Minu Tai saared. Rööprähkleja rahunemiskatse - Annela Laaneots

Скачать книгу

energia üleni lapse eest hoolitsemise peale ära kulutab, on juba naise valik. Või äkki juhtub tal olema nii hea laps, et boonusena kaasa saadud lisaenergia ei kulugi ära.

      Meie asutasime minu vanemapuhkuse ajal elukaaslasega kommunikatsioonibüroo. Lükkasin hea meeskonna abil käima üle-eestilise kommunikatsiooniajakirja Kaja. Asutasime koos mõttekaaslastega seto laste kooli, mis on mõeldud seto kultuuri õpetamiseks seto juurtega inimeste lastele ja ka teistele huvilistele. Samuti valmistasin tudengitele ülikoolis – kus ma ka varem peale tööaega olin käinud loenguid andmas – ette paar uut loengukursust ja viisin need ka läbi. Vahepeal ka koolitasin natuke.

      Nii et päris mustvalget vastust, kumba pidi on siis parem – teha edukat karjääri või olla lastega kodus ja nende kõrvalt viia ellu mõtteid, milleks hommikust õhtuni palgatööd tehes pole mahti –, mul polegi.

      Kogesin Eestis ja näen ka siin Tais, et ma ise pole ikkagi õppinud asendama, vaid olen suuteline liitma: ööpäev ringi lapsehoidmisele lisan meeldivad ja huvitavad tööd. Neid töid pole küll nii palju, kui oli palgatööd tehes, ent tööl käies polnud mul ka lapsi. Arvan, et rassin noore emana lihtsalt mitme eest. No ei oska teisiti. Ka Tais olles pole siiamaani veel olulist muutust toimunud.

      Ometi ei suuda ma siiani tunda sügavat kahetsust, et ma toona Iirimaa treeninguprogrammist ilma jäin ja üheksa kuud hiljem hoopis lapsevanemaks sain. Olgu öeldud, et see treeninguprogramm on korporatsiooni töötajate seas väga ihaldatud. Paljud, kes minna sooviksid, ei pääse sinna iialgi. Ning programmis osalejate vahel sõlmunud sõprussuhetest on lisaks omandatud teadmistele tulevikus korporatsioonis karjääri tehes palju kasu. Tunned ju tänu sellele isiklikult ettevõtte tulevast Kreeka peadirektorit, oled roninud kaljustel mäekülgedel tulevase Poola tootmisjuhiga, mõistad tulevase kogu Euroopa regiooni turundusjuhi mõttemaailma – kui ta millalgi sinna positsioonile jõuab, nii kümmekonna aasta pärast. Korporatsioon plaanib tulevasi juhte pikalt ette, treenib neid aastaid – annab järk-järgult järjest vastutusrikkamaid töid juurde. Et selleks hetkeks, kui inimene on edutatud positsioonile, milleks teda aastaid treeniti, suudaks ta saavutada tipptulemuse.

      Korporatsioon oli toona pidanud mind selle vääriliseks, et hakata minust kasvatama tulevikujuhti. Ja mina, mina olin jätnud mulle antud võimaluse – hakata sammhaaval ronima meie pisikesest Baltikumist üleilmses suurkorporatsioonis järjest kõrgematele ametipostidele – meiliboksi avamata kirjade hulka.

      Nüüd on sellest seigast muidugi juba nii palju aega möödas, et see meenub mulle vaid hetkedel, kui hakkan mõtlema, kuidas peale lapsepuhkuse lõppu edasi minna. Mõtet, aga mis oleks siis saanud, kui ma toona oleksin Iirimaale jõudnud, mis elu elaksin siis – nende kujutluspiltidega pole ahvatlev mängidagi. Mu praegune elu ja pere on selleks lihtsalt pööraselt kallid.

      SISALIKUD ELUTOAS

      Argipäev. Küürin esiemade moodi käsitsi pesu pesta ja õpime mitte kiljatama seepärast, et kümne sentimeetri pikkused gekod sebivad nii toas kui õues kogu aeg ringi.

      Õppetunnid tänasest. Ära pista kätt küpsiseämbrisse, enne kui oled veendunud, et seal ei varju peale küpsiste kaks umbes kümne sentimeetri pikkust gekot, kes on väga hirmunud, et nad on küpsiseämbrisse kukkunud, ja ei saa sealt välja, sest plastämbri seinad on üles ronimiseks liiga libedad.

      Sa võid hirmsat moodi ehmatada. Ja gekod võivad ka hirmsat moodi ehmatada. Tegelikult on nad rahumeelsed sisalikud ega ihka sellist karjuvat tähelepanu.

      PS. Pane küpsiseämbrile alati kaas peale. Siis ei kuku gekod su küpsiste sisse.

      Praeguseks on meie Taisse saabumisest möödunud ligi neli nädalat, ja mu kaalust on ka neli kilo kadunud. Kerge ja hea on olla. Retseptiks kuum ilm ja paaritunnised jalutuskäigud iga päev. Õhtuseks töö kõrval nosimiseks papaia ja pomel. Küpsiseämber, kuhu gekod sisse kukuvad, on erand.

      Oleme oma eluoluga siin juba päris harjunud, ent on ikka veel üht-teist, mis peamurdmist tekitab. Näiteks meie vannituba. Olen nimelt pikalt juurelnud, aga pole siiani pihta saanud, miks on meie vannituba sisustatud kõiki funktsionaalsuse reegleid eirates. Põrand on kogu aeg märg, sest äravoolutoru on täpselt duši vastasseina nurgas. Kogu pesuvesi jookseb üle põranda, enne kui äravoolutorru jõuab. Jah, loomulikult ei ulatu ka dušivoolik äravoolutoruni. Vesi lahistab pidevalt risti üle vannitoapõranda joosta, sest muud võimalust tal pole. Selleks et jõuda vannitoa valamu või siis WC-potini, tuleb see märgala ületada. Nõnda harrastamegi pidevalt sporti „lehm libedal jääl“. Olen pikalt mõelnud, aga pole mitte aru saanud selle insenertehnilise suursaavutuse väljamõtleja ja teostaja ideest.

      Nii, nagu ka meid ümbritsevad inimesed ei pruugi alati mõista meid.

      „Täitsa hull, see ka mõni puhkus, kolme väikese lapsega,“ ütleb naabrionkel teistele me kortermajas elavatele üle keskea meestele, kui näeb meid basseini ääres sulistamas. Meil pole seni jutuks tulnud, et ma nende saksakeelsest vestlusest aru saan.

      Ega elu Eestis polnud väga erinev, alles paar kuud enne siiasõitu tekkis luksus olla ainult ühe lapsega kodus, sest mõlemad tüdrukud läksid lasteaeda. Enne oli ju ikka, et kodus korraga kaks. Pikki aastaid, tundub mulle!

      Kordan – kuna nii minu kui Holgeri vanemad elavad väljaspool Tallinna, polnud meil ka õhtuti mingit lapsehoidmist loota. Minu vanemad käisid küll vegetatsiooniperioodi-välisel ajal meie juures ja võtsid tüdrukud teinekord reedel maale kaasa, pühapäeval läksime me siis järele. Milline luksus!

      Nii et me oleme pidanud Holgeriga kõik need viis aastat, mil oleme olnud lastega pere, ka Eestis enamasti vaid ise hakkama saama. Meile on see tavaline.

      Teinekord on koormus siiski olnud liialt suur ja olen vajunud rampväsinuna unne nii, et ma tõesti ei kuule, mis mu ümber toimub. Nagu näiteks täna.

      Ärkan hommikul vanema tütre ahastava nutu peale. Mõistan ta häälest, et juhtunud on midagi sellist, mille kirjeldamiseks pole tal sõnu. See hääl, mis teisest toast voodisse mu kõrvu kostab, ei väljenda jonni ega pole ka kisa. Selles kõlab hoopis talle tehtud kujuteldamatult suur ülekohus.

      „Emme, mu päkapikusokk on tühi!“

      Torman sündmuskohale.

      Mnjaa, tühi on ka seal kõrval rippuv õe päkapikusokk. Ent põrandal on maas hõbepaberitükikesed ning nooremal õel on suu ümber reetlik šokolaadivõru.

      Vaatan nüüd omakorda keskmist last ja karjatan. Mulle vaatab vastu äraviilitud sarvedega Nukitsamees! Lisaks sellele, et ta suu ümbrus reedab, kuhu on kadunud nii tema kui ka õe šokolaad, on me toimekal ja teistest varem ärganud lapsel olnud hommikul aega stilistilisteks katsetusteks. Ta pea on vasakult poolt – sinna, kuhu ta ise ulatus – juustest tükati lagedaks pöetud. Nagu kass, kellelt on hoolitsev perenaine pusased karvaklimbid külgedelt ära lõiganud ja kel selle tagajärjel vaheldub paljas nahk ebaühtlase karvkattega.

      Ahastav vanem tütar, pahateolt tabatud ja meid altkulmu põrnitsev keskmine tütar on hõivanud mu tähelepanu nii, et kui ma poleks ülihea reaktsiooniga, lõpetanuksin hommiku veel ka traumapunktis. Sest keskmist paharetti haarama küünitades pääsen vaid tänu kiirele uksepiidast kinnihaaramisele sellest, et selili toapõrandale ei prantsata. Me plaaditud elutoapõrand nimelt ujub. Oma pahategude jälgi kraamida püüdes oli toimekas keskmine elutoa põranda kenasti põrandapesulapiga märjaks määrinud.

      Mõteteks, kuidas edasi, kas me elame sellist elu, nagu tahame, ja kuidas võiks elu Eestisse tagasi minnes jätkuda, pole üldse mahti. Argipäev oma pisitoimetustega on haaranud mu jäägitult.

      Kui Eestis lubasin vahepeal lapsed meie maja ümbritsevasse aeda mängima, ise neil vaid toast silma peal hoides, siis siin ma lapsi üksi õue – kus on, meenutagem, suur ja sügav bassein – ei luba. Vaba aja, mis tekkis sellest, et ma võtsin Taisse kaasa vähem tööd, kui mul Eestis oli, on sujuvalt okupeerinud lapsed ja argitoimetused.

      Võib

Скачать книгу