Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused - Edvard Radzinsky

Скачать книгу

valida ja valmistada ette juhtivaks tööks…” Ma ütlesin sulle, et varsti luuakse parteis eriline ametikoht – partei peasekretär, kes aitab Iljitšil ehitada üles uuendatud partei.”

      Ma ei olnud ammu näinud Kobat nii kirglikuna, ägedana. Ta oli erutatud, läks gruusia keelelt üle vene keelele. Nähtavasti tahtis ta kangesti veenda mitte mind, vaid ennast… Sest sõna otseses mõttes valmistas Iljitš ette vandenõud omaenda partei vastu. Tollal oli bonapartism meil kõige hirmsam süüdistus. See aga nägigi välja kui kõige ehtsam bonapartism, mis lõhnas mahalaskmise järele.

      Koba oskas mõtteid lugeda. Ta vaatas mind kahtlustavalt, vaenulikult. Kuid ei alandanud end, ei hoiatanud: „Kui sa peaksid julgema kellelegi rääkida…”

      Ta lihtsalt vaatas mulle pikalt otsa. Me mõlemad vaikisime. Me olime kaks gruusia poissi, kes elasid võõras linnas ja oskasid hinnata sõprust. Kui Kobale oleks tulnud pähe Kreml õhku lasta, ei oleks ma temast lahku löönud.

      „Mul on mädane apenditsiit… Kui ma peaksin noa all surema, siis hoolitse Nadja ja Jakovi eest.” See oli tema poeg esimesest abielust, abielust Katoga. „Jaša elab Svanidzede juures, too ta Moskvasse. Nadja kasvatab ta üles… ma leppisin temaga kokku.”

      Järgmisel päeval viidi Koba tõepoolest haiglasse ja mina läksin Berliini sõitvale rongile.

      Berliinis sain ma teada: Koba operatsioon oli olnud edukas ja Iljitš saatis ta puhkama Kaukaasiasse. Ma kirjutasin talle, palusin, et ta läheks Tiflisis minu ema vaatama. Ema oli raskelt haige.

      Tulnud järgmisel, 1922. aasta suvel tagasi Moskvasse, sain ma aru: suurim pööre oli alanud. Lenin lõi uue ametikoha: partei peasekretär.

      Sellele ametikohale pani ta Koba.

      Veel üks revolutsioon – salajane

      Ma vestlesin tookord paljudega, kuid keegi meie partei bonsadest ei saanud aru, milleks seda ametiposti vaja on. Kõik otsustasid, et see on koht igavale töörügajale, kes on nõus tegelema ehmatamapanevalt kasvanud partei asjaajamisega, bürokraatliku paberimajandusega. Seepärast olid kõik olnud kindlad, et peasekretäriks määratakse minu vana tuttav Molotov. Ta oli keskkomitee sekretär. Poliitbüroo istungitel istus ta alati Iljitši kõrval: vormistas otsuseid, kirjutas lõpmatuid direktiive, ühesõnaga, tema õlul oli kogu bürokraatlik asjaajamine. Iljitš hindas tema töövõimet ja fantastilist püsivust. Ja nimetas teda hellalt „kivist tagumikuks”. Molotov teadis alati oma kohta. Poliitbüroo istungitel kirjutas Lenin talle sõnumeid, kui oli vaja astuda kellegi vastu välja. Trotski pilkava pilgu all, kes istus Lenini suhtes põigiti, esines Molotov ega häbenenud korrata sõnumites kirjapandut. Ta rääkis kehvasti, kogeledes ja Trotski pöördus naerdes Iljitši poole:

      „Kas meil on jälle tõrge Molotovi näol?” Ühesõnaga, kui Iljitš tegi ettepaneku nimetada peasekretäriks Koba, siis oodati, et Molotov avaldab pahameelt. Sest see oli tema piiskopkond. Kuid ta loovutas selle koha meelsasti Kobale, nagu oli kunagi talle loovutanud toimetaja koha. Ta oskas tugevamale nurisemata alluda. Molotov jäi lihtsalt keskkomitee sekretäriks keskkomitee peasekretäri Koba juures.

      Saabunud tagasi Moskvasse, sain ma teada, et mu ema oli surnud, kuid Koba oli jõudnud teda enne surma vaatamas käia. Ma helistasin talle ja me leppisime kokku kohtumise.

      „Tule keskööks. Seltsimees Stalin töötab nüüd hommikuni välja. Neetud amet. Pole mahti sõbraga rääkida…”

      Olid palavad suvepäevad. Kõik juhid olid kuumaks köetud linnast lahkunud. Zinovjev ja Buhharin olid sõitnud Jessentukisse, Trotski ei lahkunud Moskva-lähedasest suvilast, kus ta elas, Iljitši enesetunne oli halb ja ta kolis Gorkisse. Moskvasse „maja pidama” oli jäänud ainult tööhobune – peasekretär Koba.

      Südaöö oli läbi, kui ma jõudsin tema juurde Vozdviženka tänavale, kus tol ajal asus keskkomitee sekretariaat. Öösel oli pisut jahedam, Koba kabineti suured aknad olid lahti, kerge tuuleõhk päästis enam-vähem kõige suuremast lämmist. Kabinet oli poolpime, põlesid ainult kolm rohelise klaaskupliga laualampi. Laua taga seina ääres istus Koba. Tal oli seljas päevasärk, tema frentš rippus toolikorjul.

      Laua vastu oli T-tähe kujuliselt lükatud pikk koosolekulaud. Laua taga istusid veel kaks selle öise valve osalist…

      Üks neist oli minu vana tuttav Molotov. Hoolimata kohutavast palavusest, oli tal seljas pintsak, tema vanamoodsad näpitsprillid läigatasid. Teist, väga noort meest, ma ei tundnud. Ilmselt jäljendas ta orjalikult Kobat. Seljas samasugune frentš, nina all samasugused vuntsid, hõredad juuksed olid kammitud üle pea nagu Kobal – läbi nende hiilgas kiilaspea. See oli endine juudiasunduse kingsepp Lazar Kaganovitš. Koha nimi oli Kabanõ. Mulle jäi see meelde, sest tema suures raskes kehas, laias näos ja paksus ninas oli midagi kuldilikku. Ja peaasi – see selgus hiljem – ta oskas viia hoolimatult ellu kõik minu sõbra käsud.

      Ma astusin Koba laua juurde. Ta tõusis ja embas mind. Me vaikisime.

      „Ma nägin teda eelmisel õhtul. Need on teie aiast.” Laua juures seisis korv puuviljadega.

      „Ta palus need sulle tuua, ta ise korjas. Suri magades, samahästi kui lihtsalt uinus. Jumal tänatud, ei vaevelnud, suri nagu pühak.”

      „Suur tänu sulle, Koba…”

      „Saage tuttavaks,” pöördus ta juuresolijate poole, „see on minu sõber Fudži. Ta ei ole jaapanlane. Lihtsalt ükskord andsin ma talle niisuguse parteilise hüüdnime. Aga seltsimees Molotovile andis hüüdnime Iljitš – „kivist tagumik”.”

      Kõik naersid pugejalikult, Molotov kaasa arvatud.

      „Seltsimees Kaganovitšil, keda sa ei tunne, on samuti auväärne hüüdnimi, kuid selle andsin mina – „kivist tagumik number kaks”. Ka minule tuleb anda samasugune nimi. „Kivist tagumik number kolm”. Me oleme neid hüüdnimesid väärt. Istume, kirjutame pabereid, upume paberitesse, samal ajal kui meie juhid lasevad ringi mööda kuurorte ja igasugused Fudžid mööda välismaid…”’

      Ma sain alles hiljem teada, mis paberid need olid, mis katsid mõlemat lauda.

      Siin, Vozdviženka tänava hämaras kabinetis mõtles minu sõber välja Archimedese kangi, mille abil kolmik praegu kogu parteid ümber pööras.

      Sel ajal asutas minu sõber Koba uue parteilise ameti: keskkomitee instruktor. Instruktoriteks määrati Iljitšile nii kallid noorsoo esindajad. Seejärel saatis Kaganovitš need noored instruktorid laiali mööda provintse kirjutama aruandeid alama astme parteiorganisatsioonide tööst. Aruanded olid varjatud kohtuotsused. Need otsustasid sadade kohalike parteitöötajate saatuse. Kõik, kes ei olnud Iljitšiga ühte meelt, kuulutati nendes aruannetes „ametikohale mittevastavaks”. Ja otsekohe järgnes korraldus vallandada.

      Uueks parteiliseks ülemuseks nimetati siinsamas kabinetis keegi teine: kuulekas ja juhitav.

      Ulja kolmiku lauad olid sel ööl täis selliseid instruktorite aruandeid. Väga lühikese ajaga, töötades päevad ja ööd, raputas kolmik kogu partei läbi. Kuni juhid puhkasid kuurortides, pandi Moskvas toime vaikne kaadrirevolutsioon. Nüüd istusid vanade vastaliste parteilaste kohtadel Iljitšile ustavad püüdlikud noored inimesed.

      Kuid veel ustavamad olid nad mehele, kes nad kohale määras – minu sõbrale Kobale, peasekretärile, parteikaadri peremehele. Neil uutel noortel parteilistel bonsadel oli kohtadel niisugune võim käes, millest tsaariaegsed kindralkubernerid undki ei näinud. Nemad moodustasidki uue parteilise bürokraatia: juhitava agressiivse enamuse tulevastel kongressidel.

      Kuid siis ma sellest veel aru ei saanud. Ma lahkusin umbsest kabinetist meelsasti.

      Võtsin takso, viisin meie aia puuviljad koju. Ma leidsin korvist väikese ikooni. See oli Jumalaema imikuga süles. See oli kõik, mis oli mulle emast jäänud.

      Uus Lubjanka, uus luure, uus partei

      Järgmisel päeval läksin ma oma töökohta Lubjankal. Lubjankal oli torm. Levisid kuuldused, et lähimatel päevadel tehakse meie kallile Tšekaale lõpp. Nimetus, mis sisendas meie vaenlastele hirmu, kaob ära.

Скачать книгу