LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ta kaenlast välja.

      „Anna andeks… see tähendab, suur tänu sulle… aga ma…” kogelesin temast eemale tõmbudes, ise näost punane. Ka tema punastas, kuid mitte pahaselt. Ta võttis mu käe ja tõmbas mind tagasi enda juurde. Hoolikalt vältides mind mujalt puudutamast, pani ta sõrmed mulle lõua alla ja tõstis mu pea kuklasse, nii et ma talle otse silma vaatasin.

      „Sa ei pea mind kartma,” ütles ta tasa. „Ja ka mitte kedagi teist siin, kuni mina olen su juures.” Ta lasi must lahti ja keeras ennast kolde poole.

      „Sul on midagi kuuma vaja, preilna,” lausus ta asjalikult, „ja suutäis süüa ka. Kui miski on kõhusopis, siis aitab see paremini kui kõik muu.” Naersin hädiselt tema katsete üle ühe käega puljongit valada ja läksin siis appi. Tal oli õigus – söömine aitas. Rüüpasime seltsimehelikus vaikuses leent ja haukasime leiba, jagades soojusest ja kõhutäiest sugenevat mõnusat tunnet.

      Lõpuks ta tõusis ja korjas üles põrandale vajunud teki. Ta heitis selle voodile ja juhatas mind sinnapoole. „Maga nüüd natuke, Claire. Sa oled väsinud ja ma arvan, et üsna varsti tahab keegi sinuga kõnelda.”

      See meenutas ebameeldivalt mu ohtlikku olukorda, kuid olin liiga läbi, et ülearu muretseda. Pomisesin voodiminekule vaid mõne formaalse vastuväite; tegelikult polnud ma elus midagi nii ahvatlevat näinud. Jamie kinnitas mulle, et ta leiab endale kuskil mujal aseme. Vajusin pea ees tekihunnikusse ja uinusin enne, kui ta ukseni jõudis.

      5

      MacKenzied

      Ärkasin täielikus segaduses. Mäletasin ähmaselt, et midagi on väga valesti, aga ei mäletanud, mis. Olin maganud nii sügavalt, et ei suutnud kohe sedagi taibata, kes ma olen, ammugi siis, kus. Mul oli soe, kuid tuba oli üdinitungivalt külm. Üritasin oma sooja suletekkidest kookonisse tagasi pugeda, kuid hääl, mis mind üles oli ajanud, ei jätnud jonni.

      „Tule nüüd, preilna! Kuuled, sa pead üles tõusma!” Hääl oli sügav ja sõbralikult ülbe, nagu lambakoera haukumine. Kangutasin ühe silma tahtepingutusega niipalju lahti, et võisin näha pruuni kodukootud riidemäge.

      Emand FitzGibbons! Tema nägemine põrutas mu taas täisteadvusele ja tagasi tuli ka mälu. See oli siis ikkagi tõsi.

      Mässisin endale külma kaitseks ühe teki ümber, koperdasin voodist välja ja sibasin kamina ette. Emand FitzGibbonsil oli kruusitäis kuuma puljongit juba valmis; neelasin seda, nagu oleksin äsja raske pommitamise üle elanud, tema aga laotas voodile hunniku rõivaid. Seal oli pikk kollakas peente pitsääristega linane alussärk, peenest puuvillasest riidest alusseelik, kaks pruunides toonides pealisseelikut ja hele sidrunkollane pihik. Pruunitriibulised villased sukad ja paar kollaseid toasusse panid komplektile punkti.

      Ühtki protesti arvestamata raputas auväärne matroon mind mu kohatutest rõivastest välja ja juhtis mu riietumist viimse kui hilbuni. Siis astus ta sammu tagasi ja imetles rahulolevalt oma kätetööd.

      „Jah, preilna, kollane sobib sulle. Ma arvasin kohe, et sobib. Käib hästi kokku nende pruunide juustega ja toob esile silmade kulla. Aga püsi paigal, sulle kulub veel mõni lint ära.” Ta pööras oma tasku pahupidi nagu kartulikoti ja kraamis lagedale peotäie linte ning mõne ehteasja.

      Liiga jahmunud, et vastu hakata, lasin tal oma juukseid kammida, küljelokid roosa paelaga taha tõmmata ja minu ebanaiselikult lühikese – vaid õlgadeni – poisipea üle poriseda.

      „Taevas hoidku, kulla laps, mis sul arus oli, kui sa oma juuksed nii lühikeseks lõikasid? Kas sa pidid ennast maskeerima või? Ma olen kuuln’, et mõned preilnad teevad nõnda, et reisi peal oma sugu varjata ja et ei peaks neid va neetud punakuubi kartma. See saab üks õnnepäev olema, kui naistel ükskord maanteel enam midagi peljata põle.” Samal ajal ta muudkui toimetas, potsutas mind siit ja sealt, tõmbas mõne kortsu sirgeks, tekitas teisale voldi. Lõpuks olin ma tema rõõmuks üles mukitud.

      „Noo-nii, see on juba õõõige hää. Nüüd on sul parasjagu aega üks väike amps võtta ja siis pean ma su tema enda palge ette viima.”

      „Tema enda?” küsisin. Mulle oma toon ei meeldinud, aga ma ei hoolinud sellest. Kes see Temaise ka polnud, kindlasti hakkab ta keerulisi küsimusi esitama.

      „Nojah. MacKenzie enda. Kelle’s veel?”

      Tõepoolest, kelle siis veel? Mulle meenus läbi udu, et Leochi loss asub keset MacKenzie klanni maid. Selge see, et klannivanem on MacKenzie ise. Hakkasin taipama, miks meie väike ratsasalk oli öö otsa ratsutanud, et lossini jõuda; kuninglike tragunite eest pagevate meeste jaoks oli see täiesti kindel pelgupaik. Ükski Inglise ohvitser, kellel on peas kasvõi üksainus aruraas, ei tuleks oma meestega nii sügavale klanni maadele. See tähendaks riskida varitsuse kätte jäämisega juba esimeses metsatukas. Selle lossi väravateni julgeks tulla vaid korraliku suurusega armee. Püüdsin meenutada, kas Inglise armee üldse nii kaugele jõudis, kui äkitselt taipasin, et lossi kaugem tulevik pole hetkel pooltki nii aktuaalne kui mu isiklik lähitulevik.

      Mul ei olnud erilist isu karaski ja pudru järele, mida emand Fitz-Gibbons oli mulle hommikusöögiks toonud, kuid võtsin mõne pala ja teesklesin söömist, et võita natuke aega mõtlemiseks. Selleks ajaks kui emand Fitz tagasi tuli, et mind MacKenzie enda ette viia, olin välja mõelnud mingi hädapärase plaani.

      Lossihärra võttis mind vastu avaras ruumis, kuhu viis kivitrepp. Tegemist oli ümmarguse torniruumiga, mille kaardus seinu katsid maalid ja gobeläänid. Sellal kui ülejäänud loss nägi välja küll üsna mõnus, kuid võrdlemisi lage, siis see tuba oli heldelt sisustatud, täis mööblit ja ohtrate kaunistustega kaetud. Väljas oli uduvihmast hämar, kuid siin heitsid kaminatuli ja küünlad mahedat valgust. Lossi välisseinte aknad olid kaitseotstarbel kitsad ja kõrged, kuid siin oli hoovipoolne müür hiljaaegu varustatud kõrgete tiibakendega, kust päevavalgus, niipaljukest kui seda oli, sisse pääses.

      Sisse astudes köitis mu tähelepanu põrandast laeni ulatuv tohutu, täpselt seinakumeruse järgi ehitatud raudpuur, milles oli kümnete kaupa väikseid linde: vindid, tsiitsitajad, tihased ja mitmesugused põõsa- ning lehelinnud. Lähemale minnes nägin nende pontsakaid väikseid kehi ja säravaid silmapärle, mis helkisid nagu teemandid sametrohelise taustal, kui nad puuripõrandale asetatud multšipottidest võrsuvate tammede, jalakate ja kastanite lehestikus siia-sinna sööstsid. Linnukoori vastastikusele sädistamisele andis lisa puurielanike sebimise ja keksimisega kaasnev tiivaplagin ning lehekrabin.

      „Väiksed vilkad olendid, eks ole?” lausus sügav ja meeldiv hääl mu seljatagant; ma pöördusin ja naeratus mu näol tardus.

      Colum MacKenziel olid sama laiad õlad ja kõrge laup nagu ta vennal Dougalil, kuigi see jõuline hoiak, mis Dougali nii hirmuäratavaks tegi, segunes siin millegi sõbralikumaga, ehkki seegi oli omamoodi pelutav. Tal olid tumedamad ja pigem tuvihallid kui pähkelpruunid silmad ning ka temast õhkus sellist intensiivsust, mis tekitas tunde, et ta seisab ebamugavalt lähedal. Hetkel tulenes mu ebamugavustunne siiski sellest, et kaunilt vormitud pea ja pikk ülakeha olid asetatud ootamatult kõveratele ja lühikestele jalgadele. Mees, kes oleks pidanud olema kuus jalga pikk, ulatus mulle vaevalt õlani.

      Ta jäi hetkeks linde imetlema, andes mulle taktitundeliselt aega oma näoilme uuesti kontrolli alla saada. Jah, muidugi. Ta pidi olema harjunud nende inimeste reaktsiooniga, kes teda esmakordselt kohtasid. Ühtlasi hakkas mulle toas ringi vaadates koitma, et küllap ei kohtunud ta uute inimestega kuigi sageli. Tegemist oli ilmse pelgupaigaga; endaloodud maailmaga mehele, kelle jaoks välismaailm ei olnud teretulnud – või kättesaadav.

      „Olge tervitatud, emand,” ütles ta kerge kummardusega. „Minu nimi on Colum ban Campbell MacKenzie, selle lossi isand. Ma sain oma venna jutust aru, et ta… ee… kohtas teid siit lossist teatud kaugusel.”

      „Kui tahate täpsemalt teada, siis ta röövis mu,” vastasin. Oleksin tegelikult soovinud veidi südamlikum olla, kuid veel rohkem soovisin ma lossist lahkuda ja mäe otsas seisvasse kiviringi tagasi pääseda. Kui minuga juhtunule üldse oli olemas seletus, siis pidi see peituma seal.

      Lossihärra kulm kerkis kergelt, sama tegid kenajoonelise suu nurgad.

      „Noh,

Скачать книгу