LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ning kappas hambaid otsustavalt kokku surudes pallile järele. Ta lõi paar korda, viibutas siis vilunud käel oma taco’t, nagu Jose, isa ja Santi talle olid õpetanud, ning saatis palli otse postide vahelt läbi. Mõni sekund hiljem kõlas vile. Nad olid matši võitnud.

      „Ma ei suuda seda uskuda!” sõnas Sabrina õhku ahmides.

      „Mu jumal, ta lõigi. Sofia lõi värava,” karjus Martina üles hüpates ja käsi plaksutades. „Tubli, Sofia!” hõikas ta. „Idola!”

      „Just viimasel hetkel!” sõnas Miguel Pacole seljale äiates. „Sinu õnneks, muidu oleks sind kõige täiega ära grillitud.”

      „Tüdruk mängis hästi, kuigi meeskond oli ta hüljanud. Tema võimetes ei ole küll mingit kahtlust,” lausus Paco uhkelt.

      Rafael kappas Sofia juurde ja patsutas talle õlale. „Bien hecho, gorda!” ütles ta naeru kihistades. „Sa oled staar!” Fernando noogutas, kuid ei naeratanud. Tal oli hea meel, et nad olid võitnud, kuid ta ei suutnud end kokku võtta, et Sofiat õnnitleda. Santi pidi tüdruku peaaegu poni seljast maha tõukama, kui haaras tal ümbert kaela ja tõmbas ta enda poole, et tema tolmust põske suudelda.

      „Ma teadsin, et sa seda suudad, Chofi. Sa ei vedanud mind alt,” rääkis ta naerdes, võttis mütsi peast ja sügas oma niiskeid juukseid.

      Kui Sofia poni seljast maha ronis, tuli tema juurde Roberto Lobito. „Sa mängid plika kohta hästi,” lausus ta naeratades.

      „Sina mängid hästi poisi kohta,” vastas tüdruk ülbelt.

      Roberto hakkas naerma. „Kas ma hakkan sind nüüd sagedamini väljakul nägema?” küsis ta ning tema pruunid silmad uurisid Sofia nägu huviga.

      „Võib-olla.”

      „Noh, tahaks loota,” lisas poiss ja pilgutas silma. Sofia ajas nina püsti, jättis ta kähedalt naerma hakates sinnapaika ja läks oma meeskonna juurde.

      Hiljem õhtul, kui esimesed hõbedased tähed loojangutaevast kaunistasid, istusid Santi ja Sofia pahkliku ombupuu sooniliste okste all ja vaatasid silmapiiri poole.

      „Sa mängisid täna hästi, Chofi.”

      „Tänan sind, Santi. Sa uskusid minusse. Kes pärast naerab, naerab paremini, eks ju?” Ja ta itsitas, kui talle meenus, kuidas Agustin poni seljast kukkus. „Need minu vennad…”

      „Ära tee neist väljagi. Nad kiusavad sind sellepärast, et sa teed edusamme.”

      „Ma ei saa sinna midagi parata. Nad on ära hellitatud – eriti Agustin.”

      „Pojad on ikka nagu ema suust kukkunud. Oota vaid, küll sa näed.”

      „Sinna on veel pikk aeg, ma loodan.”

      „Võib-olla polegi nii pikk, kui sa arvad. Elu pole kunagi selline, nagu ootad.”

      „Minu elu on, küll sa näed. Igatahes, tänan sind, et mind täna usaldasid ja minu eest seisid. Küll ma alles näitasin neile, eks ju?” lausus tüdruk uhkelt.

      Santi vaatas õhtuhämaruses tema tõsisesse näkku ja pani käe hellalt tema kaelale. „Ma teadsin, et sa seda suudad. Kellelgi pole sellist tahet nagu sinul. Mitte kellelgi.” Siis oli ta mõne aja vait, nagu oleks mõttesse vajunud.

      „Mida sa mõtled?” küsis tüdruk.

      „Sa pole üldse selline nagu teised tüdrukud, Chofi.”

      „Ei ole või?” päris Sofia meelitatult.

      „Ei, sa oled palju naljakam, palju… kuidas ma seda ütlen? Sa oled personaje.”

      „Noh, kui mina olen isiksus, Santi, siis sina oled mulle idolo! Kas sa tead seda?”

      „Ära tõsta mind pjedestaalile – ma võin sealt alla kukkuda,” lausus poiss naeru kihistades.

      „Ma olen õnnelik, et mul on sinusugune sõber,” vastas tüdruk häbelikult ja tundis, kuidas tema süda hakkab kiiremini taguma. „Sa oled kindla peale minu lemmiksugulane.”

      „Sugulane.” Santi ohkas sügavalt ja veidi kurvalt. „Sina oled ka minu lemmiksugulane.”

      Neljas peatükk

      „Tüdrukud mängivad sama hästi kui poisid,” kuulutas Sofia ja sirvis hajameelselt Chiquita ajakirja.

      „Jama!” vastas Agustin, katkestades vestluse Fernando ja Rafaeliga ning haarates sööda nagu näljane forell.

      „Ära tee temast välja,” ütles Fernando ärritunult. „Cállate, Sofia, mine õige ja mängi Mariaga ning jäta meid rahule.” Sofia oli temast neli ja pool aastat noorem ning Fernando ei kannatanud lapsi.

      „Ma olen tüdinud,” turtsus tüdruk vihaselt ja liigutas enda ees sohval oma pruune varbaid. Sadas vihma. Suured suvised vihmapiisad rabisesid vastu aknaklaase. Kogu päeva oli sadanud, tugevalt ja pidevalt ja järeleandmatult. Santi oli koos oma nõbude Sebastiani, Angeli ja Niquitoga linna läinud. Maria viibis koos Chiquita, Panchito ja nende tädi Valeria ning tolle väikese poja Horacioga Anna majas. Sofia ei armastanud Maria kombel väikeste lastega mängida, seepärast oli ta tal minna lasknud. Ta sirutas end laisalt. Polnud midagi teha ega kellegagi mängida. Ta vaatas toas ringi ja ohkas. Poisid vestlesid isekeskis.

      „Ma mängin polot sama hästi nagu Agustin, ja papa teab seda,” kordas ta visalt ning ootas, mida vend selle peale kostab. „Lõpuks laseb ta mul ikkagi Copa Santa Catalina’l mängida.”

      „Pea suu, Sofia,” ütles Fernando.

      „Sa oled väga tüütu, Sofia,” lisas Rafael.

      „Ma kõnelen tõtt. Te räägite siin spordist, justkui oleks see ainult meeste ala. Tüdrukud oleksid sama tublid nagu poisid, kui neile võimalus antaks. Mina olen kujukas näide.”

      „Ma ei kavatse end esile upitada, Sofia,” sõnas Agustin püsti tõustes, „aga ma ütlen, et mul on palju rohkem jõudu, kui sina ilmaski suudad välja panna. Nii et ära meid üldse endaga võrdle.”

      „Ma ei räägi jõust. Ma räägin taibust ja osavusest. Ma tean loomulikult, et mehed on naistest tugevamad – selles pole üldse asi. See on sinu puhul tüüpiline, Agustin, et sa ei taba asja tuuma.” Ta hakkas põlglikult naerma, rõõmustades, et oli neid provotseerinud.

      „Sofia, kui sa kohe vait ei jää, viskan ma su isiklikult välja vihma kätte ja siis saame näha, kes nutab nagu plika,” urises Fernando ägestunult.

      Sel hetkel tormas Santi sisse nagu märg koer, Sebastian, Angel ja Niquito sabas. Nad kirusid kõik koos ilma ja pühkisid näolt vihmapiisku.

      „Me oleksime autoga peaaegu tee peale jäänud,” lausus Santi hingetuna. „On lausa uskumatult porine.”

      „Ime, et me kinni ei jäänud,” lisas Sebastian tumedaid tilkuvaid juukseid parketi kohal raputades.

      „Mis teie vanaisa sellise ilmaga seal väljas teeb?” küsis Santi Sofia poole pöördudes.

      „Ma ei tea, mida ta siis teeb?”

      „Jalutab ringi, nagu paistaks päike.”

      „See on üsna vanaisa moodi,” sõnas Sofia itsitades. „Kuule, Santi, kas tüdrukud on sama head sportlased nagu poisid?”

      „Ta on kogu hommiku nagu häda, Santi. Tee meile teene ja vii ta minema,” ütles Rafael.

      „Ma ei hakka selles küsimuses seisukohta võtma, kui sa seda taotled, Chofi.”

      „Ma ei räägi jõust ega muust sellisest. Osavus, kavalus…”

      „Kavalust on sul küll rohkem kui enamikul poistel,” jäi Santi nõusse ja lükkas tüdruku jalad kõrvale, et tema juurde sohvale istuda.

      „Ma ütlesin ainult, et olen sama võimekas nagu Agustin,” seletas Sofia. Ta nägi, et Agustini õlad vajuvad ärritunult kössi. Poiss pomises midagi Fernandole ja Rafaelile.

      „Noh, tõesta

Скачать книгу