööta ja verandat värvida. Naine, kes elab oma elu. Esimest korda talle peaaegu meeldis oma uus soeng.

      „Need sobivad sulle,” ütles Molly, pannes oma lihavad käed risti ja noogutades. „Sa näed välja nagu teismeline.”

      „Sel juhul võtan ma kõik.”

      Annie oste kokku arvutades vatras Molly vahetpidamata Mysticu elust: kes kellega magab, kes tähnikkaku fiasko pärast pankrotti läks, kes linnavolikokku kandideerib.

      Annie vaatas aknast välja. Ta kuulas poolikõrvu väikelinna klatši, suutmata tegelikult keskenduda. Lurlene’i sõnad meenusid talle pidevalt, aina tiireldes ja pööreldes ta peas. Kathy suri kaheksa kuud tagasi. Ta pöördus Molly poole. „Ma kuulsin, et … Kathy Johnson … Delacroix…”

      Molly katkestas jutu, tema töntsakad sõrmed sikutasid hinnasilti. „See oli tõesti hirmus lugu. Te olite ju keskkoolis nii lähedased.” Ta naeratas kurvalt. „Ma mäletan seda korda, kui te koos Nicki ja Kathyga talendišõul seda etüüdi esitasite – te laulsite South Pacificu muusikalist paar tobedat laulu. Nicky kandis seda röögatut kookosest rinnahoidjat ja poole laulu pealt hakkasite te kõik nii hirmsasti itsitama, et ei saanudki enam pidama.”

      „Ma mäletan,” ütles Annie tasa, imestades, kuidas see küll polnud talle kuni praeguse hetkeni meenunud. „Kuidas Nickil läheb pärast … noh, tead küll.” Ta ei suutnud kuidagi sundida end neid sõnu välja ütlema.

      Molly laksutas kahetsust väljendades keelt ja klõpsas kääridega teksastelt hinnasildi. „Ma ei tea. Noh, arvatavasti käib ta oma ringid läbi ja teeb töö ära – sa ju tead, et ta on politseinik, eks? Aga naeratamas teda enam palju ei näe ja tema tütar on ka üsna halvas olukorras, nii palju, kui mina olen kuulnud. Kohe päris kindlasti mõjuks see neile hästi, kui üks vana sõber nende juurest läbi astuks.”

      Pärast seda, kui Annie oli uute riiete eest maksnud, tänas ta Mollyt abi eest ja viis ostud autosse. Seejärel istus ta veidikene aega rooli taga, mõtiskledes ja meenutades.

      Ta teadis, et ta ei peaks praegu Nicki juurde minema, mitte hetke ajel. Asi tuleb enne korralikult läbi mõelda. Ei saa niisama heast peast võõra inimese ellu sisse sadada, ja seda Nick just oligi – võõras inimene. Ta polnud Nicki juba aastaid näinud.

      Pealegi oli ta ka ise loppis ja lömmis. Mis toeks saab tema olla mehele, kes on kaotanud oma naise?

      Aga ta kavatses Nicki külastada. Ta oli arvatavasti teadnud juba sellest hetkest peale, kui Lurlene mehe nime mainis, et see on vältimatu. Ei lugenud, et sel polnud mingit mõtet, ei lugenud, et ilmselt Nick ei mäletagi teda. Mis luges, oli see, et kunagi oli Nick olnud tema parim sõber ja et ka Nicki naine oli olnud tema parim sõber. Ja see, et tal polnud kuhugi mujale minna.

      Selleks ajaks kui Annie Nicki poole minekuks julguse kokku oli kogunud, oli väljas juba videvikuks tõmbunud. Käänlev pruun teeriba viis Beauregardi majani. Kõrguvad põlispuud ääristasid teed, ülekasvanud talihaljapõõsad varjasid nende tüved. Iga natukese aja tagant võis Annie läbi tumeda metsatuka näha järve hõbedaselt helkivat peegeldust. Päikese viimased harvad hallid kiired langesid otsekui uduna läbi raskete sammaldunud okste.

      Kuigi ei sadanud, hakkasid tillukesed kastepiisad auto esiklaasile kogunema. Selles kümne tuhande kosega maapiirkonnas oli õhk alati niiskusest raske ning järved olid igijää värvi akvamariinsed. Mõni järv, nagu näiteks Mystic, oli nii sügav, et mõnes kohas polnud suudetudki põhja leida, ja nii kõrvalises kohas, et vedas neil inimestel, kel läks korda silmata mõnd ameerika laululuige paari oma rännul siin peatust tegemas. Linnud teadsid, et selles metsikus soises saladuslikus ilmanurgas on turvaline.

      Tee käänles ja pöörles, kuni jõudis lõpuks välja suurele ümarale hooviringile. Annie parkis politseipatrullauto kõrvale, lülitas mootori välja ja silmitses ilusat vana maja, mis oli ehitatud sajandivahetusel, kui puit oli veel tihke ja detailid nende meistrite nikerdatud, kes oma käsitöö üle uhkust tundsid. Kauguses kuulis ta võimsa Quinaulti jõe möirgamist ja teadis, et sel aastaajal räsib ja rammib see oma kaldaid, tormates kobrutades edasi Vaikse ookeani kaugete kallaste poole.

      Kahvatukollane udu, mis triivis järvelt nähtamatu õhuvooluna, muutis ühe majapoole ähmaseks. Udu roomas tontlikult valgest verandatrepist üles, mähkides end ümber nikerdatud trepipostide.

      Annie mäletas üht õhtut, kui see maja oli kuuvalguses kümmelnud. Tollal oli see maha jäetud. Igast katkisest aknast paistis sakilisi varje ja kuuvalgust. Nad olid Nickiga siia sõitnud jalgratastel, heitnud need kraavipervele ja vahtinud suurt, lagunenud maja.

      Ühel päeval ostan ma selle maja ära, oli Nick öelnud, käed sügaval püksitaskus.

      Poisi pea oli Annie poole pööratud, tema ilus nägu kuuvalgusesäras teravalt välja joonistunud. Annie polnud aimanudki, et teda tahetakse suudelda, ta polnud selleks üldse valmis olnud, aga kui poisi huuled puudutasid tema omi nii õrnalt ja hellalt nagu liblikatiib, oli ta hakanud nutma.

      Poiss oli kulmu kortsutades eemale tõmbunud. Annie?

      Annie ei teadnud, mis on lahti ja miks ta nutab. Ta oli tundnud end rumala ja lootusetult naiivsena. See oli tema esimene suudlus – ja ta ise rikkus selle ära.

      Pärast seda oli poiss temast kaugemale hoidnud. Pikka aega oli too vaadanud järvele, käed ristis, seletamatu ilme näol. Ta oli poisi juurde läinud, aga see oli eemale tõmbunud, pomisenud, et peab koju minema. See oli esimene ja viimane kord, kui poiss teda suudles.

      Annie heitis selle mälestuse kõrvale ja naasis oma mõtetega praegusesse hetke.

      Nick ja Kathy olid vana maja korda teinud – aknad olid kõik ees ja kogu maja oli värvitud päikesekollaseks. Vesihallid aknaluugid katsid kõiki aknaid … kuid sellegipoolest paistis siin kõik … hooletusse jäetuna.

      Eelmise aasta pelargoonide ja lobeeliate juba kuivanud ja krõbisevad pruunid varrerootsud olid endiselt lillekastides. Rohi oli liiga kõrge ja sammal oli hakanud kõnniteekivide vahelt välja piiluma. Määrdunud, tsemendist linnuvann seisis küljeli hiiglasuurte rododendronite keskel.

      Ja ikkagi oli see üks kaunimaid kohti, mida Annie oli eales näinud. Värske rohi oli roheline kui smaragd ja paks kui tšintšilja kasukas. Muru algas kohe maja juurest ja rullus õrnalt sinise järveni välja. Maja taga taevas laiusid puhevil metalliläikelised pilved.

      Annie pistis käekoti õla alla, läks aeglaselt üle lirtsuva märja muru ja ronis verandatrepist üles. Tammepuidust ukse juures ta peatus, tõmbas sügavalt hinge ja koputas.

      Ei mingit vastust.

      Ta oli juba peaaegu ära minemas, kui

Скачать книгу