LITMIR.BIZ

Скачать книгу

seal kunagi käinud.” Dariusz vaatas oma klaasi, kuid see oli tühi. „Kuidas seal on?”

      Ruudi vaatas, kuidas Max Dariuszi klaasi täis valas. „Normaalne.”

      „Eestlase kohta räägid sa väga head poola keelt.”

      Ruudi võttis oma klaasi ja tühjendas ühe lonksuga. „Aitäh.”

      Dariusz pani kahvli käest ja pahvatas naerma. Ta sirutas käe ja patsutas Maxi õlale. „Ma ütlesin sulle! Kas ma ei öelnud sulle?”

      Max naeratas, noogutas ja jätkas söömist. Ruudi keeras Wyborowal korgi pealt ja valas oma klaasi täis. Michał oli talle öelnud, et Wesoły Ptaki nimi pärines Eugeniuszi laulust – Eugeniusz oli üks paljudest poola sotsiaalpoliitilistest bardidest, kes saavutasid lühiajalise kuulsuse, enne kui end surnuks jõid ehk siis mõni armukade abikaasa või mahajäetud armuke nad maha lasi. Lind laulab puuris ja omanik arvab, et ta on õnnelik, oli Michał öelnud, aga lind on endiselt puuris. See seletus oli Ruudi täielikult segadusse ajanud.

      „Me rääkisime siin geopoliitikast,” ütles Dariusz talle. „Mõtled sa sageli geopoliitikale?”

      „Ma olen kokk,” ütles Ruudi. „Mitte poliitik.”

      „Aga mingi arvamus peab sul ju olema. Igaühel on oma arvamus.”

      Ruudi raputas pead.

      Dariusz vaatas teda kahtlevalt. Tõstis siis klaasi ja rüüpas pisut vodkat. „Ma nägin eelmisel nädalal uudistest, et ainuüksi Euroopas on selle aasta jooksul tekkinud kaksteist uut riiki ja iseseisvat piirkonda.”

      „Ja aasta pärast suuremat osa neist enam ei ole,” ütles Ruudi.

      „No näed?” Dariusz sihtis teda võidukalt näpuga. „Sul on arvamus! Ma teadsin, et on!”

      Ruudi ohkas. „Ma tean ainult nii palju, kui ma uudistest näen.”

      „Ma kujutan Euroopat ette liustikuna,” pomises Max, „mis pudeneb jäämägedeks.” Ta võttis suutäie boeuf a la tartar’i ja näris rahulolevalt.

      Ruudi ja Dariusz silmitsesid teda pikalt. Siis vaatas Dariusz uuesti Ruudi poole. „See pole paha võrdlus,” ütles ta. „Euroopa pudeneb ikka väiksemateks ja väiksemateks rahvasteks.”

      „Kvaasi-rahvuslikeks entiteetideks,” täpsustas Ruudi. „Riikideks.”

      Dariusz mühatas. „Sandžakid. Krahvkonnad. Vürstiriigid. Maakonnad. Euroopa vajub tagasi kaheksateistkümnendasse sajandisse.”

      „Teie jaoks rohkem territooriumi,” märkis Ruudi.

      „See on sama territoorium,” ütles Dariusz. „Rohkem piire. Rohkem bürokraatiat. Rohkem piirivalvureid. Rohkem tollieeskirju.”

      Ruudi kehitas õlgu.

      „Võta või näiteks Hindenberg,” ütles Dariusz. „Mismoodi see võis tunduda? Heidad Wrocławis magama ja ärkad üles Breslaus. Mismoodi see võis tunduda?”

      Ainult et see polnud juhtunud üleöö. See, mis juhtus Wrocławi ja Opole ja nende ümbruse väiksemate linnade ja küladega, oli toimunud pika ja valusa aja jooksul ning uudiseid jälgides oli selge, et poolakate jaoks polnud see asi veel sugugi lõppenud.

      „Võta näiteks päevad pärast Teist maailmasõda,” ütles Ruudi. „Churchill, Roosevelt ja Stalin saavad Jaltas kokku. Sa heidad magama Breslaus ja ärkad järgmisel hommikul Wrocławis.”

      Dariusz naeris ja sihtis teda nõustudes kahvliga.

      Vestlus jäi veidikeseks soiku.

      „Mul on Hindenbergis nõbu,” mõtiskles Max.

      Dariusz vaatas tema poole. „Muuseas, miks sa ise seal ei ela? Sa oled ju sileeslane.”

      Max mühatas.

      „Kohtud sa nõbuga tihti?” küsis Dariusz.

      Max kehitas õlgu. „Reisimine on keeruline. Viisad ja kõik see värk. Mul on Poola pass, tema on Hindenbergi kodanik.”

      „Aga ta helistab sulle, jah? Saadab e-maile?”

      Max raputas pead. „Poola valitsuse poliitika,” ütles ta pahuralt.

      Dariusz pöördus Ruudi poole. „Näed nüüd? Näed, millist südamevalu sellised asjad võivad põhjustada?”

      Ruudi valas endale uue joogi ja mõtles, et vestlus oli äkitselt kuidagi väga konkreetseks muutunud.

      „Et siis,” ütles Dariusz Maxile. „Kui palju sellest juba aega möödas on, mil sa viimati oma nõbuga rääkida said?”

      „No ikka on,” nõustus Max mõtlikult, nagu poleks see talle ammu pähegi tulnud. „Isegi postile ei saa tänapäeval kindel olla.”

      „Skandaalne,” pomises Dariusz. „Skandaalne.”

      Ruudi jõi klaasi tühjaks ja tõusis püsti, nagu hakkaks lahkuma – lihtsalt et näha, mis juhtub.

      Juhtus aga see, et Dariusz ja Max põrnitsesid jätkuvalt kuhugi kaugusse ning mõtisklesid Hindenbergi ebaõigluse ja Poola suhtumise üle sellesse. Ruudi istus tagasi ja vaatas neid.

      „Siin me nüüd oleme,” ütles ta lõpuks. „Kaks Poola passiga meest, kellel on raskusi Hindenbergi pääsemiseks viisa hankimisega. Ja üks eestlane, kes võib samahästi kui vähimagi vaevata üle piiri kõndida.”

      Dariusz näis taas teadvusele tulevat. Ta ilme elavnes. „Muidugi,” ütles ta. „Sa oled eestlane, eks ole.”

      Ruudi imes hambavahesid ja valas oma klaasi jälle täis.

      „Ruudi on eestlane, Max,” ütles Dariusz.

      Ruudi hõõrus silmi. „Kas narkootikumid?” küsis ta.

      Dariusz vaatas talle otsa ja korraks mõtles Ruudi, et sobivas olukorras võib väike mafiooso olla päris hirmuäratav. „Ei,” ütles Dariusz.

      „Radioaktiivsed materjalid?”

      Dariusz raputas pead.

      „Spionaaž?”

      „Parem, kui sa ei tea,” ütles Max.

      „Teene,” ütles Dariusz tõsiselt. „Sina teed meile teene, meie võlgneme sulle teene.” Ta naeratas. „See ei saa ju läbinisti paha olla, või mis?”

      See võis olla paha päris mitmel ettearvamatul moel. Ruudi kirus end vaikselt. Ta oleks võinud lihtsalt toidu serveerida ja koju minna.

      „Kuidas ma üleandmise korraldan?”

      „Noh,” ütles Dariusz pead kratsides, „see on suures osas su enda otsustada. Ja see ei ole üleandmine.”

      Hiljem sel õhtul duši alt välja astudes jäi Ruudi pilk oma peegelpildile kraanikausi kohal peeglis. Ta võttis varnast rätiku ning seisis ja vaatas.

      Noh, siin ta nüüd oli. Kasv pisut alla keskmise. Kõhn. Lühikesed hiirjad pruunid juuksed. Ükskõikne, süütuilmeline nägu – mitte slaavipärane, mitte aarialik, mitte midagi, kui aus olla. Polnud märke saami esivanematest, kellest isa alatasa rääkis. Pähkelpruunid silmad. Mõni sälk siin ja seal, kokaeluga kaasnevad medalid. Käsivarrel arm Vilniuses ümber läinud vokkpannist, selle kohal teine sellest, kui ta Riias türklase köögis libastus, koorimisnuga käes end kuidagi ringi pööras ning läbi kokakuue, naha ja lihase tungis.

      „Ei jookse minu köögis!” oli türklane röögatanud. Siis Ruudi käe kinni sidunud ja kiirabi kutsunud.

      Ruudi tõstis parema käe pea kohale ja pööras ennast, et näha pikka kõverat armi, mis algas puusanuki kohalt ja ulatus parempoolse rinnanibuni. See polnud köögiõnnetus. Skinheadid, sel päeval, kui ta Warnemündes tööd püüdis leida. Ta ei teadnud seniajani, kas nad olid tahtnud teda tappa või ainult hirmutada, ja ta arvas, et nad ise polnud selles samuti päris kindlad olnud. Ta oli võtnud seda endena, et ta hulkumised mööda Balti mere kallast olid läbi saanud, ning suundunud sisemaale, kõigepealt

Скачать книгу