LITMIR.BIZ

      Kolmas inimene, kes minuga suhtlusportaalis ühendust võtab, on Indiast pärit Abhay. Internetiprofiililt vaatab mulle vastu kolmekümnendates aastates lõbusa valge naeratuse ja vuntsidega mees. Ma ei kiirusta teda „pikalt saatma”, sest Kentarōga selle apsu tegin ja poiss ei väsi seda mulle nina alla hõõrumast. Samuti võib Abhay profiililt leida hulganisti fotosid, millel ta poseerib koos oma äsja sündinud tütrekesega ja see asjaolu teeb ta kõvasti sümpaatsemaks.

      „Ma lähen kevadel Tsukubasse,” kirjutab tema.

      „Ma lähen alles sügisel,” kirjutan vastu.

      „Mida sa seal tegema hakkad?” küsib tema.

      „Mul pole aimugi,” vastan ausalt. „Aga lähen kõigepealt kohale ja eks siis paistab.” See on tõsi. Kui palju ma ka ei püüaks fantaseerida, internetist ülikooli ja linna või muu asjasse puutuva kohta informatsiooni otsida, saab mu fantaasia otsa, kui püüan kujutleda end seal elamas. Tunnen hirmu, vahel lausa paanikat.

      „Tead, ma olen mineku pärast kõvas stressis olnud,” kirjutab Abhay. „Aga sinu lihtne muretu vastus rahustas mind maha.” Ja ta lubab uuesti kontakti võtta, kui on Jaapanisse jõudnud. Sellise vastusega alandab tema omakorda pisut minu pinget.

      Aprillis saadab Abhay mulle pika kirja, millest jäävad kõlama sõnad pain ja relax ja get mentally ready – kohanemine Jaapaniga on valus, aga igatahes tuleb võtta vabalt ja oma vaim valmis seada. „Aga tead, siin on üks eestlane,” ütleb ta.

      „Oled sa kindel, et ta on ikka eestlane?” esitan poolnaljaga, pooltõsimeeli küsimuse.

      „Muidugi,” vastab Abhay. „Tema nimi on Hetti. Ma annan sulle ta meiliaadressi.”

      Hetti ja minu ühisosa on enam kui vaid eestlaseks olemine. Tuleb välja, et me oleme käinud ka samas ülikoolis ja õppinud sama eriala. Tema alustas küll minust mitu aastat varem. Ta tegi vahepeal tööd, siis astus magistriõppesse ja kandideeris edukalt Jaapani haridusministeeriumi stipendiumile, et kaks aastat Tsukuba ülikoolis uurimistööd teha. Abhayga tutvusid nad seepärast, et saabusid Tsukubasse samal ajal, sama stipendiumiga ja läbisid koos saabumisprotseduure.

      Oma pikkades põhjalikes kirjades valgustab Hetti mind Tsukuba elu asjus ja annab ehteestlaslikku nõu – pisut iroonilist, kriitilist, aga siiski täpset ja asjalikku, teisele eestlasele hästi mõistetavat. Mitte nagu Abhay, kes räägib teda tabanud saatanlikust külmast, mis reaalsuses on vaid miinus kaks kraadi.

      Nüüd olen ma ootusest juba roheline.

      Ühel maikuu päeval helistab sensei taas, seekord teatega, et stipendium, mis mulle nii kindlalt pidi määratama, jääb saamata.

      „Pean neile nüüd vastama, kas sa kavatsed endiselt Tsukubasse minna või jääb asi katki.”

      „Jah, muidugi lähen,” vastan viivitamata. Minu uljas mõttekäik on umbes selline: kõik ongi natuke liiga libedalt läinud. Nüüd on lihtsalt käes see hetk, kui pean endale ja teistele tõestama, et kavatsen tõsimeeli järgmise õppeaasta Jaapanis veeta ja selleks vajaliku raha leida. Kuidas ma saan minemata jätta, kui olen oma mõtteis juba mitu kuud seal, mul on seal isegi sõbrad ootamas. Mul on Brasiilia-Jaapani Kentarō ja Abhay Indiast ja eestlane Hetti. Ma ei suuda mõeldagi, et peaksin Jaapanisse minekust loobuma.

      Möödub veel mõni nädal, kui Tsukubast tuleb kiri, et ülikoolis on korraldatud korjandus, millega kavatsetakse minu eest tasuda ühiselamutoa üür ja osta lennupiletid.

      Kujutlen hirmuga, kuidas kohalikud entusiastid on minu passifotodest teinud A3 mõõtu plakatid, millega nad mööda ülikoolilinnakut ringi käivad ja paluvad vaesele Ida-Euroopa tüdrukule võimaluse anda.

      Aga muidugi olen tänulik, ütlemata tänulik. Kui mul on raha kohalejõudmiseks ja ühikatoaks olemas, jääb vaid toidu eest tasuda.

      Kirjutan avaldusi paarile stipendiumifondile ja palvekirju mõnele ettevõttele. Ühest ettevõttest vastust ei tulegi ja teisest vastatakse eitavalt. Saan ühelt stipendiumifondilt positiivse vastuse ja raha, millest jätkuks napilt ühe kuu kuludeks. Teiselt fondilt saan veel poole kuu jagu toetust ja otsustan võtta õppelaenu, et endale veel paar kuud kindlustada.

      Juunis saabub Tsukuba ülikoolist e-kiri juhenditega kõigile tulevastele vahetusõpilastele. Hetk hiljem tuleb mulle veel üks kiri võõralt, seekord eesti keeles. Kirjutab Tatjana, Peterburis elav venelanna. Ta nägi Eesti meiliaadressi Tsukubast tulnud kirjasaajate nimestikus ja otsustas minuga ühendust võtta. Sest ta armastab Eestit ja eesti keelt.

      Tanja hakkas eesti keelt õppima ülikoolis. Tema eriala on vene lingvistika, aga ta otsustas valida ka ühe soome-ugri keele, osaliselt seepärast, et tema ema on vepslane. Tanja otsustas eesti keele kasuks ja on oma valiku üle õnnelik. Ta on paaril suvel käinud Eestis keelelaagrites ja osaleb koduülikoolis endiselt eesti keele kursustel. Ta küll tahtis Tartusse vahetusõpilaseks minna ja oligi juba minemas, kuid siis kuulis ta õppetoolis vastu võetud otsusest: ta saadetakse hoopis Tsukubasse. Tanja ei rõõmustanud, aga Tartule tuli ära öelda.

      „Kas sa tõesti eelistaksid Eestit Jaapanile?” küsin Tanjalt, kui ta kuu aega hiljem mulle Eestisse külla saabub.

      „Muidugi,” vastab Tanja tagasihoidlikult. Ta on selline tüdruk, kes esimesel hetkel mõjub väga vaiksena, nii et temast justkui ei saagi midagi välja pigistada, eriti eesti keeles. Kui aga natuke üksteisega harjuda, tuleb välja, et ta pole sugugi tagasihoidlik, et ta räägib võrratut eesti keelt ja on seejuures veel vahva, nii vahva. Jätame nägemiseni, järgmine kord kohtume juba Jaapanis.

      Minu esialgne kõhklus aastaks Jaapanisse minna on viimaste kuude jooksul märkamatult teisenenud põletavaks sooviks juba kohale jõuda. Kõige soodsama lennupileti leian suunal Helsingi-Pariis-Tōkyō. Ainus mure, et lennuk maandub Narita lennujaamas 27. augustil, päev varem, kui ülikool on saabumispäevaks määranud. Ülikoolil ei ole aga võimalik kedagi erandkorras päev varem vastu võtta ega ühiselamusse lubada, nagu võib lugeda välisõpilaste juhendist.

      Mõtlen, kus peaksin veetma oma esimese öö Jaapanis. Küsin eestlaselt Hettilt, tema üürib Tsukubas korterit. Kuid Hetti vastab, et ta on neil päevil

Скачать книгу