LITMIR.BIZ

      Olin selleks ajaks Ernestoga juba kindel paar, kuigi meie suhte peale ei panustanud mitte keegi tema sõpradest ja kui me oleksime lahku läinud, siis oleksid kõik ühest suust korranud, et nad teadsid seda juba algusest peale.

      Ernesto korterikaaslased Väike Korralik Õpilane ja Sai ei erinenud ses suhtes teistest, ent ma palusin siiski, et nad mind enda juurde neljandaks üüriliseks võtaksid. Ernesto tahtis väga ja oli rõõmus. Väike Korralik Õpilane krimpsutas nägu, ohkas hingelõhestavalt ja pomises, et kui muud varianti tõesti pole… Mida ütles Sai, küsite? Mitte midagi! Tal oli kõikidest asjadest absoluutselt ükskõik. Välja arvatud marurahvuslastest, keda ta ei sallinud silmaotsaski. Tema arust võinuks kõik olla üks rahvas, eelistatavalt hispaanlased, ning elada õnnes ja rahus oma päevade lõpuni.

      Ja nii ma ühel päeval kolme poisi juurde kolisingi: Miguel ehk Väike Korralik Õpilane, kes sai hüüdnime oma joonlauaga tehtud seitli ja ranitsa järgi, José Vicente ehk Sai, kes sai hüüdnime oma suure kere järgi, ja Ernesto ehk Ernesto. Piia oli selleks ajaks Ibizale oma tulevase abikaasa juurde kolinud ning sealt viis tema tee hiljem edasi Iisraeli.

      Niisiis elasime neljakesi Valencia üliõpilaslinnakus. Korteris oli viis tuba, kaks vannituba ja köök. Aastakümneid vana mööbel ning halliks tõmbunud seinad ja lagi ei aidanud hubasusele eriti kaasa, kuid korteriomanik kergitas üüri igal aastal mõnekümne euro võrra.

      Pealegi, kui elad kolme Hispaania noormehega, on koduse õhustiku loomine pisut komplitseeritud. Kui ikka lähed igal hommikul vannituppa ja näed, et kraanikaussi on habemeajamisest jäänud pisikesed mustad karvad ja duši alla minnes näed veel rohkem karvu, mis on aga juba tunduvalt metsikumad oma pikkuses ja kujus, siis meeldiv see pole. Lisaks armastavad mehed miskipärast oma põit kergendada pärani avatud uksega, nii et terve maja kajab. Ja kui julged paluda, et nad ukse enda järel sulgeksid, siis ei saa nad aru, miks. Nagu küsis hämmeldunud 18-aastane karmis täiskasvanute maailmas esimesi iseseisvaid samme tegev Angel, kes elas meiega koos mu viimasel üliõpilaskorteri-ajastu aastal: „Miks see sind häirib?! See on ju nagu kevadine veejoa sulin?!”

      „Ma näitan sulle kevadist veejoa sulinat! Kas nii raske on mõista, et mul on ebameeldiv kuulata teise inimese kusemist ja et see hais levib kiiresti üle terve korteri?! Pealegi võib avanev vaade, kui peaksin vetsuuksest juhuslikult just sel hetkel mööduma, mult silmanägemise võtta…”

      „Issand kui imelik sa ikka oled,” tegi noor Angel meie meeldivast kommuunielu vestlusest kokkuvõtte. Aga edaspidi sulges ukse.

      Vetsupoti puhastamise teema võttis Ernesto õnneks enda peale ja rääkis süütule Angelile, et: „Kui käid kakil ja jäävad triibud, siis see hari seal paremal poti kõrval on selleks, et need triibud ära pesta.” Poiss esiti protestis – miks Ernesto arvab, et just tema neid triipe teeb, sest võib-olla hoopis jätab need sinna Anna-Maria? Miks Ernesto tüdrukuga kakast ja triipudest ei räägi, ah?

      Aga edaspidi oli vetsupott puhas.

      Ka köök on enamiku ajast selline, nagu ta kolm õhtut tagasi jäeti. Rasva- ja tomatiplekid pliidil, seintel, laes ning põrandal. Nõudehunnik taevas. Põrandahari ja pesulapp tegevusetusest kööginurgas kössi vajunud. Enamik mehi arvab vist siiani, et ütled: „Korterike, korista end!” ja viuh! – põrand läigib, tolmurullid kõrvaldatud ja nõud puhtad.

      Kas siis ikka ei lähe silme eest mustaks?! Läheb küll. Võtsingi korterielanikud kokku ja lugesin sõnad peale, mismoodi nüüdsest elu siin majas hakkab olema.

      Kui kõik tundus juba laabuvat, lisandus täiesti uus ootamatu mure. Sai otsustas arsti nõudmisel oma 130 kilost vabaneda ning hakkas dieeti pidama. Igal õhtul, nii kesköö paiku, vihtus ta üliõpilaslinnaku tänavatel jooksuringe teha. Tõsi, poiss kaotaski nelja kuuga ligi 40 kilo (mille ta tänaseks on oma kontidele küll tagasi kogunud), kuid mis hinnaga!

      Öösiti, kui kõik magasid, võis kuulda, kuidas keegi köögis krabistab. Kuuled kartulikrõpsukoti avamist, kokakoola pudelikorgi sisinat. Kuuled oma päeval valmistatud kartulisalati kausse kolisemas ja kuuled paljut muudki. Hommikul lähed kööki ja pooled sinu söögid-joogid on keegi nahka pistnud. Ainuke, mis puutumatult omal kohal seisab, on „Viru Ranna” kilukarp.

      Selge, et see, kellel siin nälg nõnda toorelt kallal käis, oli Sai isiklikult. Päeval meie silme all sõi noormees vagalt naeratades salateid ja puuvilju, vandudes, et nälga ta ei tunne ja lihast ei unista, aga öösel vitsutas ennastunustavalt Väikese Korraliku Õpilase peekonit ja vorstikesi. Saia enda toiduriiulis ilutsesid lehtkapsas, kaks tomatit ja neli jogurtit, pidades vastu terve nädala.

      Kuna mitte keegi ei julgenud Saiale midagi öelda, kartes solvata tema tundeid ja rikkuda ta salenemisplaane, siis leiutasime trikke, kuidas söögivarusid alles hoida. Kõik, mis vähegi kannatas seista toatemperatuuril, evakueeriti tubadesse. Lõpuks oli külmkapis vaid piim, jogurtitopsid ja „Viru Ranna” kilukarp.

      Aga Saiale hakkas asi kahtlane tunduma ja ühel päeval avastasin ta täiesti juhuslikult oma toast minu asjade vahel sobramas. Olin nii üllatunud, et ei osanud midagi öelda ja tema vaatas mulle oma suurte silmadega sama üllatunult otsa. Nii me seal natukene aega seisime tõtt vaadates, kuni ma sõnatult otsa ringi pöörasin ja kööki asja tegin.

      Pärast seda intsidenti riputas Väike Korralik Õpilane oma uksele käed-jalad harkis seisva kriipsujukuga illustreeritud sildi: „Ettevaatust, olen kodus!”

      Hilisematel vestlustel sain Saia filosoofiale jälile – selles korteris on kõik kõigi oma. Päris nõus ma selle väitega polnud, aga jätsin targu vastu vaidlemata, sest jumal seda teab, millal endal seda filosoofiat oma tegude selgitamiseks vaja läheb, eks ole! Aga vaesel Saial polnud enam öösiti midagi süüa ja nii ta otsustaski ära kolida.

      Tema asemel kolis sisse Erasmuse vahetusüliõpilane Florian ehk Austerlane, kes oli 23-aastane väga moekas ja ilus poiss. Tal oli ka hispaanlannast tüdruksõber, kes oli blond nagu Austria mägikülade kaunitarid. Kas just seepärast, ent Austerlase toast oli igal õhtul, vahel ka hommikuti ja üsna tihti pärastlõunal kuulda voodi rütmilist kriginat. Elu tardus, maailm lakkas pöörlemast, kellaseierid puhkasid jalga, kui hakkas kostma selle maja lärmakaim magamisase. Alguses vaiksemalt, siis kiiremini, kiiremini, kiiremini… Korterielu tardumus kestis umbes kümme minutit. Ja siis pöördus igaüks tagasi oma tegemiste juurde.

      Austerlane aga oli 100 % austerlane. Kohe näha, et rikkast riigist. Kui tuli, tõi kingiks Šveitsi šokolaadi ja iga päev ostis hiinlaste käest korterisse uue panni või poti või sõela või pudeliavaja. Hispaanlased seda heameelega ei tee, aga austerlane, näed, küll. Eestlane laveerib niikuinii sellistest ühiskohustustest kõrvale, kuidas jaksab.

      Suurema osa vannitoakapist hõivasid just Austerlase juuksevahendid, kreemid, vahad, lõhnad, vatitupsud. Tal oli neid tunduvalt rohkem kui näiteks minul, piinlik tunnistada.

      Temaga kooselu oli palju meeldivam kui Saiaga. Parim oli see, et ta sulges alati ukse, kui potile läks, ilma et oleks pidanud seda temalt spetsiaalselt paluma. Ja kui ta sealt tuli, lehvis naturaalse aroomi asemel hoopis männiokkaline merelõhn. Euroopaliku kasvatuse küsimus.

      Vahetevahel istuti elutoas niisama ja jutustati lugusid oma koduküladest. Mina rääkisin Eestist, Austerlane Austriast ja ülejäänud oma Hispaania eri nurkades asuvatest külakestest. Mina kui väikese riigi esindaja pidin oma eksistentsi tunduvalt rohkem ja tihedamini tõestama kui näiteks hispaanlased. Kui hispaanlane väidab midagi, siis ei sea keegi öeldut kahtluse alla. Kui aga ütlen sedasama mina, siis vaadatakse mind, üks kulm kõrgemal. Vaadatakse veel

Скачать книгу