ТОП просматриваемых книг сайта:
Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused. Edvard Radzinsky
Читать онлайн.Название Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused
Год выпуска 2015
isbn 9789985335093
Автор произведения Edvard Radzinsky
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Ma ei saa aru, milleks siin see pursuide suurejoonelisus?” Ja virutas säärikuga hiigelsuurele peeglile võõrastetoas.
Peegel kukkus maha ja läks puruks. Naine ütles:
„See on pahasti… halb enne. See tähendab surma.”
Ta ei vastanud ja käskis „pursuide suurejoonelisuse” prügimäele viia. Kui sinna viidi naisele väga meeldinud pronksist kaminakell ja kogu lossi mööbel – XIX sajandi kuulus ampiir – läks Nadja ära oma vanemate juurde.
Hiljem kuulsin ma, et mööbli korjas otsekohe ära Trotski naine, Kremli muuseumide juhataja. Talle kuulub nali, mis muutus kiiresti populaarseks: „Ta ei mõista, mida tähendab stiil ampiir. Talle on palju arusaadavam meie revolutsiooniline stiil vampiir!” Kuid ei tema ega Nadja mõistnud seda, mida mõistis minu tark sõber: parteilaste massid jälgisid süngelt seda, kuidas nende juhid härrasrahva elulaadi kibekiiresti omaks võtsid.)
Ma ütlesin:
„Sa näed halb välja. Ega sa haige ei ole?”
„Tööd on palju… Milles asi? Ainult tee lühidalt.”
Ma rääkisin ära. Ta kirjutas otsekohe peale resolutsiooni: „Anda välja kogu summa.”
Seejärel ütlesin ma:
„Kõik minu vabatahtlikud agendid – Saksa kommunistid – on koledasti ärevil. Räägitakse, et meil olevat vastu võetud mingi salajane resolutsioon, mis tegi parteidemokraatiale lõpu?”
„On vastu võetud resolutsioon, millega keelatakse fraktsioonid ja fraktsiooniline tegevus parteis. Hakkame selle eest karistama, parteist välja viskama.”
„Pea kinni, aga kuidas siis nüüd jääb „teistsuguse arvamusega”?”
„Seda enam ei ole,” ütles ta pilkavalt.
„Kuid see on demokraatlikus parteis võimatu.”
„Iljitš tegi selle resolutsiooni salajaseks. Avalikult peame me kõik seda eitama… Aga oma maja peame sisse seadma salaja. Mingit ülemaailmset revolutsiooni ei ole lähemal ajal ette näha. Me oleme jäänud meile võõras vaenulikus maailmas üksikuks kindluseks. Ja me peame hoolitsema selle kindluse julgeoleku eest. Seepärast unusta ülemaailmne revolutsioon! Selle jaoks ma sulle enam raha ei anna. Nüüd on meie kõige tähtsamaks, täpsemalt öeldes ainsaks eesmärgiks vabariigi julgeolek. Eeskätt emigratsiooni eest. Meil on nüüd uued ülesanded: emigratsiooni laostamine, agentide värbamine emigrantide hulgast ja lõpuks nende peamiste juhtide füüsiline hävitamine. Sinu agentuuri peamisteks tegevuskohtadeks peavad olema linnad, kus on palju emigrante: Pariis, Berliin, Istanbul.
Kogu oma tegevusest pead sa ette kandma isiklikult mulle. Ja alles pärast seda otsestele ülemustele Tšekaas. Neile annad edasi ainult selle informatsiooni, mida ma luban sul edasi anda. See ei ole minu tahtmine. See on Iljitši käsk. Lähemal ajal luuakse parteis uus ametikoht – partei peasekretär. Tema alluvuses hakkab tööle väga ulatuslike funktsioonidega luureosakond…”
Sel hetkel astus kabinetti Iljitši ihukaitse ülem, keegi Belenki.
Minu hämmeldus aina kasvas.
Alguses kuulsin ma pikka kõnet sellest, kui palavalt armastab Kobat meie Iljitš. Siis ütles Belenki:
„Iljitš ütles, et te magate oma korteris Kremlis halvasti. Mul kästi viia teid üle rahulikku korterisse. Kuid Vladimir Iljitšil on hea käsutada, aga kuidas ma seda tegema pean? Te teate samahästi kui mina, kui ülerahvastatud on Kreml partei juhtkonnaga. Ma ei saa ju kedagi välja ajada! Ma seletasin talle kõik ära, aga tema nõudis, et teid paigutataks… Kremli Suurde Paleesse! Ajaloolistesse paraadtubadesse! Kuid seltsimees Trotski abikaasa on kategooriliselt vastu! Me oleme sunnitud teda kuulda võtma, ta juhatab meie Kremli muuseume. Aga Iljitš käskis mul lahendada konflikt kahe päevaga…”
Koba katkestas teda muiates:
„Ma ei saa aru, mida te minust tahate?”
„Ma leidsin vist ainuvõimaliku lahenduse. Ma pöördusin Iljitši sõbra seltsimees Serebrjakovi poole. Ta nõustus kolima linna ja andma oma korteri teile… See on Lustilossis. See on väga rahulik korter, seal on palju tube. Tõsi, need ei ole suured, kuid sisustatud suurepärase vana mööbliga. Kas te olete nõus?”
„Seltsimees Stalin on kõigega nõus. Ta on nõus elama isegi endises korteris. Seltsimees Stalinil ei ole suurt midagi vaja.”
„Ma tänan teid. Te võtsite mu õlult raske koorma.” Lahkudes lisas Belenki: „Iljitš palus teile meelde tuletada Poliitbüroo otsust kohustada teid veetma nädalas kolm päeva suvilas.”
…Pooleteisekümne aasta pärast laseb Koba maha ka hoolitseva Belenki ja Iljitši lepliku sõbra Serebrjakovi.
Belenki lahkus, Koba läks otsekohe üle gruusia keelele:
„Iljitš muudkui lepitab meid selle juudiga, kes vihkab mind. Aga niipea, kui ma hakkan Trotskiga kokku leppima, läheb Lenin närvi, sest ta ise vihkab Trotskit veel rohkem kui mina. Ta on talle partei pärast armukade. Partei on Leninile nagu naine… Ta ei armasta ka Zinovjevit. Ta ei armasta kedagi neist. Ta armastab mind, sest partei ei tunne mind… Kolm päeva suvilas – aga ise andis hunniku ülesandeid… Millal ma siis puhkan? Noh, lausa seltsimees Marie-Antoinette… Talle öeldi: „Talupojad on näljas, neil ei ole leiba.” Tema vastab: „Söögu siis kooke…” Kolm päeva suvilas! Aga muidugi!”
Sel hetkel helistas Iljitš. Koba rääkis, pani toru hargile.
„Ma lähen homme lõikusele. Ta tahab, et mind opereeriks tema arst.”
„Sul ei ole õigus. Iljitš hoolitseb sinu eest väga liigutavalt…”
„Sellepärast, et ma olen talle praegu vajalik. Iljitš hoolitseb ainult tööasjade eest. Kui ma peaksin operatsioonilaual surema, on ta järgmisel päeval minu unustanud… Nagu kunagi Turuhhanskis. Eile ütles ta äkki: „Kulla mees, te olete kuidagi hooletusse jäetud. Minu arvates peaksite te abielluma… Teate, ma koguni mõtlesin oma õe Maša peale. Kuigi ta on tõeline revolutsionäär, keedab ta väga head borši. Uskuge mind, revolutsionääride seas tuleb seda harva ette.” Ja oli väga üllatunud, kui sai teada, et ma olen abielus. Kuigi ma olen rääkinud talle Nadjast tuhat korda ja sama palju ka sellest, et me ootame last… Kuid ta ei kuula. Ei kuula, kui ei räägita asjast. Kuid mind on praegu tööasjades väga vaja.” Koba vaikis. „Maa on näljast väsinud. On vaja hingetõmbeaega. Seepärast otsustas Iljitš, muidugi ajutiselt… võtta ette uskumatu asja. Taaselustada turg.” Koba jäi mind vaatama, et näha minu reaktsiooni.
„Lasta turusaatan vabadusse?!” Ma peaaegu et karjatasin.
„Jah, kuulutatakse välja uus majanduspoliitika.”
„Kuid see on revolutsiooni lõpp. Suure utoopia lõpp!”
„Vahi, kuidas pani lõugama! Niisugust reaktsiooni Iljitš ootabki teilt kõigilt, partei vanadelt idiootidelt. Niisamuti panevad lõugama ka kõik partei suured juudid… Ja kuigi ta vannub „meie Bagdadi eeslitele”,” (nii nimetas Iljitš kõige sagedamini vanu parteilasi), „et see on ajutine abinõu… ja et niipea, kui me tugevamaks saame, teeme tekkinud pursuidele tšik-tšik – lõikame kõigil kõrid läbi –, siis kas nad võtavad seda kuulda? Nemad tahavad ainult lärmi lüüa. Aga Iljitš on väga väsinud… Ta on haige.”
Ma imestasin:
„Mis tal siis viga on?”
„Seda ei tea keegi. Teda piinavad imelikud, talumatud peavaluhood. Tema aga peab valmistuma mässuks parteis… Sellepärast ta sundiski vastu võtma selle salajase resolutsiooni. Kuid ta saab aru, et see ei päästa. Kõik meie parteilised jumalused tahavad juhi omast tingimata erineva arvamuse valju häälega kuuldavale tuua. Sellele kõigele tuleb lõpp teha. Neile on vaja tuliseid vaidlusi, aga meile suurt proletaarset riiki, mis on nagu kindlus. Me oleme vaenlastest ümbritsetud armee. Armees ei arutata, armees kuuletutakse… Meie Iljitšiga arvame, et parteid tuleb uuendada.” Niisiis kõlas jälle Sverdlovi