LITMIR.BIZ

Скачать книгу

meelest oli selline asjade käik naljakas, kuid kuidagi väga poolapärane. Oli vana ütlemine, et poolakad ei saa olla tõeliselt õnnelikud, kuni keegi neile ei seleta, mida nad tegema peavad. Ruudi oli märganud, et tegelikult on poolakad õnnelikud alles siis, kui keegi neile ütleb, mida nad tegema peavad, ja nad teevad seepeale täpselt vastupidi.

      Bahnhof Breslau, vana Poola-Saksa linna südamesse surutud hiiglaslik klaasist ja terastorudest kiil oli täis valgust. See oli aukartustäratavalt puhas. Mööda marmorpõrandat platvormilt peaväljapääsu poole kõndides kuulis Ruudi selgesti oma sammude kaja. Automaatselt avanenud ustest välja astunud, jäi ta seisma ja põrnitses.

      Mitte ainult jaam. Kogu linn oli valgust täis.

      Kuigi Suur-Saksamaa oli ammu loobunud oma konstitutsioonilisest õigusest Lääne-Poola aladele, valitses vaikiv arusaam Berliini üsnagi suurest rahulolust selle üle, et etnilised sileeslased olid endale viimaks kodu leidnud. Suur-Saksamaa polnud enam päris nii suur kui ehk kunagi varem, sest siingi oli alanud lõhustumine ikka väiksemateks ja ikka anarhistlikumateks autonoomseteks piirkondadeks, seega oli väljavaade Saksamaa mõju ida suunas laiendada tundunud üsna veetlevana. Lausa sedavõrd, et väga suur kogus D-markasid oli leidnud tee Hindenbergi Riigipanka ning hindenberglased olid kasutanud seda poolapärase Wrocławi kustutamiseks ja uueks alguseks.

      Nii meenutas Breslau – ja Opole koos suure osaga nende vahele jäävast maast – tugevasti Berliini: suur hulk büroohooneid ja kortermaju ning nende vahel need Preisi arhitektuuri mälestusmärgid, mis olid üle elanud kaks maailmasõda, viiskümmend aastat kommunistide okupatsiooni ja kuus aastakümmet poolakate majandamist. Jaamaesisel tänaval sagisid autod ja bussid, teisel pool tänavat säras monoliitne Marriotti hotell. Ruudi meelest oli üsna kindel märk: kui hotelliketid kohale tulid, võis olla enam-vähem kindel, et riik jääb püsima.

      Jaama ees ootas rida BMW-taksosid. Ruudi istus sisse, nimetas juhile hotelli, kus ta oli endale selleks ööks toa kinni pannud, ning auto kandis ta vaikselt minema.

      Ruudi oli lugenud piisavalt spiooniromaane, nii et olukord, millest ta end leidis, tundus tuttavana. Enam kui tuttavana tegelikult – sellel oli klišee maik. Mantel ja pistoda, salakohtumised Kesk-Euroopa pimendatud tänavatel. Ta polnud eriti närviline. Ehk pisut hämmeldunud, kuid mitte närviline.

      Kui takso pööras Freytag Alleele, mis polnud hotellist kaugel, kummardus Ruudi tagaistmel ettepoole ja ütles: „Tead mis, semu, pane mind siinsamas maha. Ma võin ülejäänud maa jala käia.”

      Juht pidas auto tänava ääres kinni, pööras siis ennast oma istmel ja vaatas peatoe kõrvalt Ruudi poole.

      „Ma olen siin puhkusel,” ütles Ruudi. „Tundub tobe igale poole autoga sõita.”

      „Viimasel ajal on siin rohkesti tänavarööve olnud,” ütles juht mitte küll eriti murelikult.

      „Ma kuulsin, et Hindenberg on kuritegevusele lõpu teinud.”

      Juht naeris. „See on hea,” ütles ta Ruudilt raha vastu võttes. „Kuritegevusele lõpu teinud. Väga hea.” Ta naeris ikka veel, kui auto paigast liikus ja Ruudi kõnniteele seisma jättis. Ruudi ootas, kuni takso ümber nurga kadus. Hakkas siis mööda tänavat tagasi jalutama.

      Nagu ta rõõmuga leidis, polnud Freytag Allee mingi pimendatud tänav Kesk-Euroopas. See oli heledasti valgustatud kaubandustänav, õhtutunnist hoolimata oli siin ohtrasti jalakäijaid ja autosid. Kõik näisid olevat hästi riides, jõukad ja õnnelikud, Krakovi kõrval näis see harjumatuna. Ruudi uitas kiirustamata edasi, uuris poodide vaateaknaid. Ta seisis viis minutit Peugeot’ esinduse ees, kergelt roheka kuulikindla klaasi taga seisis tosin laitmatult puhast autot. Ta vaatas hinnasilte, teisendas margad zlottideks ja jõudis järeldusele, et kui ta tahaks Hindenbergist Peugeot’ osta, peaks ta selleks Maxi köögis töötama järgmised sada viisteist aastat.

      Ta lonkis edasi, viitis aega. Veel veidi edasi oli suure akna siseküljele kinnitatud sadakond paberekraaniga telerit, mis kõik näitasid sama jalgpallivõistlust. Mängijate särkidest sai Ruudi aru, et käib maavõistlus Ungari ja Inglismaa vahel ning väljakul ja tribüünidel toimuva põhjal näis, et tegemist on eriti vihase vastasseisuga.

      Umbes viie minuti pärast tuli teiselt poolt tänavat üks mees, jäi tema kõrvale seisma ja nad vaatasid koos jalgpalli.

      „See värav poleks nagunii lugenud,” ütles mees mõne aja pärast saksa keeles.

      „Ega palju poleks puudunud,” ütles Ruudi. „Mulle tundub, et tänapäeval ei mõista enam keegi kunstlikku suluseisu.”

      „Tõsi ta on,” nõustus mees. „Mina kindlasti ei mõista.”

      Ruudi vaatas kõrvale ja nägi suurt, tüsedat, külmale õhtule sobival moel sissemässitud kogu. Mees kandis pikka mantlit, mille krae oli üles keeratud, ning laiaäärelist, üle kulmude tõmmatud kaabut. Lisaks oli sall keeratud mitte ainult ümber kaela, vaid ka ümber näo alaosa, nii et Ruudi nägi ainult tema silmi ja kehakeelt.

      „See on väga nukker linn,” ütles mees.

      „See on paljude linnadega nii,” nõustus Ruudi, just nagu Dariusz oli õpetanud.

      Tüse kogu ta kõrval näis lõdvestuvat. „Viiskümmend seitse,” ütles mees.

      „Viiskümmend seitse,” kordas Ruudi.

      Mees pistis käed taskusse ja hakkas eemale jalutama. Mõne sammu järel ta peatus, pööras ringi ja vaatas Ruudit.

      „Sa oled väga noor,” ütles ta.

      Ruudi püüdis meelde tuletada, kas Dariusz oli andnud talle ka selle fraasi jaoks vastuse. Ta otsustas, et tegemist oli lihtsalt osakesega vestlusest, ning avastas imestusega, et see võttis ta täiesti sõnatuks. „Vabandust,” ütles ta.

      Tüse mees uuris teda veel mõne hetke. Kehitas siis õlgu, pööras jälle ringi ja kõndis tänavat mööda minema. Ruudi jälgis, kuidas ta ümber nurga pööras ja Peugeot’ müügisalongi taha kadus.

      Ja see oligi kõik. Ruudi seisis poeakna ees ja vaatas teisel pool klaasi toimuvat Ungari-Inglismaa mängu. Ta ei saanud hästi aru, kust kaadrid pärinesid. Kindlasti mitte maapealsest või satelliitlevist, poolakad oleksid need ära seganud. Sama käis kaabliühenduse kohta Suur-Saksamaaga. Võib-olla oli keegi toonud mälupulgal salvestuse. Kaamera pööras tribüünide poole. Kellelgi oli õnnestunud signaalrakett läbi metallidetektorite, lõhkeainedetektorite ja turvameeste pistelise kontrolli siiski staadionile tuua. Raevukasvalgest kuumavast punktist voolas paksu oranži tossu voogavale inimmerele.

      Ta seisis seal veel kümme või viisteist minutit. Ungari teenis penalti ja lõi värava. Sireene ei kostnud. Enam keegi talle ei lähenenud. Keegi ei püüdnud teda arreteerida. Keegi ei püüdnud teda röövida. Lõpuks jalutas ta oma hotelli.

4

      Krakov näis räpasena. Sinna polnud midagi parata – Breslaust tulles näis see räpasena. Väärikana, kaunina, kuid räpasena. Kraków Głównys rongilt maha komberdades märkas Ruudi esimest korda üle paljude aastate, kui saastunud oli õhk. Päikesetõus oli uhke. Just saastumise tõttu olid Krakovi päikesetõusud sageli suurejoonelised. Ent samal põhjusel kippusid siin olema apokalüptilised päikeseloojangud.

      Ruudi kõndis kesklinna poole. Mõned pitsa ja kiełbasa2 letid olid Barbakani ees juba avatud ning liha ja kuuma õli lõhn hommikutuules pani ta suu vett jooksma, aga ta läks neist mööda. Ta mõtles, et ainult turistid on nii lollid, et riskivad mõnest sellisest letist pitsaviilu osta.

      Florian´ska oli peaaegu mahajäetud. Rudi avas Restauracja Maxi peaukse ja pani selle enda järel jälle lukku.

      Söögisaalis olid lauad ja toolid seinte äärde tõstetud ja üks Maxi filipiinlannast koristaja lükkas iidset Dysoni tolmuimejat mööda vaipa. Ruudi viipas talle tervituseks ja läks kööki.

      Max seisis keset kahhelkividest ja roostevabast terasest pindu, kirjutamisalus käes, ja kontrollis hommikul kohale toodud kaupa.

      „See lurjus Tomek on sealiha jälle vähem saatnud,” ütles Max

Скачать книгу