ТОП просматриваемых книг сайта:
Minu Tokyo. Nähtamatu piiri taga. Maarja Yano
Читать онлайн.Название Minu Tokyo. Nähtamatu piiri taga
Год выпуска 2013
isbn 9789949511419
Автор произведения Maarja Yano
Жанр Книги о Путешествиях
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Hästi, tulen alla.”
Ta ütleb veel midagi, mille peale vastan väga viisakalt: „Ma ei saanud midagi aru, aga ma tulen ikka alla.”
„Hästi, tule alla,” naerab ta.
Mees toob mulle külmkapi, tassib selle seljas neljandale korrusele ja suudab veel enne tuppa sisenemist jalanõud ära võtta.
Sama mehe käest muretsen veel odavalt tuttuue Mitsubishi riisikeetja ja tuutor Hikari õpetab mind seda kasutama. Tassin koju viiekilose riisikoti, leian ühikakoridorist paar kaussi ja hüljatud poti, millega räpakas ühisköögis süüa teha. Hikari toob mulle oma vana veekeetja. 99jeenipoest11 soetan söögipulgad ja pisikese kohvipuu.
„Sa elad Hirasuna ühikas, jah?” küsib Kōichi-nimeline poiss minult. Me oleme ühel järjekordsel välisõpilaste tutvumispiknikul koolimajade vahel tiigi ääres ja mina olen juba kergelt armunud poissi, kellega viimased pool tundi vestelnud olen. „Selline jutult küll rõõmsameelne, ent sisult natuke traagiline inimene, kelle puhul võib ilu näha viisis, kuidas ta suitsetab,” kirjeldan Kōichit veebipäevikus.
„Jaah …” vastan virilat nägu tehes.
„Sa ju tead, et siin on kõik majad nummerdatud?” jätkab Kōichi.
„Jah, ma elan viiendas.”
„Kas oled tähele pannud, et maja number kahte on võimatu leida? Maja number kahte ei ole.”
Ta jutustab mulle loo poisist ja tüdrukust. Kord vaatab poiss oma ühikatoa aknast välja ja märkab vastasmaja, maja number kahe aknal kaunist tütarlast, kes üksisilmi taeva poole vaatab. Poiss silmitseb tüdrukut ja tüdruk taevast. Ka järgmisel õhtul avastab poiss tüdruku aknal, pilk endiselt taeva poole. Sedasi ka ülejärgmisel ja sellele järgneval päeval ja seni, kuni poiss, niiviisi iga päev tüdrukut silmitsedes, temasse ära armub. Viimaks otsustab ta julguse kokku võtta ja neiu uksele minna. Ta koputab, aga tüdruk ei vasta. See teeb poisile muret ja ta kutsub valvuri kohale, kes ukse lahti teeb. Toast leitakse tüdruk pooduna, pea köie otsas viltu, nägu taeva poole.
„Jaapanlastel on komme, et kohti, kus keegi on end tapnud, enam ei kasutata. Nii suleti ühikas number kaks,” lõpetab Kōichi.
Ma ei oska seepeale midagi öelda. „See on ainult legend,” naeratab Kōichi suunurgast. „Tegelikult on maja olemas, aga see ei ole nummerdatud, sest seal peatuvad külalisõppejõud.”
Me suhtleme inglise keeles ja tema keeleoskus on laitmatu. „Kas sa oled välismaal elanud?” küsin.
„Ei, aga ma olen Ameerika filme vaadanud ja peegli ees harjutanud.” Ta teeb vist nalja. Ta ütleb, et on Tsukubas juba üheksa aastat õppinud ja teab Tsukuba kohta kõike. Ülikooli hoonete all olla kilomeetrite viisi tunneleid, kus ta vanasti seiklemas käis. Ta ütleb, et Tsukuba on ehitatud selleks puhuks, kui Tōkyōga midagi juhtub ja pealinn peab ümber kolima.
„Seepärast ongi teed siin laiad ja sirged, et lennukid saaksid maanduda. Tollest tiigiäärsest majast saab parlamendihoone,” näitab ta näpuga ja minu naiivset ilmet nähes peab taas täpsustama: „See on ka legend.”
Tsukuba pole mitte tavaline väikelinn Tsukuba mäe jalamil. See on linn, mis ehitati ühekorraga. Alguses oli mitu küla, mis Tsukuba linnaks koondusid. Jaapani valitsus tahtis aga luua üht teaduskeskust, paika, kuhu oleks kogunenud kõikvõimalikud teadusasutused, ja korraldas konkursi, mille Tsukuba võitis. Tsukuba Science Citysse, nagu seda nimetatakse, kerkis mõne aasta jooksul terve hulk rahvusliku ja rahvusvahelise tähtsusega teadusasutusi, Tsukuba ülikoolile lisaks muu seas ka Jaapani kosmoseuuringute agentuur ja elementaarosakeste kiirendi. Teedevõrgustik, elumajad, supermarketid, koolimajad … Kõik see ei valminud mitte pika kaootilise protsessina, vaid plaani järgi mõne lühikese aasta jooksul.
Ühekorraga planeeritud linnal on oma voorused. Otse läbi Tsukuba lookleb kõnni- ja jalgrattatee. See algab kaugematest ühiselamutest, läbib ülikoolihoonete kompleksi, veel rea ühiselamuid, möödudes haiglast ja mitmest pargist, Tsukuba Expo muuseumist ja planetaariumist, suundub üle sildade ja autoteede, jõudes välja linna keskusesse – kaubamajade ning rongi- ja bussijaama juurde. Sealt edasi viib tee majade ja parkide äärest linna teise otsa välja. Seejuures ei puutu rada kokku autoteedega rohkem kui aeg-ajalt mõnd ületades, peamiselt sillana tee kohal.
Mõnus on jalgrattaga tuhiseda mööda kõrgete puudega alleesid, mida paistab Tsukubas lõputult olevat, kuulata putukate lärmamist, tunda täiesti uusi enneolematuid lõhnu. Puud ja muld hõngavad teisiti, restoranidest möödudes on tunda harjumatuid aroome. Hoolimata unehoost, mis mind tabab õhtul, kui õues pimedaks läheb, saan varsti aru, et varajane hämardumine on kergendus. Siis saab õues ringi liikuda, ilma et peaks päikesepiste ja punase naha pärast muretsema. Õhtul on õhk ikka sama tüüne ja soe nagu päeval, aga ei põleta, vaid paitab leebelt nahka.
Ma väntan ringi oma linnarattal. Tunnen tuult põski paitamas ja kuigi kõik mu ümber on uus ja võõras ning mu pangaarvel on naeruväärselt vähe raha, pole ma kunagi veel olnud nii vaba kui nüüd.
TOKYO ON TOKYO
Tahaks kalale pai teha, mõtlen, ja kükitan tiigi äärde. Sirutan kaks sõrme ja libistan üle ligase kalaselja.
Karpkalad on nagu kassid. Nad on parajalt suured, osa on oranžid, teised valged ja kolmandad mudakarva, ja kui neil oleksid käpad, siis nad tiirutaksid su ümber ja hõõruksid end jalgade vastu.
Ostsime Tanjaga saia ja tulime koolihoonete vahele tiigi äärde kalu söötma. Viskame saiatüki vette ja ootame, kuni kalad märkavad. Kulub vaid hetk ja juba nad tunglevadki jalgade juures, suured kalasuud saiatükke matsutamas ja uusi palasid nurumas.
„Tule minuga Kalinkasse,” ütleb Tanja oma ilusas eesti keeles. Kalinka on ülikooli vene kultuuri klubi nimi. Ülikoolis on palju klubisid. Ühe õige Jaapani üliõpilase elu ongi eelkõige seotud kas taiko-trummide või kalligraafia- või nō-12 või karate- või ükskõik millise teise klubiga. Klubi on koht, kus tekivad sõbrad ja tegutsetakse üheskoos. Klubitegevusele tuleb vahel pühenduda põhjalikumaltki kui õppetööle. Õhtuti jalgrattaga ringi tiirutades olen näinud, kuidas parkidesse, tänavanurkadele ja koolihoonete vahele on kogunenud erinevate klubide liikmed kas ühises rütmis tantsu harjutama või kendō-võitluskunsti praktiseerima. Või peavad nad pargis lihtsalt lõbusat piknikku, grillides kanaliha ja praadides yakisoba’t – nuudleid, mida on kombeks tihti piknikel süüa.
Ma ei suuda välja mõelda põhjust, miks peaksin just vene kultuuri klubiga ühinema. Tõsi, klubi juhataja on Katō-sensei, ülimalt tagasihoidlik hiigelsuurte silmadega pisike naine, kes armastab siile. Ta on määratud nii minu kui ka Tanja akadeemiliseks nõustajaks. Olen temaga korra kohtunud. Paar päeva pärast Tsukubasse jõudmist käisime lätlase Reinisega kahekesi ennast tutvustamas. Oi, kui sarnased on eestlased ja lätlased tegelikult, avastasin tookord ühtaegu üllatudes ja ärritudes. Läti poiss, pikk volask heleda pea ja suure ninaga, omadused, mis Jaapanis viibides veelgi võimenduvad, sai mulle vaikimisi suureks konkurendiks tähtsas küsimuses, et kumb meist oskab paremini jaapani keelt. Mina suhtlen oma tuutoriga jaapani keeles – üks punkt minu kasuks. Ja mul ei ole seda kohutavat aktsenti (teine punkt mulle). Lisaks saavutasin parema tulemuse taseme määramiseks korraldatud jaapani keele testis (kolm punkti), mispeale lätlane rängalt solvus ja lubas mind terve aasta kummardada. Aga tookord, Katō-sensei’ga esimest korda kohtudes, ei hoidnud Reinis end sugugi tagasi ja kasutas õppejõuga suhtlemiseks täiesti sobimatut robustset kõneviisi, samas kui mina kõrval intelligentselt vaikides jätsin mulje, nagu ma jaapani keelest üldse aru ei saaks. Lisaks oskab Reinis vene keelt. Aga mina ei oska, pole seda kunagi õppinudki.
„Ma ei tea … Ma ju ei oska vene keelt,” ütlen Tanjale.
„Aga sellest
Populaarsed 100jeeni- või 99jeenipoed Jaapanis vastaksid Eesti kontekstis üheeuro-, USA-s ühedollaripoele.