LITMIR.BIZ

      Astusime niisiis sõbranna Piiaga pooltühja „Potatosse”. Diskosaali keskel hööritasid puusi kuus tüdrukut, keda igavus just parajasti tapmas oli, ning neid jälgisid erinevates nurkades neli ruudulise särgi ja teksadega meest. Mitte ühegi silmad ei küündinud tüdrukute nägudeni. Tüdrukutel olid aga sellised vaevatud ilmed, nagu nad PEAKSID siin ööklubis tantsima. Nagu neid kästaks. Kui ei meeldi, mingu koju, jumal küll! Vaba maa, vabad inimesed.

      Baarmen, kellelt joogid tellisime, selgitas, et nendele tüdrukutele makstakse. Igaüks saab tasuta juua nii palju kui soovib, lisaks mõnikümmend eurot, mille eest peab tüdruk tantsima, naeratama, kena olema ning jätma meestele mulje endast kui võimalikust saagist. Mehed märkavad kauneid vabu naisi, jäävad diskoteeki, ostavad jooke, ostavad veel ja veel, kuni julgevad tüdrukuga juttu teha. Puhas kasum baarile.

      Vaatasin neid „siia ma suren”-nägudega tüdrukuid. Mõelda vaid, neile makstakse pidutsemise eest! Joogid saad tasuta, tantsid laheda muusika järgi, ühesõnaga teed kõike, mida teeksid muidu tavalisel peol, ent sulle veel makstakse selle eest. Kas on maailmas paremat tööd?! See oleks praktiliselt sama hea, kui mulle makstaks kirjutamise eest. Mõelda vaid, kirjutad, saad selle eest raha ja oled õnnelikum kui Sting, tema naine ning nende tantraseks kokku!

      Aga kui kainelt mõelda (mis teisalt on pärast kahte rummi võimatu), siis ei saa see minuga mitte kunagi juhtuma.

      Panin klaasi ohates baariletile ning liikusin naiste tualeti poole. Peen nimi ühele määrdunud lappide ja paberitega kaunistatud ruumile, kus üleslöödud plikad oma põit peavad kergendamas käima… Seda mõeldes kaldusin oma trajektoorilt veidike kõrvale ning toetasin instinktiivselt käe kellegi pikema meesterahva kõhu vastu. Õrnalt, võiksin isegi öelda, et peaaegu märkamatult, ning olin muidugi väga rahul, et suutsin veel viimasel hetkel olukorra piinlikkusest päästa.

      Tualetist väljudes vaatas mu endine tugi, pruunisilmne pikk noormees mind pikalt. Aga ei naeratanud. Ei teinud silma. Ei teinud üldse ühtegi märki meie äsjase kokkupuute kohta. Mida see tähendab? On ta mu peale vihane, et kogemata Tema Kõrgeaususe kõhukest julgesin puudutada? Oh, hispaanlased, ma ütlen! Mida nad endast arvavad? Pean ta käest nüüd vabandust paluma või…

      Hea küll, võtame siis härjal sarvist, kui kord juba Hispaanias oleme!

      „Do you speak English?” küsisin otse, kui olin, käed puusas, ta ette seisma jäänud.

      Ta kummardus mu näo kohale ja samal ajal kui ta sõrmed näitasid mingi asja väiksust, ütlesid ta huuled: „Öö littel!”

      „Good! I am so sorry for touching you like this before…” alustasin, pilk kindlalt säravpruunil silmapaaril, aga tema hakkas sel hetkel kätega vehkima ja pead raputama: „No, n-oooo! Ai dõunt anderständ!”

      Don’t understand?! Mis don’t understand järsku?! Kas ma just su käest ei küsinud, kas räägid inglise keelt? Ja kas sa mitte ei öelnud selge sõnaga, et „öö littel”? Aga nüüd juba vehid kätega ja raputad pead. Hispaanlased, ma ütlen! Mida me nüüd siis teeme? Paistame siin niisama ja vaatame tõtt?

      „Okay, give me your mobile,” ütlesin talle vestluse viisakaks lõpetamiseks.

      „Ee… mõubail? Uat is tätt?”

      Stupid Spanish people, nagu ütleks praegu proua Flem, mõtlesin omaette itsitades. Oi, aitab rummist! Kui mulle juba proua Flem nalja teeb, on olukord kriitiline. Pika poole pöördudes karjusin isegi Shakirast üle, et mobiil on väike telefon. Ta noogutas agaralt, haaras mul käest kinni ja viis baarileti äärde. Küsis baarmenilt paberi ja pliiatsi ning kirjutas sellele oma numbri ja nime.

      Evresto.

      Siis astus tagasi oma sõprade juurde, nagu poleks midagi erilist juhtunud. Jälle ei mingit pikemat pilku, ei naeratust, ei midagi.

      Nojah, äkki tema jaoks ongi tavaline jagada ööklubis suvalistele umbkeelsetele välismaalastele oma mobiilinumbriga paberilipakaid? Ja kui see nii on ning ta inglise keelt suurt ei räägi, siis mis ta nende umbkeelsete välismaalannadega peale hakkab… Ah, gigolo!

      „Vaata teda! Ta tundub selline hea poiss, ei ole ta mingi gigolo,” ütles baarmenile Eestist jutustav Piia, pigem minust lahti saamiseks kui lohutamiseks.

      Saatja: 658....

      Kuupäev: 16.11

      Kell: 18:28

      Evresto, olen Anna-Maria. Kohtume kolmapäeva õhtul?

      Saatja: 604....

      Kuupäev: 16.11

      Kell: 20:47

      Jah. Kolmapäeval kell 22 Potato terrassil? Ernesto

      Ernesto tõi kohtingule tõlgiks kaasa oma parima sõbra Frani. Minu küsimusele, kellena Ernesto töötab, vastas poiss sõbra abi kasutamata ise ja muidugi hispaania keeles: „Carpintero.”

      Raamatulehtede kahin. Hispaania-inglise sõnaraamatu kohaselt on see carpenter. Puusepp?! Vaata kui huvitav! Ma ei teadnudki, et tänapäeval mõni noor mees veel sellises ametis tahab töötada. Aga võib-olla on see katoliiklikus Hispaanias lausa auasi? Nagu Neitsi Maria mees Joosep või nii.

      „Ja sõber Fran?”

      „Postiljon.”

      „Oot-oot, kas ma sain õigesti aru: puusepp ja postiljon?!”

      Poisid noogutasid.

      „Selge siis! Meie oleme miljonärid,” viskasin ülbelt ja tegin neile õhtusöögi välja.

      Tol hetkel tundus see naljakas. Ja pisut ulakas. Olin veendunud, et rohkem me nende kahe eelmise sajandi ausa töömehe, kuid siiski lihtrahva esindajaga ei kohtu.

      Mõni nädal hiljem aga selgus läbi suurte raskuste ja sõnaraamatu lehtede kahina, et Ernesto õpib Valencias tsiviilinseneriks ja ainult suvel käib tislerist isal abiks. Ohkasin kergendatult. Kuigi see, et mina polegi tegelikult miljonär, vaid töötu, segaduses hing, kes alles otsib oma kohta, ilmselt Ernestole nii meeldiva üllatusena ei tulnud. Õnneks oli mul teisi positiivseid omadusi: olin blond, kes keeleraskuste tõttu rääkis vähe, kuid tegutses palju. Ja, mida oskab üks 24-aastane hispaanlane muud tahta?

      Nii need tänapäeva suured armastuslood alguse saavadki. Vaikusest.

Lõik päevikust, suvi 2001.

      PARIM

Скачать книгу