LITMIR.BIZ

Скачать книгу

selle hallid katusekivid olid päikeses pleekinud ja korruseid oli ainult üks. Sofiale meeldis oma maja rohkem, sest sellel olid heledad seinad ning tumerohelised aknaluugid, mida varjasid metsviinapuud ja suured terrakotapotid, kus kasvasid pelargoonid ja tinajuured.

      Kodus olid Paco ja Anna juba üles tõusnud ning rüüpasid terrassil laia päevavarju all kohvi. Vanaisa O Dwyer harjutas kõhna koera abiks võttes kaarditrikke; loom oli lootuses laualt palukesi saada ebatavaliselt järeleandlik. Paco istus, roosa polosärk seljas ja teksad jalas, tugitoolis ning uuris läbi kongninale asetatud prillide dokumente. Kui Sofia lähenes, pani ta paberi käest ja valas endale kohvi juurde.

      „Papa…” alustas tüdruk.

      „Ei.”

      „Mis? Ma pole ju veel palunudki,” lausus tütar ja kummardus, et isa suudelda.

      „Ma tean, mida sa kavatsed mult paluda, Sofia, ja vastus on ei.”

      Tüdruk võttis istet ja haaras laualt õuna, märkas siis, et isa suu kõverdub põgusaks muigeks, silmitses teda oma kastanpruunide silmadega ja vastas naeratusega, mis tal oli varuks ainult isale ja vanaisale; mis oli lapselik ja vallatu, kuid äärmiselt võluv.

      „Papa, see ei ole õiglane, et mulle ei anta kunagi võimalust mängida! Sa ju õpetasid mind mängima, Papito.”

      „Mis liig see liig, Sofia!” sõitles ema ägestunult. Ta ei suutnud mõista, miks abikaasa iga kord sellesse lõksu langeb. „Papa ütles ei, nüüd jäta ta rahule ja söö korralikult – noaga!”

      Ärritatud Sofia torkis tusaselt oma õuna. Anna ei teinud temast välja ja lappas ajakirja. Ta tajus, et tütar teda silmanurgast jälgib, ja tema nägu võttis otsusekindla ilme.

      „Miks sa ei lase mul polot mängida, mamma?” küsis ta inglise keeles.

      „See ei ole lihtsalt daamile kohane, Sofia. Sa oled juba noor naine, mitte mõni poisilik plika,” vastas ema vankumatult.

      „See on sellepärast, et sa ei armasta hobuseid…” pomises Sofia pahuralt.

      „Sellega pole siin midagi pistmist.”

      „Jah, on küll. Sa tahad, et ma oleksin selline nagu sina, aga ma ei ole selline – ma olen nagu papa. No es cierto, Papá?”

      „Millest sa räägid?” küsis Paco, kes polnud nende vestlust kuulanud. Ta teeskles alati, et ei tunne huvi, kui räägiti inglise keeles. Tol hetkel taarusid valguse kätte Rafael ja Agustin nagu kaks kodukäijat ning kissitasid ebamugavas päikesepaistes silmi. Nad olid viibinud kuni koiduni linna väikeses ööklubis. Anna pani ajakirja käest ja jälgis nende lähenemist hellal pilgul.

      „Liiga hele ilm,” ägas Agustin. „Ma suren peavalu kätte.”

      „Mis kell te eile õhtul tagasi tulite?” küsis ema kaasatundvalt.

      „Viie paiku hommikul, mamma. Ma oleksin võinud kogu hommikupooliku magada,” vastas Rafael ema ebakindlalt suudeldes. „Mis lahti on, Sofia?”

      „Ei midagi,” nähvas õde silmi kissitades. „Ma lähen ujuma.” Ning ta tormas minema. Kui ta läinud oli, võttis Anna ajakirja uuesti kätte ja naeratas poegadele roidunult; need olid sellega juba harjunud.

      „Täna tuleb halb päev,” lausus ta ohates. „Sofia on väga endast väljas, et tal ei lubata matšil mängida.”

      „Por Dios, papa – ta ei mängi mingil juhul!”

      „Papa, sa ei kaalu ju seda ometi tõsiselt?” küsis Agustin läkastades.

      Anna oli liigutatud, et seekord polnud tema kapriissel tütrel õnnestunud isa nõusse saada, ning ta naeratas mehele tänulikult ja asetas käe korraks tema randmele.

      „Praegusel hetkel mõtlen ma ainult sellest, kas süüa media luna’sid võiga, röstsaia membrillo’ga või juua ainult kohvi. Sel hommikul ei taha ma langetada ühtki muud otsust,” lausus Paco, võttis oma paberi ja varjas end uuesti selle taha.

      „Mis see kõik tähendab, Anna Melody?” küsis vanaisa O’Dwyer, kes ei mõistnud sõnagi hispaania keelt. Ta kuulus sellesse sugupõlve, kes tahtis enesestmõistetavalt, et kõik räägiksid inglise keeles. Elanud Argentinas kuusteist aastat, polnud ta isegi üritanud keelt ära õppida. Santa Catalina teenijaskond oli olulistest asjadest arusaamiseks sunnitud tõlgendama tema žeste ja üksikuid hispaaniakeelseid sõnu, mida ta püüdis öelda väga aeglaselt ja väga valjult. Kui nad käsi laiutasid ja meeleheites õlgu kehitasid, pomises vanamees ärritunult: „Võiks arvata, et nüüd peaksid nad juba midagi taipama!” ning läks lohiseval sammul otsima kedagi, kes teda tõlgiks.

      „Tüdruk tahab mängida polomatšil,” vastas Anna vanaisa uudishimu rahuldades.

      „Kuradi hea mõte. Las näitab neile poistele üht-teist.”

      Vesi oli külm, kui Sofia sisse hüppas. Ta sumas basseinis ägedalt edasitagasi, kuni tajus, et teda jälgitakse. Pinnale tõusnud, märkas ta Mariat.

      „Hola!” hüüdis ta puristades ja õhku ahmides.

      „Mis sinuga on?”

      „Ära päri, ma olen ärritusest täiesti loco!”

      „Matši pärast või? Kas isa ei lase sul mängida?” küsis Maria oma valgetest puuvillastest pükstest välja astudes ja päevituslavatsile heites.

      „Kuidas sa ära arvasid?”

      „Aimasin – sind on kerge mõista, Sofia.”

      „Mõnikord ma kägistaksin oma ema hea meelega ära, Maria.”

      „Eks me teeks seda kõik,” vastas Maria ja võttis tillukesest lillelisest kotist tualettvee.

      „Oh ei, sul pole sellest aimugi, sinu ema on nagu pühak – taevast laskunud jumalanna. Chiquita on kõige meeldivam inimene – tahaksin, et ta oleks minu ema.”

      „Ma tean, mul on väga vedanud,” möönis Maria, kes oli alati valmis tunnistama, et tal on emaga head suhted.

      „Ma ei soovi muud, kui et ema mind rahule jätaks. See tuleb sellest, et ma olen peres kõige noorem ja ainuke tüdruk,” kurtis Sofia redelist üles ronides ja võttis koha sisse onutütre kõrval teisel päevituslavatsil.

      „Ma arvan, et meil tõmbab Panchito suurema osa mamma tähelepanust endale.”

      „Oleks mul ka noorem vend nende kahe tobu asemel. Agustin on tõeline õudus, ta närib alati minu kallal. Vaatab minu poole nii üleoleval ilmel.”

      „Rafa on sinuga lahke.”

      „Rafa on okei. Ei, Agustin peab kaduma. Ma soovin, et ta läheks välismaale õppima. Näeksin hea meelega, et ta vehkat teeks, tõepoolest.”

      „Sa ei tea kunagi, millal su soov täide läheb.”

      „Kui sa mõtled puud, siis on mul sellelt tähtsamatki soovida,” ütles Sofia kaaslasele ja naeratas endamisi. Ta ei tahtnud Agustini peale ühtki soovi raisata.

      „Mis sa selle matšiga siis ette võtad?” küsis Maria ja määris oma iharust äratavatele reitele õli. „Quemada, no?”

      „Jah, sa oled tume nagu mõni indiaanlane! Hei, anna mulle ka natuke. Tänu jumalale, et ma pole pärinud emalt punaseid juukseid ja kahvatut nahka – vaene Rafa, tema läheb ainult roosaks nagu ahvi taguots.”

      „Noh, mida sa siis teha kavatsed?”

      Sofia ohkas sügavalt. „Annan alla,” sõnas ta dramaatiliselt ja tõstis käed üles.

      „See ei ole sinu moodi, Sofia.” Maria oli veidi pettunud.

      „Noh, ma pole lihtsalt veel plaani pidanud – tegelikult ma ei teagi, kas hakkan sellega üldse endale tüli tegema. Kuigi see tasuks end ära, lihtsalt selleks, et näha mamma ja Agustini nägu.”

      Just siis tõstsid kaks väga tugevat kätt ta päevitusasemelt üles, ja enne kui ta jõudis taibata, mis sünnib, leidis ta end koos päikeseprillidega kõigepealt

Скачать книгу