LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mehe vigastusi. Kui otsustada välimuse järgi, siis tolle haava oli tõepoolest tekitanud miski, mis väga meenutas musketikuuli. Ka majakeses viibinud meeste käitumine ei olnud mingi näitemäng. Need olid tõsised mehed ja nende pussnoad ning mõõgad olid päris.

      Kas võis see olla mõni isoleeritud enklaav, kus külarahvas perioodiliselt oma ajaloosündmusi uuesti läbi mängib? Olin midagi sellist kuulnud Saksamaa, kuid mitte Šotimaa kohta. Ja sa pole vist kunagi kuulnud ka näitlejatest, kes üksteist musketitest kõmmutavad, mis? hõikas üks ebamugav ratsionaalne ajusagar pilkavalt.

      Vaatasin oma asukoha määramiseks tagasi kalju poole, seejärel silmapiirile, ja veri tardus mu soontes. Ees ei paistnud mitte midagi peale okkalise, tähistaeva taustal läbitungimatult pimedana näiva männipadriku. Kuhu jäi Invernessi kuma? Kui see siin minu selja taga oli Kikkahänna kalju – ja ma teadsin, et oli –, siis pidi Inverness asuma vähem kui kolme miili kaugusel kagus. Selle maa pealt pidanuks linnatulede helendus taevalaotusel näha olema. Kui seal kuskil üldse on mõni Inverness.

      Väristasin ennast närviliselt ja panin käed külma kaitseks ümber keha. Isegi kui sekundiks oletada täiesti ilmvõimatut, nimelt et ma olen sattunud mingisse teise aega, oli Inverness ometigi seisnud oma kohal juba vähemalt kuussada aastat. Nii et ta pidi praegugi olema. Ainult et pime. Millest asjaolusid arvestades tuli järeldada, et linnas puudus elektrivalgus. Järjekordne killukene tõendusmaterjali, kui tarvis. Aga tõendusmaterjali õieti mille kohta?

      Pimedusest astus välja mingi kuju, kusjuures nii lähedalt, et ma talle peaaegu otsa põrkasin. Karjatust alla surudes üritasin jooksu pista, kuid suur kämmal haaras mul käsivarrest, takistades põgenemist.

      „Ärge peljake, preilna. Mina olen.”

      „Just seda ma kartsingi,” vastasin tõredalt, ehkki mulle oli tegelikult kergenduseks, et see on Jamie. Ma ei kartnudki nii väga teda, kui neid teisi, ehkki Jamie nägi välja täpselt sama ohtlik. Kuid ta oli noor, ilmselt minust nooremgi, nagu mulle tundus. Pealegi oli mul raske karta kedagi, keda ma äsja olin ravinud kui patsienti.

      „Ma loodan, et sa ei ole oma õlale liiga teinud,” sõnasin ma vanemõe noomival häälel. Kui suudan võtta piisavalt autoriteetse tooni, ehk saan siis teda veenda, et ta mul minna laseks?

      „Too kõks talle jah head just ei teinud,” tunnistas ta teise käega õlga masseerides.

      Sel hetkel astus ta kuuvalgusse ja ma nägin ta särgi rinnaesisel laia verelaiku. Arteriaalne verejooks, otsustasin. Aga kuidas ta siis üldse püsti püsib?

      „Sa oled haavatud!” hüüdsin ma. „Kas sa oled vana haava lahti tõmmanud või on see uus? Istu maha, las ma vaatan!” Tõukasin teda kivihunniku poole, mõeldes kiiruga läbi hädaolukorra protseduure välitingimustes. Ei mingit varustust peale selle, mis mul seljas oli. Sirutasin juba käe oma kombinee jäänuste poole, kavatsedes seda kasutada verejooksu peatamiseks, kui ta naerma hakkas.

      „Ärgen’d ehmatage, preilna. See pole minu veri. Ja pole teist nii palju ka,” lisas ta verest läbi imbunud kangast ettevaatlikult keha küljest lahti tõmmates.

      Tundsin iiveldust ja neelatasin. „Ahah,” sõnasin nõrgalt.

      „Dougal ja teised ootavad teel. Lähme.” Ta võttis mul käest, mis ei olnud niivõrd galantne žest kui käsk temaga kaasa minna. Otsustasin proovida ja surusin kannad maha.

      „Ei! Ma ei tule sinuga!”

      Ta jäi mu vastuhakust üllatunult seisma. „Tuled küll,” kostis ta. Mu keeldumine ei paistnud teda pahandavat; tegelikult paistis see talle isegi veidi nalja tegevat, et mul järjekordsele röövimisele vastuväiteid oli.

      „Ja mis siis, kui ei tule? Kas sa lõikad mu kõri läbi?” küsisin ma pealetükkivalt. Ta kaalutles hetke ja vastas rahulikult:

      „Ei, miks. Sa ei paista raske olevat. Kui sa ei tule ise, võtan ja viskan su üle õla. Tahad seda või?” Ta astus sammu minu poole ja ma taganesin kiirelt. Mul polnud mingit kahtlust, et hoolimata oma vigastustest seda ta ka teeb.

      „Ei! Sa ei tohi seda teha, see lõhub su õla uuesti ära.”

      Jamie näojooni ei olnud näha, kuid kuuvalguses läigatas tema hammasterida.

      „No nii, kuna sa ei taha, et ma endale viga teen, siis ma oletan, et tuled minuga kaasa?” Otsisin vastust, kuid ei suutnud leida. Ta võttis mu käest uuesti tugevasti kinni ja me hakkasime tee poole liikuma.

      Jamie hoidis kindlalt mul käest, tõmmates mind püstakile, kui ma üle kivide ja puhmaste ronides tasakaalu kaotasin. Ise kõndis ta nii, nagu oleks konarlik nõmm sillutatud tee ja taevas säraks päike. Tal on kassisilmad, mõtlesin ma hapult; kindel see, kuidas ta muidu mind pimedas üles nuuskida oskas.

      Nagu lubatud, ootasid ülejäänud mehed koos hobustega meid läheduses. Nähtavasti polnud keegi surma ega haavata saanud, sest kõik olid kohal. Ebaväärika rapsimise saatel üles roninud, sopsatasin ma tagasi sadulasse. Mu pea müksas kogemata Jamie haiget õlga, mis pani ta kähinal õhku ahmima.

      Olin kinnivõtmise üle pahane ja ühtlasi oli mul kahju, et olin talle haiget teinud. Püüdsin seda varjata teeseldud üliagarusega.

      „See on sulle paras, kui sa niimoodi ringi möllad ning kivide ja põõsaste vahel tagaajamisi korraldad. Ütlesin sulle, et õlga ei tohi liigutada. Nüüd on sul seal kindlasti lihaserebendid ja verevalumid.”

      Minu pragamine paistis talle meeldivat. „No ega mul palju valida ei olnud. Kui ma poleks õlga liigutanud, siis ma poleks kunagi enam üldse liigutanud. Ühe käega saan jagu ühest punakuuest, võib-olla ka kahest,” ütles ta pisut praalivalt, „aga mitte kolmest.”

      „Pealegi,” ütles ta mind oma verest läbiimbunud särgi vastu tõmmates, „sa saad ta jälle korda sättida, kui me kohale jõuame.”

      „Nii arvad sina,” vastasin jahedalt, ennast kleepuvast riidekangast eemale nügides. Ta müksas hobust ja me hakkasime taas liikuma. Mehed olid lahingust üliheas tujus, neil jätkus naeru ja nalja. Minu väiksele panusele, mis seisnes varitsuse eest hoiatamises, langes osaks palju kiitust ja minu auks öeldi mõnigi toost, kui mehed oma kaasavõetud plaskusid tõstsid.

      Jooki pakuti mullegi, kuid esialgu keeldusin ma põhjendusega, et mul on ka kainest peast raske sadulas püsida. Meeste jutust taipasin, et tegemist oli olnud väikese, umbes kümnemehelise, musketite ja saablitega relvastatud Inglise sõdurite patrullsalgaga.

      Keegi ulatas plasku Jamiele ja kui ta jõi, tungis mulle ninna terav, suitsusegune viskilehk. Mul ei olnud janu, kuid õrn meelõhn meenutas mulle, et ma olen juba pikemat aega täiesti söömata. Mu magu tegi sellise hoolimatuse peale piinlikult valju krooksu.

      „Kuule, Jamie-poiss! Kõht tühi, mis? Või on sul mõni torupill kaasas?” hõikas Rupert, pidades teda heli tekitajaks.

      „Nälg on nii suur, et võiks need paar torupilli kinni pista,” vastas Jamie, võttes häbi viisakalt enda kanda. Hetk hiljem sirutus käsi koos nahkplaskuga uuesti mu nina ette.

      „Võta õige üks väike lonks,” sosistas ta. „Kõhtu see ei täida, aga siis unustad nälja ära.”

      Ja peale nälja veel palju muudki, lootsin ma. Tõstsin plasku huulile ja kummutasin.

      Minu eskortijal oli õigus. Viski süütas mu kõhus väikese, sooja ja mõnusa tule, mis nüristas näljatunnet. Läbisime vahejuhtumiteta mitu miili, hoides kordamööda ratsmeid ja viskiplaskut. Kuid ühe lagunenud maja juures hakkas Jamie korraga õhku ahmima. Meie habras tasakaal, mis siiani oli seisnenud ühtlases kõikumises, muutus äkitselt jõnkslevaks. Olin segaduses: kui mina ei olnud purjus, siis tema ammugi mitte.

      „Seis! Tulge appi!” kisendasin. „Ta kukub!” Mulle meenus minu viimane ettekavatsemata laskumine hobuse seljast ja mul polnud mingit soovi seda korrata.

      Tumedad varjud pöördusid ringi ja kogunesid äreva pomina saatel meie ümber. Jamie vajus, pea ees, nagu jahukott, maandudes õnneks kellegi käte vahel. Kuniks ma hobuse seljast maha ronisin, hüppasid teised mehed sadulast ja panid Jamie maha.

      „Ta

Скачать книгу