LITMIR.BIZ

Скачать книгу

maadlesid, kuni olid sunnitud üles pinnale hingama sööstma. Sofia oleks tahtnud edasi võidelda, kuid oli sunnitud vastumeelselt poisile basseini serva järgnema.

      „Suur tänu. Ma hakkasin just ära kõrbema,” ütles ta viimaks, kui oli kõnevõime tagasi saanud.

      „Sa näisid minu meelest jah liiga kuum olevat, nagu Jose vorstikesed. Ma tegin sulle teene,” vastas poiss.

      „Mõni teene või asi.”

      „Noh, Chofi, sa siis ei mängi täna õhtupoolikul?” torkis Santi tüdrukut. „Vennad on nüüd sinu pärast nagu kaks üleskeeratud mänguhiirt.”

      „Väga hea, oligi vaja nende puuri veidi lõgistada.”

      „Ega sa ometi ei arvanud, et Paco laseb sul mängida?”

      „Kui teada tahad, siis arvasin, et suudan papale augu pähe rääkida.”

      Santi muheles lõbusalt ning tema silmade ja suu ümber tekkisid kortsud, mis oli ainult temale omane. Ta näeb nii kena välja, kui naeratab, mõtles Sofia endamisi.

      „Kui keegi suudab vanale Pacole auku pähe rääkida, oled see sina – mis siis viltu läks?”

      „Las ma ütlen sulle tähtede kaupa: M-A-M-M-A.”

      „Oh, või nii. Pole siis mingit lootust?”

      „Ei mingit.”

      Santi ronis basseinist välja ja istus kuumadele sillutuskividele; tema rind ja käsivarred olid juba kaetud pehmete liivavärvi karvadega, mis Sofia meelest olid imelikult huviäratavad.

      „Chofi, sa pead isale tõestama, et suudad mängida sama hästi nagu Agustin,” arvas poiss tilkuvaid blonde juukseid silmilt kõrvale lükates.

      „Sa tead, et ma mängin sama hästi nagu Agustin. Jose teab seda ka – küsi temalt.”

      „See ei loe midagi, mida mina arvan või mida Jose arvab – ainus inimene, kellele sa pead muljet avaldama, on sinu isa… või minu oma.”

      Sofia kõõritas hetkeks mõtlikult.

      „Mida sa nüüd plaanitsed?” tundis Santi huvi.

      „Ei midagi,” vastas tüdruk ujedalt.

      „Ma tunnen sind, Chofi…”

      „Oh, vaadake, meid süüakse välja,” ütles Maria, kui Chiquita ja tema kõige väiksem, kolmeaastane Panchito, koos viie-kuue nõoga basseini poole tulid.

      „Tule, Santi,” ütles Sofia redeli poole suundudes. „Kaome siit.” Siis pöördus ta onutütre poole, nagu oleks talle midagi meelde tulnud: „Kas sa tuled ka, Maria?” Maria raputas pead ja viipas emale, et see tema juurde tuleks.

      Kella kaheteistkümne paiku päeval levitas kerge tuul rantšo ümber asado rammusat kirbet lõhna, sundides tervet karja kõhnu koeri näljastena grillimise läheduses passima. Jose oli juba kella kümnest saadik hõõguvate süte eest hoolitsenud, et liha oleks lõuna ajaks küps. Soledad, Rosa, Encarnacion ja teenijad teistest majadest seadsid laudu traditsiooniliseks laupäevaseks koosviibimiseks. Valged laudlinad ja kristall kiiskasid päikesepaistes.

      Aeg-ajalt pani senjoora Anna ajakirja käest ning kõndis, õlgkübar peas ja pikk valge kleit seljas, uurivalt ümber laudade. Teenijannadele tundus ta oma leekpunaste juuste ja heleda nahaga nagu mingi haruldus – nagu range neitsi Maarja linnas asuvast Nuestra Señora de la Asuncióni kirikust. Ta oli enesekindel ja otsekohene ning tal ei jätkunud kannatust, kui miski talle ei meeldinud. Tema hispaania keel oli inimese kohta, kes on veetnud nii palju aastaid oma elust Argentinas, üllatavalt puudulik ning teenijate ruumides ahviti teda häbematult järele.

      Senjoor Paco aga oli Santa Catalinas kõigi poolt väga armastatud. Tema isa Hector Francisco Solanas oli olnud tugeva tahtejõuga väärikas mees, kes pidas perekonda ärist ja poliitikast olulisemaks. Ta arvas, et miski muu pole nii tähtis kui inimese kodu. Maria Elena oli tema laste ema ning sellepärast pidas ta temast väga lugu. Ta austas ja imetles teda ning omal viisil ka armastas. Kuid nad polnud kunagi armunud olnud. Neid olid pannud paari nende vanemad, kes olid suured sõbrad ja uskusid, et see abielu toob kasu mõlemale osapoolele. Teatud mõttes see oligi nii. Maria Elena oli ilus ja täiuslik ning Hector tõmmunahaline ja energiline oma terase ärivaimuga. Nad olid Buenos Aireses väga hinnatud ja nende terviseks joodi kõikjal. Nad korraldasid pillavaid pidusid ja kõik pidasid neist lugu. Rangelt võttes ei armastanud nad teineteist nagu armunutele kohane. Kuid ööpimeduses armatsesid nad mõnikord sellise kirglikkusega, et unustasid end hetkeks, selleks et ärgata taas oma igapäevaste toimingute juurde ja leida, et öised õrnused on koos koiduga haihtunud.

      Maria Elena teadis, et Hectoril on linnas armuke. Kõik teadsid. Kuna see oli tavaline asi, et meestel on armukesed, harjus naine sellega ära ega rääkinud sellest kunagi kellegagi. Et täita lünka oma elus, pühendus ta täielikult lastele, kuni saabus Aleksei Šahhovskoi. Aleksei Šahhovskoi oli põgenenud Venemaalt 1905. aasta revolutsiooni eest. See toretsev unistaja tuli naise ellu klaveriõpetaja rollis. Peale klaverimängu õpetas ta teda pidama lugu ooperist, kunstist ja kirest, mida tundis mees, kelle puhul armastus oli kooskõlas muusikaga, mida ta õpetas. Kui Maria Elena vastaski tunnetele, mis valati välja iga noodiga, mis mees oma vesiste silmadega tema poole üles vaadates vaikides kuuldavale tõi, ei petnud ta ealeski ei iseend ega oma abikaasat. Kuigi ta tundis rõõmu mehe seltskonnast ja õppetundidest, tõrjus ta tema lähenemiskatsed tagasi väärikalt nagu lugupeetud naine, kes on elus oma valiku juba teinud. Mees ei rahuldanud tema vajadust armastuse järele, kuid kinkis talle muusika. Igas partituuris oli mingi maa, mille järele igatseda, päikeseloojang, mis nutma pani, või silmapiir, mille poole lennata… Muusika andis võimaluse elada oma kujutlustes teist elu ning tõi talle mitte ainult pääsemise tema maailma mõnikord lämmatavast piiratusest, vaid ka tegi ta väga õnnelikuks. Paco mäletas oma emast kõige rohkem tema armastust muusika vastu ja tema ilusaid valgeid käsi, mis tantsisklesid klaveri klahvide kohal.

      Kell üks kõlas tornist gongilöök, mis kutsus kõiki lõunale. Estancia igast nurgast suundusid pered Paco ja Anna maja poole, teejuhiks keedetud lomo ja chorizo tugev lõhn. Solanade suguvõsa oli suur. Miguelil ja Pacol oli veel kaks venda, Nico ja Alejandro. Nicol ja Valerial oli neli last: Niquito, Sabrina, Leticia ja Tomas, ning Alejandrol ja Malenal viis: Angel, Sebastian, Martina, Vanesa ja Horacio. Lõunat söödi nagu tavaliselt suure käraga ning toit oli rikkalik ja seda oli ohtralt nagu mõnel hiilgaval banketil. Üks inimene oli aga puudu, ning kui kõik olid grillitud liha võtnud ja maha istunud, märgati seda kohe.

      „Sofia! Kus tema on?” küsis Anna sosinal Soledadilt, kui too salatikausiga mööda läks.

      „No sé, Señora Anna, no la ví.” Pööranud siis pilgu äkki poloväljaku poole, hüüatas teenijanna: „Qué horror! Ahí esta!”

      Sellepeale pööras kogu pere pead ning kõik jäid ehmunult vait. Enesekindel ja häbitu Sofia kappas nende poole, kepp kõrgele tõstetud, ja tagus enda ees palli. Näol oli tal otsusekindel ilme. Anna kargas jalule ning lõi vihast ja ahastusest õhetama.

      „Sofia, kuidas sa võid,” kriiskas ta õudusest ning viskas oma salvrätiku maha. „Andku Issand sulle andeks,” lisas ta endamisi inglise keeles. Santi vajus süüdlaslikult tugitooli ning ülejäänud pere vahtis jahmunult. Ainult Paco ja vanaisa O’Dwyer, kes istus alati laua otsas, kus ta silmitses oma taldrikut, sest keegi ei vaevunud kunagi temaga rääkima, muhelesid uhkelt endamisi, kui Sofia tähtsalt nende poole kappas.

      „Ma näitan sulle, et suudan Agustinist paremini polot mängida,” sisistas Sofia läbi hammaste. „Vaata ainult, papa. Sa peaksid uhke olema – sina ju õpetasid mind.” Ning ta ratsutas kindlalt ja asjatundlikult sadulas istudes tüminal üle muru, viibutas väledalt polokurikat ning valitses nii palli kui poni, naeratades ise õnnelikult ja piinlikkust tundmata. Ta tajus endal kümneid silmapaare ja nautis nende tähelepanu.

      Sekund enne seda, kui ta oleks laua otsa tormanud, tõmbas ta ratsmeist, peatas korskava poni tolmupilves ning jäi isa ette väljakutsuvalt seisma.

      „Kas näed, papa?” küsis ta võidutsevalt. Kogu laudkond

Скачать книгу