LITMIR.BIZ

Скачать книгу

hetk, et olla teadlikult kohal ja mõelda paar mõtet. Eelkõige meist ja meid ümbritsevast.

      Millised rändurid me oleme? Siinse seljakotirändurite veebiajakirja South East Asia Backpacker toimetaja Nikki Scott räägib koguni seljakotirändurite buumist.

      Kas oleme flashbacker’id1? Natuke suurema eelarvega kui lihtsad seljakotirändurid, kandes endaga kaasas elektroonikavidinaid nagu mobiilid, arvutid ja fotoaparaadid.

      Kindlasti pole me golden backpacker’id2, inimesed, kes pensioniikka jõudes kulutavad reisides ära elu jooksul kogutud raha, selmet see oma lastele pärandada.

      Või oleme digitaalsed nomaadid? Oma ala spetsialistid, kelle töö on sellise iseloomuga, et seda on võimalik teha ükskõik kus.

      Ilmsesti kombinatsioon flashbacker’itest ja digitaalsetest nomaadidest lasterikka koefitsiendiga.

      Üldjuhul tahab seljakotiseikleja võimalikult palju näha, suhelda kohalikega, maksta vähe ja ühes kohas mitte liiga kaua peatuda. Meie puhul on erinev ehk see, et iga päev ei jaksa kogu killavooriga uude kohta kolida. Seetõttu oleme paiksemad. Lisaks ka see, et väikeste laste tõttu liigume edasi kohtadesse, kus on läheduses haigla, netiühendus ja toidupoed. Võimaluse korral ka apteegid.

      Vaatan, rahulikult kohvikutooli seljatoe vastu nõjatudes, enda ümber ringi. Kuhu me siis sattusime? Mis saar see Phuket on?

      Phuket on Tai suurim saar, mis on 48 kilomeetrit pikk ja kõige laiemast kohast 21 kilomeetrit lai. Soojus on meelitanud saarele palju eurooplasi, mistõttu on Phuket muutunud neist paljudele teiseks elukohaks. Põhiliselt elavad turistid saare rannikul.

      Päevane temperatuur ei lange siin oktoobrist märtsini naljalt alla 30 kraadi ja ka vihma ei saja. Öösel on sooja 24 kraadi ringis. Vihmaperiood kestab aprillist oktoobrini ja siis siin palju turiste pole.

      Phuket on toredalt metsane. Rannik on küll – kohati rohkem, kohati vähem – hotellide ja plaažidega palistatud, ent saare keskmesse sõites on ka toredaid metsasalusid. Turismi-infrastruktuur trügib küll võimsalt peale. Eestlane karjataks „Peatage Lasnamäe!“. Ent loodusesse on veel võimalus sõita ka siinsamas saarel.

      Turism on tailastele peamine sissetulekuallikas ja elu on saarel kallim kui maismaal. Samas on siin kvaliteetsed haiglad, wifi kui inimõigus, rahvusvahelised koolid, restoranid, kaubanduskeskused, mistõttu tunnevad end siin turvaliselt nii turistidest pensionärid kui ka väikelastega pered.

      Saarel elab erinevat päritolu kohalikke: põlistailased, malaislased, meremustlased. Budistid elavad kõrvuti moslemitega.

      Kõige lemmikum aeg rannas on õhtul, alates nii tunnikesest enne päikeseloojangut. Õhk pole enam nii nahkapõletavalt kuum.

      Päevitajad sätivad lahkuma, rannatoole ja päikesevarje tassitakse kokku. Džiibid veavad üksteise järele pikaks rongiks haagitud skuutreid rannast ära.

      Päev läbi puuviljakokteile ja banaanipannkooke müünud, massaaži pakkunud ja patse pununud kohalikud tulevad ka vette hullama: viskuvad liivale ja lained rullivad neist üle. Päike loojub, vesi muutub selles justkui läikivaks naftaks.

      Päikeseloojangus pildistada soovijad jõuavad randa. Suhteliselt vaimuvaesed poosid, ent õnnelikud inimesed.

      On soe lihtsalt niiskel liival istuda. Esimesed krepp-paberist värvilised soovilaternad tõusevad õhku.

      ELU TURISMIMULLIS

      Katal elavad vaid turistid ja teenindav personal. Kui sooviks elult vaid päikest ja basseini, võiks siia jäädagi.

      Kata ranna kohalikud elanikud tunduvad olevat heal järjel, autod tänavatel on „tutikad“ ja kallid. Hotelle kerkib iga nurga taga, ehkki juba praegu on neid siin ohtralt.

      Aga nagu kohalikust ingliskeelsest ajalehest loen: tööjõu väljavool on ka Tais suur probleem. Paremate palkade manu rändavad välja nii kõrgharidusega tailased kui ka lihttöölised.

      Esmapilgul tundub, et töötegijaid neil siiski jätkub. Tasulise kiirtee putkas kasseerib autojuhilt raha töötaja, keda kontrollib omakorda üks töötaja. Toateenindajaid on mitu, massaažisalonge koos kliente sisse kutsuvate massööridega igal nurgal.

      Keskmine turist on Kata Beachil venelane ja iseenesestmõistetavalt vestleb ta teenindava personaliga vene keeles.

      Miskipärast on läinud nii, et seal, kus oleme meie Holgeriga, on kohe kohal ka venelased. Kui rahakott võimaldas meil aastaid tagasi Egiptusesse sõita, olid venelased seal igal pool, kui läksime Kreekasse, oli ka seal kõik po russki. Nüüd vestlevad siin Kata Beachil vene rahvusest babulja’dmüüjatega rahulikult oma emakeeles. Ilmsesti liigub minu ja Holgeri elustandard reisida suutva vene inimesega samas tsüklis.

      Oma Taimaa-elu sissejuhatuseks naudime aga kohalikke olusid ja näib, et siinsed inimesed naudivad ka meid. Meie blonde heledanahalisi lapsi tullakse katsuma ja tehakse „pluti-pluti“.

      Juba esimestel siinolemise päevadel hakkabki pihta. Ujun tüdrukutega meres ja natuke üle aastane poja koos Holgeriga möllab rannaliivas.

      „Kas ma võin teha endast pilti koos teie lapsega?“ küsib üks asiaadist turist ja viitab me lokkisjuukselisele pisipojale, keda peetakse blondiks ka Eesti mõistes.

      „Jah, palun,“ vastab Holger. Oma keeles sädistades koguneb parv aasialasi me liivase poja ümber ja tulevasest erilisest fotost erutatud piltnik asub neid me pojale lähemale kamandama. Poja on üllatunud ja vaatab enese ümber toimuvat suurisilmi.

      „Aitäh, aitäh!“ Ja läinud nad ongi.

      Ja nii hakkabki olema – vaevalt saame pojaga toast välja minna, kui teda pildistama kukutakse. Küsitakse enne kenasti luba ja voilà – lähebki taas lahti.

      „Ah grupipilti soovite me pojaga? Miks ka mitte,“ noogutan ma nõusolevalt. Rühm jaapani turiste sätib taas end me poja ümber.

      Alul mõtlen, et teen kodustele saatmiseks pildiseeria sellest, kuidas poeg on Taimaal fotostaar. Et pildistan hoopis ise üles kõik poja pildistajad ja teen sest fotogalerii. Aga et poega pildistatakse nii sageli ja mul on tihtipeale samal ajal kas käed liivased, märjad või mingite lasteasjade all kinni, siis valmivad plaanitavast „ma pildistan ise hoopis teid, kes te meie poega pildistate“ – fotoseeriast vaid esimesed pildid. Siis löön käega, poja staariks olemine muutub meie perele nii tavaliseks, et ei tundu enam jäädvustamist väärt.

      Meie tüdrukute randa ilmumise puhuks Aasia turistid niisugust fotojälitust ei korralda. Nad pole enam udusulis blondid ja beebivoltidega, vaid juba iseloomu väljendavad isiksused. Siresäärsed „väljaveninud“ mõnekuused noored kassid, mitte sellised kiisupojad, kel äsja silmad avanenud. Nunnufaktori alla, mis peaks hästi müüval pildil olema – pisikesed lapsed ja loomad –, ei tundu nad siin enam mahtuvat.

      Loomulikult on poisid Aasia maades, eriti Hiinas, kust paljud siinsed turistid pärit, „hierarhias“ hoopis kõrgemal positsioonil. Ehk on poja ümber toimuv suurem sagimine väike märk siinsest kultuuriruumist.

      Elu Kata rannas on aga elu turismimullis. Hotell hotellis kinni, kiviplaatidega kõnniteed, hoolitsetud sisehoovid, suveniiriputkade linnakud.

      Müügikohtade rohkus ajab esimestel päevadel ka meie lastel silmad vilama. Putkade ette on laotud värviliste liivamänguasjade mäed. Putkade ees lehvivad täispuhutud ujumisrõngad, – pardid, – laevad, – lohed, – kutsud ja nii edasi. Sekka ka väikesed värvilised lastepaadid, läbipaistvast plastist ujumis-madratsid.

      „Tule, tule lähemale,“ kutsuvad müüjad me lapsi.

      Nende müügistrateegia on aga me laste jaoks liiga agressiivne, lapsed kardavad nii pealetükkivat tähelepanu.

Скачать книгу