ТОП просматриваемых книг сайта:
Minu Tokyo. Nähtamatu piiri taga. Maarja Yano
Читать онлайн.Название Minu Tokyo. Nähtamatu piiri taga
Год выпуска 2013
isbn 9789949511419
Автор произведения Maarja Yano
Жанр Книги о Путешествиях
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Sõidame Kentarō töökoha hiiglaslikule parkimisplatsile. Kentarō ütleb, et ma ootaksin, kuni ta ära käib. Aga ta on nii kaua ära. Autos on mitu pudelit joogivett, mida ma lonkshaaval kogu sõidu vältel tarbinud olen, ja nüüd, suures hädas, kaalun juba Kentarō auto taha pissimist. Astun autost välja (kuidas võib õhk nii tuline olla?), tiirutan ümber auto ja loodan, et mu põis suudab vastu pidada. Korjan maast kastanilaadse pikkade okastega vilja ja naudin, kuidas see mu peopesadele haiget teeb. Siis põgenen tagasi täistuuridel töötava konditsioneeriga autosse. Kui Kentarō naaseb, ütlen, et nüüd on mul vaja vetsu ja kohe. Istume ümber tema möriseva mootoriga madalasse sportautosse ja kihutame mööda hirmkitsaid teid ühte konbini’sse9. Ma kiirustan poodi ja jätan Kentarō autosse ootama. Pöördun müüja poole ilusti: „Vabandage, kus on tualett?”
Müüa osutab vetsule. „Koputage igaks juhuks uksele, seal vist on keegi.” Ma tõesti ei taha vetsu uksele koputada, aga lähen siiski ja koputan arglikult. Hästi ei ole kuulda, kas keegi ka vastab, aga pöördun igaks juhuks sealsamas püstijalu manga’t lugeva poisi poole. „Vabandage, kas tualetis on keegi? Olete te järjekorras?”
Poiss naeratab totralt, enne kui vastab, ja mulle jõuab kohale tõsiasi, mida järgnevate päevade jooksul veel korduvalt meelde tuletama pean: ainus ebanormaalne nähtus siin olen ma ise.
Elutoa diivan? Mis mul küll mõttes oli. Kentarō kodu on imepisike ja mis puutub eri tubades või diivanil magamisse, siis see pole lihtsalt võimalik – korteri ainsa toa ühes servas on televiisor ja teises imeväike punane diivan – selline, mida jaapanlased sohvaks nimetavad, aga eurooplased veidraks loperguseks tugitooliks peaksid. Kogu vaba põrandapinna katab futon ehk madrats magamiseks ja see on ka enam-vähem kõik, mis ühte tuppa mahub. Kentarō on äsja uude kohta kolinud ja toanurgas on virnas veel hulk lahtipakkimata pappkaste. Aga ma ei jaksa muretseda pisiasjade pärast, nagu kes kus magab. Tegu on ju mõnusa jaheda ruumiga, kuhu saab pikali heita ja sellest piisab täiesti. Kentarō läheb poodi ja jätab mulle võimaluse rahulikult pesemas käia, et hiljem tema toiduhakkimishelide saatel unne suikuda.
Ärkan õhtupoolikul selle peale, et keegi koputab tugevasti minu peatsis olevale suletud kardinatega suurele aknale. Kentarō tuleb köögist ja ütleb, et ma tasa oleksin. Järgmine koputus on veel tugevam.
„Kentarō!” röögatab keegi. Oh, hirmus-hirmus.
„Mine ära!” röögib Kentarō toast vastu. „Mul pole aega.”
„Tule välja!” lõugab mees akna taga, nüüd juba vastu akent prõmmides. Kentarō käsib mul vaikselt oodata ja astub õue nagu hundiema, kes kutsikaõgijat ründab. Mõne veniva minuti järel on ta tagasi.
„Kes see oli?”
„Ah, mitte keegi,” vastab ta lühidalt.
Kentarō pakub mulle omavalmistatud liharooga, aga olgu põhjuseks närv või palavus või mõlemad, ei suuda ma suutäitki süüa. Ta ütleb, et maitsku ma vähemalt seda imehead krimpsus, punakaspruuni tooni vilja, umeboshi’t ehk marineeritud jaapani ploomi. Kentarō on nii pettunud näoga, et mul ei jää muud üle, kui see veider asi suhu pista. Kui hapu! Kui hapu! Aga vähemalt Kentarō naerab. Ta on juba mitu kuud ette kiitnud oma kokakunsti ja fakt, et ma ei saagi teada, kuidas ta toit maitseb, kurvastab mind, aga teda veel enam. Tuju tõstmiseks annan Kentarōle üle Eesti räpi plaadi, mida ta endale tuua palus, ja sellega saan järjekordse põsk-põsk-musi-embuse osaliseks, mispeale ei julge ma talle enam Eesti šokolaadi kinkida.
Magan palju, ajavahe ja kuumus mõjuvad niiviisi. Ühel hetkel silmi avades ehmatan pisut, kui avastan Kentarō enda kõrval, küll sündsas kauguses, magamas. Aga võõraid mehi internetist võib usaldada, tõden, ja uinun taas.
Hommikul sõidame autoga Tsukuba peale tiiru tegema, CD-mängijas Def Räädu. Tsukuba on roheline nagu mets. Teed on nii laiad, laiemad kui ükski tee, mida ma seni Jaapanis näinud olen – teen esimeste Jaapanis veedetud tundide jooksul juba lennukaid üldistusi –, ja ääristatud kõrgete puudega. Äkitselt lülitab Kentarō muusika välja, laseb autoaknad alla ja ütleb: „Kuula!” See on kõrvulukustav, üle meie auto möirgava mootori kostev sirin.
„Mis see on? Kes seda teeb?” pöördun Kentarō poole.
„Need on putukad,” lausub tema. Viis silpi haikus – mushi no oto ehk putukahääled – saavad minu jaoks hetkega hoopis uue mõõtme.
Meie autotiir lõpeb Tsukuba bussijaamas – kohas, kus ülikooli delegatsioon vahetusõpilasi vastu võtab. Vaat siis, teised tudengid saabuvad siia lennujaamast bussiga, aga mina, mina tulen sportautoga, mida on kilomeetri kauguselt kuulda.
Proua Den, kaunis ja mõõdetud liigutustega, silma järgi hinnates nii neljakümneviiene jaapanlanna, tuleb esiteks minu juurde. Tutvustan end.
„Ja kes teie olete?” pöördub proua Den hillitsetud häälel ja justkui kergelt nina kirtsutades Kentarō poole.
„Sõber,” vastab mu tätoveeritud macho-kaaslane mürinal. Nii, suurepärane esmamulje on jäetud. Nüüd tuleb ainult Kentarōga hüvasti jätta ja ülikooli poolt saadetud minibussi astuda. Kas ma kuidagigi saaks nihverdada nendest põsemusidest? Aga ei. Näen, kuidas proua Den meid endiselt silmanurgast kõhkleval ilmel põrnitseb, teen Kentarōle lahkumismusi ja tirin oma kohvri bussi juurde.
Astun bussi nagu uude maailma. Sellisesse, kus on ülikool ja vahetusõpilased, viksid, närvilised, püüdlikud. Otse minu ees istub newyorklane, pikk ja kena pruunisilmne poiss, kes kohe minu poole pöördub ja suudab huvitaval kombel kogu oma pehme nägususe juures juba esimesest silmapilgust jätta endast mulje kui tõelisest hädapätakast. Asi on tema ühtaegu nõrgas vinguvas häälekõlas ja õnnetus monoloogis, mida ta mind kuulama sunnib ja mis kõlab umbes nii: „Kas mul oli keeleõpik terve suve laual? Jah, oli. Kas ma kordagi avasin seda? Jah, avasin. Kas ma ka midagi õppisin? Mitte midagi ei õppinud.” Ikka samas vaimus jätkab ta, kuni lõpuks on buss vahetusõpilasi täis ja valmis meid ühiselamutesse viima.
Minu peatus on Hirasuna ühiselamukompleks. Selle keskel asub kogukonnakeskus, kus täidan väriseva käega hulga dokumente ja siis jään ootama oma tuutorit. Möödub mitu pikka minutit, enne kui uksest astub sisse armas neiu Hikari. Ta on noor, kõvasti noorem kui tuutorid tavaliselt – ülikooli astus ta alles sel kevadel –, ja ta ei paista tuutoritööst palju teadvat.
Ta juhatab mind 5. ühika neljandale, viimasele korrusele ja avab minu toa ukse. Ma ei pea end sugugi nõudlikuks inimeseks ja olen juba ette püüdnud end harjutada mõttega, et ühiselamu ei ole luksushotell. Siiski ei saa ma parata – pisar tuleb silma, kui vaatan närust kopitanud kuumast õhust täidetud ruumi, kus ma pean terve aasta jagu päevi elama. Minu uus voodi on metallist ja niisamuti minu laud, ja seinad on määrdunudbeežid. Ukse kõrval on kraanikauss. Ja see on kõik. Ülejäänu on lihtsalt läppunud õhk. Isegi õhukonditsioneeri ei ole. Rõõmustan, kui Hikari kutsub mind Tsukubasse saabumist õhtusöögiga tähistama – saab sellest hirmsast, hirmsast kohast minema.
Pärast söömaaega pisikeses hubases restoranis, kus kustumatu naeratusega teenindaja pomiseb viisakusväljendeid iga kord, kui taas meile midagi toob või me veeklaase täidab, kus Hikari-chan10 muutub iga hetkega järjest nunnumaks ja kokk komplimenteerib meid magustoiduga, pean siiski tagasi pöörduma oma hirmuäratavasse uude „kodusse”. Kell on napilt kuus, aga õues on juba hämar, ja see ei aita sugugi kaasa mu ajavahega harjumise protsessile. Nii umbes täpselt kell kuus õhtul on tunne, et nüüd on käes öö ja uneaeg. Enne magama heitmist võtan kohvrist välja suure Jaapani kaardi ja kleebin seinale. Teises seinas olevale konksureale riputan hulga oma riideid. Niiviisi, kui olen suure osa koledast seinast katnud, läheb tunne paremaks ja uinudes on mu süda juba pisut rahulikum.
Tsukuba
Ööpäev läbi avatud väike pood, kus müüakse nii toidu- kui muid esmatarbekaupu.
Hikarike, Hikarikene; -