LITMIR.BIZ

Скачать книгу

nad tulid sisse, kena paar: Menžinski ja Jagoda. „Hiilgav Provokatsioon käsikäes Lakeiliku Öördamisega,” nagu teravmeelitses Radek. Nad võtsid istet.

      Seejärel pöördus Koba minu poole sõnadega, mis mind vapustasid:

      „Meie koos seltsimeeste Menžinski ja Jagodaga tegeleme praegu Kominterni abistamisega… Seal on avastatud suur segadus, et mitte öelda suur lohakus. Sa oled Kominterniga tihedalt seotud. Seepärast on meil sulle palju küsimusi…”

      Ma seisin endiselt püsti, nemad aga olid istunud kõrvuti laua taha ja hakkasid küsitlema. Alustas Koba:

      „Me tahaksime sinult kuulda, kuhu kadusid hiigelsummad ja väärisesemed, mis eraldati Kominternile revolutsiooni jaoks Saksamaal. Mis juhtus katsega korraldada ülesõus Berliinis ja Hamburgis? Kas on tõsi, et Berliinis lihtsalt varastati meie raha ja väärisesemed ära? Istu ja pane kõik kirja…”

      See üllatas mind, Koba oli alati suhtunud väärisesemetesse ja rahasse pilkavalt. Ta unistas tõepoolest, et kullaga sillutataks teid ja rahatähed oleksid kemmergus tualettpaberi eest. Kui tema naine Nadja pani pidupäeval kaela vanaema pärlikee, võttis ta selle naisel kaelast ja viskas „kodanliku lelu” rahulikult aknast välja. Aga nüüd, OGPU kahe juhi juuresolekul, tundis Koba „lelude” pärast muret.

      „Ega sa ometi ei arva, et mina…”

      „Esialgu ei arva ma midagi. Ma mäletan sinu juttu Zinovjevi agendi korterist. Sellest kirjutagi.”

      „Aga milleks kirjutada, kui sa mäletad niigi kõike?”

      „Nüüd peab kõik kirja panema, pea seda meeles. Nüüd, seltsimees Fudži, on vaja dokumente. Nagu Iljitš armastab öelda, et „meie, kulla mees, ei ole enam Smolnõis”… Enne sind oli siin seltsimees Kuusinen. Ta pani kõik väga üksikasjaliselt kirja. Kui palju oli väärisesemeid, kes kuhu viis, mis aadressil ja mida käskis neil teha tolleaegne Kominterni juht Zinovjev… Nüüd on sinu kord. Istu ja pane kirja, mida sa tead. Ära midagi vahele jäta.”

      Hakanud kirjutama, küsisin ma pilkavalt:

      „Kas raha, mis ma kandsin üle Iljitši, Zinovjevi ja Kamenevi välismaa arvetele, kah kirja panna?”

      „Kas siis keegi on palunud seltsimees Fudžil seda teha? Aga targutada pole seltsimees Fudžil ka keegi palunud. Minu meelest on seltsimees Fudži unustanud vastutuse lobisemise eest?” Koba vaatas mulle kollaste silmadega otsa.

      Ma hakkasin vaikides panema kirja seda, mida ta nõudis. See oli ettekanne Zinovjevi „ustava kommunisti” ja tema fantastilise korteri kohta, kus kõikjal vedeles valuuta ja hindamatuid väärisesemeid hoiti ööpotis.

      Nii et Koba kogus juba siis materjale Kremli bojaaride kohta, kuigi Zinovjev oli ikka veel tema kõige tähtsam liitlane…

      Koba luges minu kirjapandu üle ja ulatas vaikides Menžinskile.

      „Korralagedus rahaga on läinud nii suureks, et toosama Zinovjevi agent põgenes enne väidetavalt ettevalmistatud revolutsiooni koos miljonite ja väärisesemetega rahulikult minema,” ütles Menžinski.

      „Ja mida on ette võetud?” küsis Koba.

      „Mitte midagi,” vastas Menžinski.

      „Miks?”

      „Kominterni juhtkond tahab kogu selle asja maha vaikida. Nad näevad selles loos välja väga naiivsed ja naeruväärsed.”

      „Seltsimehed, ma arvan, et me talitame hoopis teisiti,” ütles Koba. „Seltsimees Fudži sõidab Saksamaale. Koos temaga sõidab veel üks meie seltsimees. Nad viivad „ustava kommunisti” loo lõpule. Kõik meie agendid Läänes peavad teadma, et meile ei meeldi, kui meiega nalja tehakse. Ja igaühele, kellele sa tulevikus annad meie vahendeid, räägid sa selle loo lõpu ära.”

      Ma tahtsin lahkuda, kuid ta pidas mind kinni.

      „Istu. Sa võid rääkida tema juuresolekul,” sõnas ta Menžinskile.

      Too alustas muiates:

      „Trotski kavatseb sõita haige Iljitši juurde arutama „parteis väljakujunenud uut situatsiooni”. Ta ütles seda telefonis Kamenevile.”

      „Ja too?”

      „Too,” muigas Menžinski, „pomises midagi. Teab, et telefone kuulatakse pealt. Aga eile, nagu teatas Fotijeva,” (Lenini lemmiksekretär), „nad siiski rääkisid Trotskiga. Trotski kavatseb nõuda Iljitšilt partei sekretariaadi võimu piiramist.”

      Ma olin vapustatud. Selgus, et isegi juhtide telefone kuulatakse pealt!

      „Trotski arvab miskipärast, et Iljitš armastab teda väga,” jätkas Menžinski.

      „Selles pole midagi imelikku,” ütles Koba. „Lenin on väga vaoshoitud. Ta oskab hästi varjata oma tõelist suhtumist inimestesse. Sealjuures on vähe neid, kellesse ta suhtub hästi… õieti öelda ei suhtu ta kellessegi hästi.” Ta ei lisanud: „Isegi minusse mitte.” Kuid ma sain aru: „suurele sõprusele” tuleb vist lõpp.

      Sel hetkel astus sisse sekretär ja andis Kobale kinnipitseeritud ümbriku. Too tegi selle lahti ja… jäi vait. Tema näoilme muutus. Vaikinud natuke aega, ütles ta:

      „Tund aega tagasi tekkis parees: parempoolsete jäsemete mittetäielik halvatus. Kõne täielik kadumine. Ta ei saa rääkida.”

      Meie mahalastud Savva mõis ei toonud Iljitšile õnne…

      Menžinski ja Jagoda vaikisid. Ja äkki Koba… elavnes. Tema näol virvendas kummaline poolnaeratus. Mis võis tema hinges toimuda, kui suur näitleja Koba ei suutnud oma emotsioone varjata! Seda tuli ette neil väga harvadel juhtudel, kui võidutses tema metsik, alati varjatud temperament. Jah, kõigest paar aastat tagasi oleks Lenini surm tähendanud Koba lõppu. Aga nüüd… Nüüd oli kõik vastupidi. Koba kätte jäi ähvardav, uskumatult suur jõud, mida ta oli kogunud Iljitši tarvis. Jah, ta oli loonud selle, mida ei suutnud luua ei Sverdlov ega ka Lenin ise: juhitava partei. Ja kui sellele lisada ülikuulekas OGPU… Ja juhitav Komintern… Kõike seda kavatses käsutama hakata Lenin. Kuid Leninit enam ei olnud. Ja tema, Koba, oli kogu selle rikkuse ainuke pärija.

      „Peab sõitma Gorkisse Iljitši päästma,” ütles Koba. „Nad tapavad ta juttudega poliitikast. Ja eelkõige rumal Heeringas. Sekretariaat ja Poliitbüroo peavad teraselt jälgima tema tervist. Nägemiseni, seltsimehed… Fudži, jää siia.”

      Jagoda ja Menžinski läksid ukse poole.

      Lahkudes pani Jagoda, kes polnud seni sõnagi lausunud, vaikides Koba ette lauale mingid paberid.

      „Iljitši lood on halvad… väga halvad,” ütles Koba pabereid läbi vaadates. „Varsti palun ma sul täita ühe väga tähtsa ülesande… Aga praegu lahutame me sinuga natuke meelt…”

      Koba paneb kokku toimikut

      Muiates hakkas ta lugema Jagoda jäetud pabereid. Need olid Jagoda agentide ettekanded Kremli bojaaride vallatustest.

      „…Seltsimees A. Jenukidze (Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee sekretär) kohtus kell 15.30 Suure Teatri balletisolisti seltsimees H-ga (järgnes perekonnanimi). Ühtlasi jätkab ta kohtumisi seltsimees O-ga, sama teatri teise baleriiniga…”

      Avel Jenukidze oli minu ja Koba väga lähedane sõber põrandaaluse töö ajast Taga-Kaukaasias. Ta oli Nadja, Koba abikaasa ristiisa, mis meie arusaamade kohaselt oli peaaegu et sugulane. Vana bolševik, kuulsa põrandaaluse trükikoja organiseerija, pärast revolutsiooni ei trüginud Avel esiridadesse… Koba jutustas pilkavalt, kuidas ta oli teinud Avelile ettepaneku kuuluda Poliitbüroosse, too oli hakanud kätega vehkima. Koba määras ta Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee sekretäriks. Sellel ametikohal jagas Jenukidze meie uuele bürokraatiale heldelt kortereid, suvilaid ja muid hüvesid. Ise aga elas edasi väikeses korteris Kremlis, nautides nii seda, et ta oli vaba poliitilistest intriigidest, ja muidugi ka armastust. Pikk, esinduslik, tulekarva juuste ja tulise temperamendiga mees oli kuulus oma loendamatute armuafääride ja võluvalt laheda, lõbusa iseloomu poolest. Tõsi, tulipunased juuksed olid

Скачать книгу