LITMIR.BIZ

Скачать книгу

jäi siis vaikseks. „Lausa naljakas, et ma su jälle siia toon. Hakkasin äkitsi kartma, et olen sinu teetanuse- ja difteeriavastase vaktsineerimise maha maganud ja sind ei võetagi kooli vastu.”

      Annie naeratas. „Võib-olla doktor Burton annab mulle veel pulgakommi ka, kui ma hea laps olen.”

      Hank pöördus tema poole. „Sa olid alati hea laps, Annalise. Ära seda unusta.”

      Isa sõnad päästsid ta sisemuses kõik paisu tagant valla, viisid ta tagasi sellesse suurde majja mere ääres, kus ta abikaasa oli talle öelnud, et armastab teist naist. Enne veel kui kurbus täielikult tema üle võimust võtta jõudis, ajas ta selja sirgu ja avas ukse. „Kohtume …” Ta vaatas ringi, püüdes välja selgitada, mis kohad olid veel alles.

      „Kaldapealsel. Sulle kunagi meeldis seal.”

      „Kaldapealsel,” kordas Annie, meenutades kõiki jõekaldal veedetud õhtuid, kui ta muda sees roomates kalamarja ja kiile otsis. Noogutades ronis ta autost välja, heitis koti üle õla ja sammus betoontreppi pidi kliiniku peaukseni.

      Majas sees tõstis üks sinijuukseline vanadaam pilgu ja vaatas talle otsa. Daami nimesildilt võis lugeda: „Tervitus! Mina olen Madge”. „Tere. Kuidas saan ma teid aidata?”

      Annie tundis äkitselt, kuidas ta oma kortsus riiete, sorgus juuste ja kaame ilme pärast lausa tõmbab pilgu endale. Tänu jumalale varjasid päikeseprillid ta silmi. „Mina olen Annie Colwater. Ma sooviksin doktor Burtoni vastuvõtule. Minu isa pani arvatavasti mulle aja kinni.”

      „Loomulikult pani, kullake. Võta istet, arst võtab sind mõne hetke pärast vastu.”

      Kui Annie oli täitnud kindlustuspaberid, võttis ta ooteruumis istet ja lehitses pealiskaudselt kõige värskemat People’i väljaannet. Ta polnud oodanud rohkem kui viisteist minutit, kui doktor Burton nurga tagant ooteruumi astus. Kümne aasta jooksul, kui Annie oli ära olnud, oli arsti kaela punakas nahk volti tõmmanud ja peast oli kadunud hea hulk juukseid, aga ta oli endiselt vana armas doktor Burton, ainus mees Mysticus, kes kandis tööl nagu kord ja kohus lipsu.

      „Annie Bourne, vaata aga vaata, keda näha.”

      Annie naeratas vanale mehele. „Hulk aega on möödas.”

      „On küll. Tule aga edasi.” Mees võttis tal õlgade ümbert kinni ja juhatas kõige lähemasse protseduurituppa. Annie hüppas paberiga kaetud lauale ja asetas jalad pahkluude juurest risti.

      Arst istus kollasetäpilisse plasttooli tema vastu ja silmitses teda. Pudeliklaasipaksused prilliklaasid suurendasid ta silmad taldrikusuuruseks. Annie imestas endamisi, kui kaua aega tagasi oli arsti nägemine hakanud halvenema. „Sa ei näe väga reibas välja.”

      Annie’l õnnestus naeratada. Ilmselt polnudki arsti silmanägemine nii vilets. „Sellepärast ma siin olengi. Hank ütles, et ma näen kohutav välja – tema arvas, et tegu on mõne haigusega.”

      Arst hakkas kähedalt naerma, avas manillapaberist toimiku ja asetas sulepea tühjale paberile. „Kõlab täitsa Hanki moodi. Viimane kord, kui teda nägin, oli tal olnud migreen – ja ta oli kindel, et see on ajuvähk. Aga mis siis sinuga lahti on?”

      Annie tundis, et tal on raske alustada. „Ma pole maganud hästi … pea valutab … iiveldab … sellised asjad.”

      „Kas on mingi võimalus, et sa võiksid rase olla?”

      Annie oleks pidanud selleks küsimuseks valmis olema. Kui ta oleks valmis olnud, poleks see nii väga haiget teinud. Oli ju möödunud nii palju aastaid sellest, kui mõni arst talle selle delikaatse küsimuse esitas. Tema enda arstid teadsid vastust liigagi hästi: „Mitte mingit võimalust.”

      „Ei kuumahooge, ebakorrapärast menstruatsioonitsüklit?”

      Annie kehitas õlgu. „Minu menstruatsioonitsükkel on alati olnud ebakorrapärane. Eelmisel aastal jäi see paaril kuul hoopis vahele. Ausalt öeldes sellepärast ma üldse ei muretse, kui mul mõni kuu vahele jääb. Aga jah, minu günekoloog hoiatas mind, et menopaus võib juba ukse taga olla.”

      „Noh, ma ei tea … selleks oled sa ikka liiga noor …”

      Annie naeratas: „Olge te õnnistatud.”

      Arst sulges kaardi, asetas selle õrnalt oma põlvele ja vaatas siis uuesti Annie’le otsa. „Kas sinu elus on praegu midagi niisugust, mis depressiooni põhjustaks?”

      Depressioon.

      Üks sõna põrguvalu kirjeldamiseks. Üks sõna inimese hingelt päikesevalguse röövimiseks ja ta üksinda külmhallile maastikule hulkuma jätmiseks. Otsima midagi, mille nime ta isegi ei tea.

      „Võib-olla küll.”

      „Kas sa tahaksid sellest rääkida?”

      Ta vaatas vana meest, pelk mõistmine tema reumahaige silmades viis Annie mööda pikka looklevat teed pidi tagasi tee algusse, kui ta oli alles kaheteistkümneaastane, esimene tüdruk klassis, kellel algas menstruatsioon. Hank polnud teadnud, mida öelda, seega oli ta Annie riidesse toppinud, viinud doktor Burtoni juurde ja lasknud arstil tütre hirmudega tegelda.

      Annie silmad täitusid kipitavate pisaratega, mis takistamatult mööda põski alla veeresid. „Me läksime abikaasaga hiljuti lahku. Ma pole sellega … just kõige paremini toime tulnud.”

      Aeglaselt võttis arst prillid eest, pani need paberite peale ja hõõrus väsinult oma teravat ninaselga. „Mul on kahju, Annie. Kahjuks näen ma seda liigagi tihti. Seda juhtub väikeses Mysticu linnakeses sama sageli kui mõnes suurlinnas. Muidugi oled sa löödud – ja depressioon seletab väga hästi unetust, isupuudust, südamepööritust, mis tahes teisigi sümptomeid. Ma võiksin kirjutada vaaliumi või alustada Prozaci ravikuuri. Midagi, mis ärevuse seniks maha võtab, kuni sa omadega jälle mäele jõuad.”

      Annie tahtis temalt küsida, kas ta teab mõnd naist, kes on omadega mäele jõudnud … või kelle abikaasa on meelt muutnud … aga need olid nii intiimsed küsimused, et ta vaikis. Arst lükkas prillid jälle ninale ja piilus nende vahelt. „Sel ajal pead sa enda eest väga hästi hoolitsema, Annie. Depressiooni ei tohi kergelt võtta. Ja kui see ikkagi põhjustab liiga palju unetuid öid, siis tule tagasi. Ma kirjutan sulle ühe retsepti.”

      „Ravimid, mis asendaksid armsamat?” Annie sundis end süngelt naeratama. „Peavad need alles rohud olema. Ehk peaksin ma praegu kohe terve peotäie alla neelama.”

      Arst ei naeratanud. „Peotäis ei ole sõna, mida ma kuulda tahaksin, ja sarkasm ei sobi sinusuguse kena daami suhu kohe teps mitte. Aga kui kaua sa siin oled?”

      Annie tundis, kuidas häbi teda kõrvetab, nagu oleks ta jälle kümneaastane. „Vabandust. Ma pean minema … koju juuni keskel.” Kui Blake ei helista. See mõte pani ta sisemiselt värisema. „Arvatavasti olengi siis niikaua siin.”

      „Niisiis juuni keskpaigani, jah? Hea küll, aga ma tahan sind esimesel juunil uuesti näha, juhtugu mis tahes. Ma panen su kirja, sobib?”

      Nii hea, kui keegi sinu paranemise vastu huvi tunneb. „Hästi, kindlasti on mul selleks ajaks paremaks läinud.”

      Arst saatis Annie kliinikust välja. Õlale patsutades oli too talle südamele pannud, et ta enda eest hoolitseks, siis ümber pööranud ja koridori kadunud.

      Annie tundis end haiglast lahkudes ja läbi linna pargi poole rutates palju paremini. Karge kevadõhk oli ergastav ning taevas oli nii sinine ja ere, et ta pani päikeseprillid taas ette. See oli üks neid haruldasi varakevadisi päevi, mis tõotasid suve peatset saabumist. Ta möödus tohutult suurest mootorsaega lõigatud Põhja-Ameerika hirve kujutisest ja läks mööda looklevaid radasid läbi pargi, lüües jalaga viimaseid tumedaid kuivanud lehti, mis olid kastesele murupinnale klammerdunud.

      Ta leidis Hanki istumas jõe ääres samal puupingil, kus ta oli alati istunud. Annie võttis isa kõrval istet.

      Isa ulatas talle plasttopsis aurava kuuma kohvi. „Võin kihla vedada, et sa ei ole keskkoolist saati korralikku kohvi saanud.”

      „Mul on kodus latte kohvimasin, isa.”

      Nad

Скачать книгу