Minu Hispaania - Anna-Maria Penu

Скачать книгу

tutvusin juba temaga. Ma küsin ta käest tihtipeale, et kas sinu meelest ikka pole see elu kummaline, et üks tüdruk Männikult ja üks poiss Aspest, mida lahutab üle kolme tuhande kilomeetri, kohtuvad suvalisel ööl suvalises diskoteegis ja mida aeg edasi, seda rohkem avastavad, et nad on nii sarnased, nii kokkusobivad?”

      „Ja mida Ernesto vastab?”

      „Tema ei näe selles midagi kummalist.”

      …?!?!?..

      „Ei mina tea, miks! Võib-olla olen hoopis mina imelik, et seda kummaliseks pean… Ja ometi, ma ei rääkinud ju sõnagi hispaania keelt ning tema inglise keel oli pehmelt öeldes tagasihoidlik.”

      „Sa ei rääkinud sõnagi hispaania keelt? Mitte ühtegi sõna? Mitte ainsatki?!? Imelik! Kuidas te siis omavahel olla saite?”

      „Hmhm… No ma ei tea, kas sellele sobib nüüd päise päeva ajal ausalt vastata…”

      …?!?!?..

      „Polnud hullu, talle kui vähese jutuga mehele meeldis kohe pööraselt nii vaikne tüdruk. Ta ei osanud karta, et ma rääkisin vähe mitte seepärast, et ma olengi selline tasane, vaid seepärast, et tundmatus keeles filosofeerimine on sama raske kui emakeeles vaikimine.”

      „Mis sa sellega öelda tahad?”

      „Mnjah… Kuid ma olin nii armunud, õigemini temast nii kehalis-keemilises sõltuvuses, et vaid mõnel üksikul korral tabasin end küsimast, et mõelda vaid, kui ühel heal päeval valdan hispaania keelt täielikult ja hakkame tõsiseid ilmaasju põhjalikult arutama, maailma parandama, ent Ernesto ajab punastama panevaid lollusi suust välja… Mis siis küll saab? Mis saab minu maailmasuurusest armastusest?!”

      „Ja mis siis sai?”

      Minu hispaania keel oli nõrk, et mitte öelda olematu, ja Ernesto sai inglise keelest aru, aga rääkida eriti ei tihanud. Kuidas saab niimoodi armuda?

      Tol õhtul ütles Ernesto peol – ja ausalt öeldes ma ei tea, miks ma selle siin eraldi välja toon, kuna muus kohas ei saa ta mulle üldse midagi öelda, sest me kohtumegi vaid korra nädalas reede õhtuti diskoteegis – midagi noviost ja eksklusiivsusest, et poleks teisi poisse ja teisi tüdrukuid. Mulle tundus see idee pärast kolme bacardit parim, mida ma aastaid kuulnud olen, kuigi mul polnud aimugi, mida tähendab „novio” (ehk poiss-sõber, nagu ma nüüd tean), aga sellegipoolest hõiskasin ma Ernestole: „Sí, sí!” Ise nii õnnelik. See pani ta naerma, ja naersin minagi ning diskor mängis loo „Love is in the Air”, mille peale sõber Postiljoni-Fran meid nii andunult vaatas ja noogutas, muudkui noogutas, nagu teaks ta midagi, mida meie veel ei tea.

      Ent sel hetkel polnud sellel kõigel suuremat tähtsust, sest Ernesto suudles mind pikalt, ja mul hakkasid liblikad ja sipelgad ja kõik muud elukad, kes noore, vemmeldava neiu kõhus pesitsevad, ühekorraga sugu- ja siseelundites ringi tormama, tõustes kurguni välja, viies jalgadest rammu, pannes pea pööritama nõnda, et poole tunni pärast tahtsin ma koju voodisse, õigemini kõigepealt oksendama ja siis voodisse, sest mul oli korraga väga-väga paha olla.

      Ernesto jäi esimest korda minu juurde. Seal ta mind hoidis õrnalt kaisus, kui olin vannitoast naasnud. Äärmiselt romantiline! Kuuvalgus paistis aknast otse ta näole. Ta vaikis, ta tumedad silmad vaatasid kaugusse ja ma mõtlesin: issand, kui ilus ta on! Ja siis ta ütles midagi mañanast ja mingist aspest (kes kurat teab, mida see aspe tähendab, ja keda see üldse huvitab?), aga mina tahtsin talle öelda midagi palju sobivamat sellesse öhe ja ütlesingi, et „I will miss you”, mille peale tema vaatas mind oma imeilusa näo ja särtsuvate silmadega, sättis end teki all mugavamalt, suudles mind suule ja hakkas nohisema.

      Jäi magama? Oot-oot, kui mina olen talle öelnud, et I will miss you, jääb tema magama? Midagi vastu ütlemata, midagi üliromantilist tegemata?

      Olin püha viha täis ja magasin Ernesto süü tõttu 12 tunni asemel vaid 7.

      Hommikul ruttas ta uksest välja, aga ütles, et õhtul teeb tema õhtusöögi või mina, või viib ta mind sööma. Ei, ei saanud aru. Ilmselt näeme täna õhtul jälle?

      Tuli välja, muidugi tänu sõber sõnaraamatule ja minu heale keelevaistule, et Ernesto puistest seletustest midagi üldse aru sain, et Aspe polnud mingi asi, vaid tema sünnilinnake ja ta läks järgmisel päeval ehk mañana isale appi. Selgus ka, et tal pole vähimatki aimu, mida tähendab I will miss you – ma hakkan sind igatsema. Ta oli veendunud, et soovin talle eriti luuleliselt head ööd ja seetõttu ta koheselt uinuski.

      Aga nüüd oskan ma seda juba hispaania keeles öelda: te echaré de menos. Kui kaunilt see kõlab! Kui ilus on see keel, kui ilus on Ernesto! Oi jah, vanarahval on ikka õigus, et parim keeleõpetaja on armumine! Kõik on nii lihtne, sõnad jäävad ise meelde, kindlad fraasid õpid lihtsalt pähe, oled leidlikum, taiplikum kui kunagi varem, sest tahad head muljet jätta ja teada, mida armsam räägib, mida ilusat tal sulle öelda on.

Lõik päevikust, oktoober 2001.

      AHJUASUKATE ARUSAAM KÜLMKAPIELANIKEST

      Kaks põsesuudlust maanduvad järjekordsel tundmatul näol. „Minu nimi on Anna-Maria.” „Ana Maria? See on ju puhas Hispaania nimi! Kas keegi sinu esivanematest on hispaanlane?”

      „Ei, minu teada mitte. Kuigi mu isa- ja ka emapoolse vanaema suguvõsa on pärit kõige suuremalt Eesti saarelt, kus mu tädide jutu järgi olla sajandite ja sõdade jooksul igat sorti tumedasilmseid poisse nähtud. Ja vaid jumal teab, mis seal kirjude seelikute all juhtuda võis…”

      „…?!?!..”

      „Mnjah, see selleks… No samas, itaallased on veendunud, et tegu on Itaalia nimega. Kõigil on õigus, sest nii Anna kui Maria on ju Piiblist pärit ja kristlikus maailmas väga laialt levinud.”

      „Huvitav ikka tõesti, et su nimi on Ana Maria. Sest te ju pole seal, sinu maal, katoliiklased?”

      „Ei, katoliiklased me pole. Aga minu nimi kirjutatakse erinevalt hispaanlaste versioonist kahe n-iga ja sidekriipsuga, mis ühendab kaks nime üheks kokku.”

      „Kuule Ana, kes te seal sinu maal olete?”

      „Mis mõttes? Eestlased oleme…”

      „Ei, ei! Ma mõtlen usku. Ortodoksid?”

      „Ei, ametlikult oleme luterlased, kuigi näiteks mina isiklikult pole ristitudki…”

      „Kuule, aga millega see sinu maa rahvas leiba teenib?”

      „Suur tootjamaa me pole. Meil on aga mets, internet…”

      „Vaata siis! Ma olin millegipärast kindel, et tegelete peamiselt põllumajanduse ja karjakasvatusega.”

      „Nojah, seda ka, aga nagu mujalgi Euroopas, pole põllumeeste elu kerge. Nüüd oleme ju kõik kõvad ärimehed, muudkui ostame ja müüme…”

      „Muide, kuidas sulle rohkem meeldib, et sind kutsutakse: Anaks või Mariaks?”

      „No ma olen harjunud, et ikka Anna-Mariaks…”

      „Kuule, Ana, seal sinu kodukülas on vist praegu jube külm? Ikka miinuskraadid, eks ole? Ja pime on ka? Teil vist seal valgust eriti polegi? Tunnike päikest päevas?”

      Nad arvavad, et me elame külmkapis. Umbes-täpselt kiviajal. Ja teadlased avastasid meie olemasolu alles eile, kirjeldades mõnes teadusajakirjas, mida keegi ei loe ja mis selgitab meie vähese tuntuse Lõuna-Euroopas, oma avastust järgmiselt: käputäis tegelasi kummalise leelotamise saatel üle lõkke hüppamas.

      Kui teadjad tööpäeva lõppedes enda järel ukse sulgesid, vajusid jääkapielanikud tagasi sügavasse pimedusse. Ja istuvad seal hiirvaikselt, kuni keegi vapper jälle otsustab külmiku avada ning toob sellesse muinasmaailma lambivalgust.

Скачать книгу