Minu Tai saared. Rööprähkleja rahunemiskatse - Annela Laaneots

Скачать книгу

on töö endist viisi ihaldusväärne puhkus lapsehoidmisest.

      Taist kaugtööd teha on ülimugav, sest internetiga on siin tõesti hästi. Igas hotellis on tasuta wifi. Eile õhtul oli esimene kord, kus nett läks ära. Nüüd alles hommikul saime tagasi. Esimene netikatkestus selle kuu aja jooksul, mil siin oleme elanud.

      „Kunas internet tagasi tuleb?“ küsib Holger me kortermaja kõrval asuva hotelli vastuvõtulauas.

      „Mõne minuti pärast, just helistati,“ vastab administraator. „Te pole esimene, kes küsib, meil elab siin veel inimesi, kes internetti töö tegemiseks vajavad.“

      Meie töötame nii, et Holgeri tööajaks päeval lähen mina lastega õue basseini sulistama ja oma tööd teen öösiti, kui pere magab. Oma suurematest töödest võtsin Taisse kaasa vaid Eesti kommunikatsiooniajakirja Kaja toimetamise. Tegu on erialaajakirjaga Eesti suhtekorraldajatele, turundusjuhtidele ja üldse kõigile, kelle üheks tööülesandeks on organisatsioonis kommunikatsiooni valdkonna eest hea seista. Ajakiri ilmub kaheksa korda aastas ja minu töö ei põhine mitte niivõrd kiirusel, vaid sellel, et lugejatel oleks igast ajakirjanumbrist lugeda sisukaid, huvitavaid ja heaks töötegemiseks vajalikke artikleid. Tähtajad, tõsi, on muidugi ka. Aga mitte mingil juhul pole need kontimurdvad. Kuna olen ajakirja mitu aastat toimetanud, on pooleaastane distantsjuhtimine täiesti tehtav.

      Koosolekud või nõupidamised teen siin Tais Skype’i teel. Ka Eestis tuli töist skaipimist tihtipeale ette. Ajavahe on praegu selline, et kui meil Tais on keskpäev, on Eestis alles varahommik. Holger on pärastlõunati lastega toas või basseinis ja mina otsin skaipimiseks arvutiga rahuliku nurgakese lähikonnas. Meie aias on mitu istepinki, ja kui õues on liiga palav, siirdun koosoleku ajaks hoopistükkis kõrval asuva hotelli konditsioneeritud lobby’sse. Wifi ja seega ka Skype on võimalik kõikjal me korteri ümbruses.

      „Vot siin me elamegi,“ võtan arvuti sülle ja keerutan end aeglaselt ringi, kui on esimesed kõned Eestiga. Mööda libisevad bassein, palmid, mangopuud.

      „Kui soe sul seal täpselt on?“ on avaküsimus enamasti üks ja sama. „Kuidas sa seal hakkama saad oma asjadega?“ küsitakse tavaliselt teiseks. „Kas lapsed kodu järele juba igatsevad?“ on tihtipeale viimane küsimus enne seda, kui süveneme teemasse, milleks Skype’is kokku sai tuldud. Minu selja tagant paistvad palmipuud muutuvad kaasvestlejale varsti niisama harjumuspäraseks kui mulle vestluse see osa, kus Eestist sisse logijad teevad enesele koosolekulaua juurde meega teed, sest kurgud on valusad.

      Ja tihti ma ju ei kontakteerugi üldse Eestiga.

      „Juhan, kuule, kes sinu arvates oleks sel teemal kõige pädevam kirjutama?“ uurin Brüsselist. Näen viisakas triiksärgis Juhanit, vastukaaluks minu suvine riietus. Saan soovitused, arutame põgusalt ka, kuidas läheb me lastel, lõpetame kõne ja asume taas mõlemad oma muid tööasju ajama. Üks Belgias ja teine Tais, mõlemad ikka Eesti riigi hüvanguks.

      Üleüldine wifi-levi on saabunud siia viimase aasta jooksul. Kui ütlen tuttavatele Eestist, et võtke iPadid, arvutid, netti minekut võimaldavad mobiilid kaasa, siin on igal pool wifi ja hea on kodustega skaipida, siis laseb osa neist selle info ühest kõrvast sisse, teisest välja ja kohale jõudes kahetseb. Kui nad siinsamas paari aasta eest puhkamas käisid, pidi netiühendusega kohta eraldi otsima. Nüüd aga pole vahet, kas oled Tallinnas või Phuketil – igast kohvikust ja hotellist saab netti minna.

      Nii avastangi end ka Tais ikka ja taas tööd tegemast. Ühelt poolt – töö on ju vaja ära teha, nagu lubatud. Teisalt – ka Tai ülikuum päike pole suutnud mind ennast niivõrd muuta, et eelistaksin lihtsalt laisalt lebada ja olla. Eriti kuna lapsed seda nagunii ei lasegi. Neil on ju ikka vaja joosta sinna-tänna ja mul on vaja neil silma peal hoida, pojaga ka pidevalt kaasas tatsuda, sest õues on sügav bassein ja sinna viivad me korteri juurest teravate äärtega betoonastmed. Nii et kui on ametlik töövajadus, saan rahumeeli Holgerile teatada, et mul on vaja tööd teha, ja sukeldungi sellesse kergendustundega. See on endist viisi mulle oluline puhkus lapsehoidmisest, ka siin Tais.

      Ilma abita ööpäev ringi väikelapsi kasvatada on raske. Kolme lapse hoidmisest 24/7 (jah, ilma võimaluseta minna koos kaasaga õhtul teatrisse, kui tuju tuleb, või lihtsalt spontaanselt trenni) olen valmis rääkima ainult nendega, kes samuti oma kolme või rohkema väikelapsega igapäevaselt ilma hingetõmbevõimaluseta tegelevad.

      Ma pole ammu enam nõus vestlema oma nõu küsimata jagavate prouadega, kelle lapsed kasvatas nõukogude lasteaed üles alates teisest eluaastast või isegi enne aastaseks saamist. Ka pole ma valmis rääkima minust põlvkond vanemate seast nendega, kes elasid koos või samas külas oma vanavanematega ja sestap ei teagi, mida tähendab, kui lapsed on ainult sinu. Ohked, et küll ma oleksin vaid olnud oma lastega, kuid karm aeg sundis mind tööle, poesabasse jne, viivad teema käesolevas kontekstis oluliselt kõrvale: nad polnud mitu aastat järjest ööpäev läbi oma väikelastega koos ja ei tea, mida see tähendab. Kaudselt saame meie, tänapäeva emad, tädide-ämmade oskamatuse lapsi hoida ja tahtmatuse rohkemaks kui tund aega meie eneste silmade all lastele pluti-pluti teha oma kaela. Rohkemaks pole neil endi sõnul mahti – trenn ja kooriproov ootavad neid tööpäevaõhtuti ja esinemised nädalavahetuseti, sest nemad pole teatavasti pensionärid, kel laialt käes aega lapsi hoida. Kuna nad pole ise oma lapsi hoidnud, ei oska nad ka lapselastega midagi peale hakata.

      Erialase töö tegemine on pisikeste lastega ilma puhkepausideta koos olemise kõrval tõeline puhkus. Ütlen seda politsei eesliini endise pressiesindajana, kelle eelkäijad pidasid enne täielikku läbipõlemist vastu kõige rohkem paar-kolm aastat. Või siis rahvusvahelise korporatsiooni osakonnajuhatajana, kes vastutab kolme riigi eest ja keda kimbutasid töömõtted ka unenägudes. Autoga tööteed sõites tabas mind toona nii mõnigi kord küsimus, et oot-oot, kumba pidi ma nüüd praegu sõitma peaksingi: töölt koju või kodust tööle. Ühesõnaga, ma tean, mida tähendab pingeline töö. Tagumikutundide tegijad või need, kelle lapsed kasvatas üles lasteaed või kellele pakkus abikätt lähedal elav ema või lähisugulane, ärgu tulgu näppu viibutama.

      Eriti keeruline on aga mu enese kogemusele tuginedes neil naistel, kes on karjääris saavutanud selle taseme, mis neile tõesti rahuldust annab. Töö on huvitav, pakub väljakutseid ja oma võimed saab realiseerida täies mahus – ja natuke pealegi. Sealt on mähkmete, iganädalaste beebikoolide ja lause „ei, me ei osta täna poest kommi“ (365 päeva aastas, viis aastat järjest) juurde plartsatada päris raske. Eriti kui näed, kuidas meessoost eakaaslased saavad rõõmsalt edasi teha seda tööd, mida sinagi teeksid heameelega. Ent see va bioloogiline kell… ja tegelikult võiks peres ikkagi olla lapsi. Mitu. Lihtsalt väga-väga raske on lahti lasta rahuldust pakkuvast tööelust.

      Mäletan, kuidas esimese lapsega oli eriti keeruline. Mis mõttes ei saa heegeldada seda rida just valmivas linikus lõpuni, ja alles siis minna köögist lapsele süüa tooma? Mul läheb mustrijärg ju käest ära! Aga vaat kus kapriisitar, tema tahab süüa ja sülle kohe! Või et mis mõttes ma ei saa raamatus huvitavat kohta lõpuni lugeda, või no vähemalt leheküljegi lõpuni!

      Pärast, teise ja kolmanda lapse lisandudes oli juba lihtsam. Harjudki ära, et sind – no praegusel juhul siis mind – ei olegi olemas. On olemas lapsed, nende vajadused ja soovid – ja sina oled ööpäev läbi teenindav personal. Väidetavalt tasuvad lapsed selle kõik oma hambutu või siis valgete kikidega naeratusega.

      Mina ei ole suutnud kolmekümneaastaselt värske noore emana, väljakujunenud soovide ja mõningase elukogemusega isikuna lahti lasta rahuldust pakkuvast tööst, ja hakata pelgalt oma laste kasvatajaks. Eriti kuna ma polnud enesele peale gümnaasiumi lõpetamist valinud tulevaseks ihaldatud eneseteostuseks lasteaiakasvataja eriala. Järelikult polnud tõmmet ja soodumust. Au siinkohal kõigile pühendunud lasteaiakasvatajatele ja õpetajatele. Nii ma siis sukeldungi ka siin Tais nii mõnigi kord tänutundega töösse, sest mul on seda lihtsalt vaja, et vaimset tasakaalu hoida.

      Samas on lapseootus ja pisiperega kodus olemise aeg, olgem ausad, ikka ka ülihea aeg nende mõtete elluviimiseks, milleks palgatöölise

Скачать книгу