LITMIR.BIZ

Скачать книгу

õhtust söömas kui end Wesoły Ptaki territooriumil sisse seadmas.

      Wesoły Ptak – Õnnelik Lind poola keeles – oli sügavalt mitmekesine organisatsioon. Selle paljude harude hulka kuulusid prostitutsioon, narkootikumid, relvastatud röövid, limonaadivabrik Krakovi äärelinnas, bussifirma, hulk litsentsita kasiinosid ja katusepakkumine Florian´ska tänava ümbruses, kohe Poola kunagise pealinna Turuplatsi kõrval.

      Üldiselt ei olnud neil vägivallatsejate mainet, nad eelistasid rakendada jõudu kirurgilise täpsusega, mitte niisama lahmida. Kui näiteks mõni restorani või poe omanik püüdis ässitada oma naabreid jõugule vastu hakkama, võis ta leida end haiglast täiesti uut laadi jalaliigestega. Sõnum jõudis teistele mässajatele kohale ja kogu vastuhakk lõppes. Mõni teine jõuk oleks käivitanud ulatusliku spontaansete tulekahjude kampaania või korraldanud mõned silmatorkavalt verised mõrvad, kuid Õnnelik Lind rahuldus lähenemisviisiga „vähem-on-rohkem”.

      Pärast ungarlaste visiiti Restauracja Maxi tõstatasid mõned teised ärid valjusti küsimuse, et mille eest nad Wesoły Ptakile õigupoolest maksavad. See kestis päeva või paar, siis juhtus ühe omaniku pojaga koolis väike pahandus. Ei midagi eluohtlikku, ainult mõned muhud ja kriimud, ning pärast seda nurisemine Florian´skal vaibus.

      Umbes nädala pärast külastas Restauracja Maxi just enne sulgemisaega Wesoły Ptaki esindaja Dariusz. Kõik teenistujad peale Ruudi ja Michałi olid koju läinud. Max käskis Ruudil valmistada kaks boeuf a la tartar’i, võttis pudeli Wyborowat ja paar klaasi ning nad läksid Dariusziga tühja restorani kõige hämaramas nurgas asuvasse lauda.

      Kui Ruudi boeuf a la tartar’i komponente täis kandikuga köögist väljus, olid sigaretisuitsu pilvest ümbritsetud Max ja Dariusz seinalambi hämaras valguses vestlusse süvenenud.

      Kui Ruudi toiduga lähenes, tõstis Dariusz pilgu ja naeratas. „Õhtusöök,” ütles ta.

      Ruudi asetas lauale alused anšooviste ja hakitud sibulaga, väikesed kausid hapukurkidega, maitseained, taldrikud rukkileivaga, alustassid koorevõiga ning kaks taldrikut veisehakklihakuhjadega, kummagi õõnsas tipus munakollane.

      „Me rääkisime teie eelmise kuu külalistest,” ütles Dariusz.

      „See oli sündmusterohke õhtu,” nõustus Ruudi ja vahetas laual olnud tuhatoosi puhta vastu. „Head isu.”

      „Kas sa ei taha meiega klaasikest võtta?” küsis Dariusz.

      Ruudi vaatas Maxi, kes istus teisel pool lauda nagu sile ja edukas Sileesia Buddha, käed laial kõhul mugavasti koos. Max naeratas leebelt ja vaatas kuhugi kaugusse. Ta noogutas vaevumärgatavalt.

      Ruudi kehitas õlgu. „Võib kah.” Ta pani kandiku ja kasutatud tuhatoosi naaberlauale, tõmbas endale tooli ja istus.

      „Tihe õhtu,” urahtas Max ja võttis kahvli.

      Ruudi noogutas. Mõnel päeval pärast ungarlaste külaskäiku oli külastajaid vähem olnud, aga nüüd olid numbrid jälle korralikud. Nädala alguses oli Max pomisenud midagi palgatõusust, aga Ruudi tundis teda küllalt kaua, et seda mitte tõsiselt võtta.

      „Ma mõtlesin siin Władeki peale,” ütles Max.

      Władek oli viimane pikas kokahakatiste reas, kes saabusid Restauracja Maxi ning avastasid siis, et ei saa pikkade päevade ja raske töö eest piisavalt palka.

      „Ta näib püüdlikuna,” ütles Ruudi, vaadates, kuidas Max taldrikul kahvliküljega muna ja loomaliha segas.

      „Alguses on nad kõik sellised,” nõustus Max. „Siis nad lähevad ahneks.”

      „See ei ole ahnus, Max,” ütles Ruudi.

      Max raputas pead. „Nad arvavad, et tulevad siia ja on kuu aja pärast valmis oma restorani avama. Nad ei mõista, kuidas see äri käib.”

      Maxi filosoofial restoraniäri kohta oli ühiseid jooni zen-budismiga. Ruudit huvitas kokkamine rohkem kui filosoofia ja ta ütles: „See on üsna levinud väärarusaam.”

      „Minu valdkonnas on see samamoodi,” ütles Dariusz. Ruudi oli väikest kasvu mehe lauasviibimise peaaegu unustanud, aga siin ta oli, segas keskendunud otsustavusega anšooviseid ja hakitud sibulat oma loomalihasse. „Te peaksite mõnda meie äsjavärvatut nägema, eriti just viimasest ajast. Nad mõtlevad, et aasta pärast kuulub linn neile.” Ta naeratas nukralt. „Kujutage siis ette nende pettumust.”

      „Jah,” ütles Ruudi. „Ainus vahe on sellest, et kastmekokal on restoranist lihtsam lahkuda kui kellelgi Wesoły Ptakist.” Max tõstis pilgu taldrikult, ohkas, raputas pead ja jätkas siis kahvliga oma toidu segamist.

      Kui Dariusz ka solvus, ei näidanud ta seda igatahes välja. „Meie äri on nagu iga teinegi,” ütles ta.

      „Mitte päris nagu iga teine,” ütles Ruudi. Max vaatas jälle tema poole. Sel korral kortsutas ta kulmu, enne kui jälle lihale keskendus.

      Dariusz kortsutas samuti kulmu, aga vaevumärgatavalt, ja hetke pärast oli see juba kadunud. „Noh, meil on vähem kokkamist, see on tõsi,” ütles ta ja naeris. Max muigas ja raputas pead.

      Ruudi nihutas end tahapoole ja tõstis käed rinnale. Wesoły Ptak polnud midagi ebatavalist; ta oli kohanud selliseid organisatsioone Tallinnas, Riias ja Vilniuses − need olid kõik samasugused, ainult Dariusz polnud tüüpiline. Ta nägi välja nagu tavaline väikest kasvu kõhetu keskealine mees odava soenguga ja naerukurdudega silmanurkades. Kui ta oli relvastatud, siis varjas ta inetu valmisülikond seda väga hästi.

      „Kas me peaksime ungarlaste pärast muret tundma?” küsis Ruudi.

      Dariusz tõstis pilgu taldrikult ja kergitas imestunult kulme. „Muret?” küsis ta. „Miks te peaksite muret tundma?”

      Ruudi kehitas õlgu ja vaatas, kuidas Max oma liha töötleb. Ruudi vihkas boeuf a la tartar’i. Klient tegi kõik ettevalmistused ise ja lauad olid sel ajal hõivatud. Poolakad näisid seda veel eriliselt seltskondlikuks sündmuseks pidavat. Nad jändasid sellega lõputult, maitsesid ikka ja jälle ning lisasid tillukestes kogustes vürtse. Kui tal on kord oma restoran, siis boeuf a la tartar selle menüüsse ei kuulu.

      Dariusz sirutas käe ja puudutas Ruudi käsivart. Ruudi märkas, et ta küüned olid näritud. „Ära muretse,” ütles Dariusz.

      „Olgu,” vastas Ruudi.

      „Selliseid asju juhtub kogu aeg.”

      „Minuga küll ei juhtu.”

      Dariusz naeratas. „Sa peaksid mõtlema meist nagu riikidest. Poolakad ja ungarlased on nagu Euroopa kriminaalsed vürstid.”

      „Ja bulgaarlased,” lisas Max heatahtlikult.

      Dariusz kehitas õlgu. „Jah, bulgaarlastega tuleb samuti arvestada. Me peame alatasa visiite tegema, üksteisel silma peal hoidma, varba vette pistma,” ütles ta Ruudile. „See on diplomaatia.”

      „Kas sa tahad öelda, et see, mis siin tol õhtul juhtus, oli diplomaatiline afäär?” küsis Ruudi.

      „Oleks vabalt võinud olla, kui targemad pead poleks õigesti tegutsenud.” Dariusz noogutas Maxi suunas.

      „Sul pole midagi juua,” märkis Max. Ta vaatas restorani teise otsa ja Michał reageeris ülemkelneri telepaatiaga, tõi Ruudi jaoks lauale puhta klaasi ja taganes jälle baarileti taha. Max täitis klaasi viinaga ja ütles: „Nad tahtsid ainult lõõgastuda, aga keegi ei andnud selleks võimalust, sest kõik kartsid neid.”

      „Seda ei saa ette heita,” ütles Dariusz. Ta maitses liha, võpatas, sirutas käe tabascopudeli järele ja raputas sealt lihale mõned tilgad. „Kamp purjus, hambuni relvastatud ungarlasi hulgub mööda restorane ja baare. Mida siis inimesed peaksid mõtlema?”

      „Just nimelt,” nõustus Max.

      „Nende oma viga, kui keegi oleks ülemäära äkiliselt reageerinud,” jätkas Dariusz. Ta maitses uuesti liha ja nüüd maitses see talle paremini. Sel korral tõstis ta kahvlitäie suhu ja mälus õnnelikult.

      „Ja

Скачать книгу