LITMIR.BIZ

Скачать книгу

minema, viis ta mõtted Meredith Mitchellile, et tuju parandada. See oli nimelt üks olukord, mis oli muutunud paremuse poole. Meredith elas nüüd Bamfordis ja käis Londonis tööl. Meredithile tähendas see ajakulu ja lisavaeva, kuid Markby vaatas sellele ainult läbinisti iseka rõõmutundega. Vahest nüüd, kus Meredith oli alaliselt siin ja nad võisid teineteist natuke rohkem näha, saab nende suhe, mis seni kaootiliselt ringi triivis, veidigi püsivama põhja alla. Ta hakkas nüüd arutlema, kas Meredith tahaks sel nädalavahetusel sõita mõnda ilusasse paika, kui ilm lubab, või nõuab ta oma köögi värvimist.

      Praegusel ajal – sestpeale kui ta ostis tolle ridaelamu otsmise, raamas maja – oli tal peal isetegemise maania. Ükskõik, millal Markby teda ka vaatama läks, oli Meredith redeli otsas või roomas haamri ja suutäie naeltega mööda põrandat ringi. Enne, kui mees arugi sai, kraapiski ta juba tagumises magamistoas iidvana tapeeti maha või võttis põrandalaudu üles.

      Markby sundis ennast virgeks, väljus autost ja lukustas ukse. Jaoskonna poole pöördudes kuulis ta end hüütavat.

      „Vabandage! Teie seal! Vabandage!”

      Mingi kogu tuli pikkade sammudega üle parkimisplatsi tema poole. Markby oletas, et see on naisterahvas, kuid oli raske kindlalt öelda. Kogul oli silmini pähe tõmmatud kootud kaabu ning kaela ja näo alumise osa ümber oli mähitud villane sall. Sellest allpool oli vateeritud mantel, paksud puuvillased dressipüksid ja karusnahkse äärisega saapad. Üks käpikus käsi pigistas peos jalutusrihma, mille otsas kargles väike karvane koer, kes oli – nagu tema omanikki – hästi sisse pakitud, seljas šotiruuduline vammus. Teine käpik andis Markbyle ägedalt žestikuleerides märku oodata.

      Uustulnuk jäi puhkides seisma. „Kas te olete politseinik?” Hääl oli sallikihtide tõttu ebaselge, kõrguse järgi kontraalt, kuid vaieldamatult naiselik.

      „Jah, proua!” ütles Markby viisakalt.

      Naine tõmbas salli suu eest. Ta oli näost punane ja tema ülahuult kaunistasid väikesed vuntsid. Tema vanust oli raske ära arvata, võib-olla kusagil kuuekümne ringis.

      „Ma olen preili Rissington,” teatas naine. Ta haaras sülle väikese koera, kes jäi tema käsivarrele istuma, roosa keel ripnemas. „Ja see on Tiiger!”

      Koera säravad nööpsilmad ja tema omaniku pungitavad sinisilmad kinnitasid Markbyle äraootava pilgu. Ta naeratas neile mõlemale. Igas väikelinnas on oma preili Rissingtonid. Tavaliselt on nad ammu surnud vikaari, kohaliku arsti või pensionil koloneli tütred. Mitte kellelegi ei tuleks pähegi kutsuda neid familiaarselt eesnime pidi. Nad jäid „preiliks” kuni surmani. See oli sümbol – mitte märk nende vallalisest staatusest, vaid nende vanamoodsast, keskklassile omasest kasvatusest.

      Missugust vastust Markbylt ka oodati, ilmselt ei olnud ta seda andnud. Pingutuseta võttis preili tema juhtimise enda peale.

      „Kuulge!” ütles ta energiliselt. „Te peate otsekohe kaasa tulema. Tiiger tegi kohutava avastuse!”

      Markby tundis nõrkust veidrike vastu, kuid nad võisid ka parajaks nuhtluseks olla. Igal juhul mõistis ta, et oleks kasutu üritada naist jaoskonda juhatada ja kellelegi teisele üle anda. Alistunult ootas ta Tiigri seikluse üksikasju.

      „Ma pean oma rinna pärast ettevaatlik olema,” informeeris preili Rissington Markbyt vastuvaidlemist mittelubaval moel. „Tiiger külmetub ka üsna kergesti. Sellise külma ilmaga teeme ainult ühe tubli pika jalutuskäigu päevas, kaunis varakult, enne kui liiga palju inimesi liikvele asub. Täna me kõndisime ümber palliplatsi. Aga kui ma ta rihma otsast lahti lasin, jooksis ta minema. Ta võib kaunis üleannetu olla. Ma pidin teda taga ajama. Ta jooksis platsi kaugemas nurgas prügi ja nõgeste taha ja hakkas haukuma. Täiesti keeldus tagasi tulemast, kui ma kutsusin! Nii et ma pidin sinna ronima ja ta kinni püüdma.” Ta pidas pausi. „Ja seal see oligi!”

      „Mis seal oli, preili Rissington?”

      „Laip! Ma tulingi sellest teatama.”

      Markby hakkas kahtlustama, et naine on natuke rohkem kui veider ja kaldub ilmselt fantaseerima. Markby kaalutles, kuidas sellega siin kõige paremini toime tulla. „Nii et te tõepoolest nägite laipa, täielikku inimese laipa?”

      „Ei, mitte tervenisti. Ainult jalgu.”

      Õudsed pildid kerkisid Markby kujutlusse. „Ainult jalgu? Päris omaette? Küljest lõigatud? Oli see tükeldatud laip?”

      „Ma ei tea seda! Suurem osa sellest on mingite lapikuks vajutatud pappkastide all. Ma nägin väljaulatuvaid jalgu. Minu arusaamist mööda oli ülejäänu papi all.”

      „Ah nii, papi all! Vahest oli see magav hulgus?”

      „Ei! Üldsegi mitte! Need olid paljad peenikesed valged jalad!” ütles naine nördinult. „Mitte pükstes ja saabastes! Igal juhul ma hüüdsin, aga ta ei vastanud ega liigutanud. Samuti ei olnud Tiigri haukumine teda seganud. Ta on surnud, ma ütlen teile!”

      „Hea küll, preili Rissington! Seda et, tulede öö2 oli ainult paar nädalat tagasi ja mitmed kohalikud koolid korraldasid parima nuku tegemise võistlusi. Olete ikka kindel, et see polnud mõni minema visatud kaltsudest ja õlgedest Guy Fawkes?”

      „Kulla mees!” hüüatas preili Rissington põlgusega. „Mina ja Tiiger oleksime ju kaltsunuku ära tundnud!”

      „Hea küll!” Markby andis säärasele vankumatule eitusele järele. „Eks lähme siis ja heidame pilgu peale.” Preili Rissingtoni ja tema koera autosse laadimine võttis omajagu aega.

      „Tal seostuvad autod loomaarsti juurde minekuga!” andis naine Tiigri protestivale klähvimisele seletuse.

      Õnneks oli sõit palliplatsile lühike. Päike ei olnud veel puudega ümbritsetud külgedelt härmatist sulatanud ning ümber väljaku serva läks mustade jalajälgede ja kraapimisjälgede rida, kus hõbedane rohi oli jalge alla tallatuna kaotanud karraläike.

      Tiiger hüppas autost maha nagu püssist lastud ja tema omanik sööstis välja peaaegu sama kärmesti, ise takka kiirustades: „Siitkaudu!”

      „Pidage kinni!” Markby oli nüüd veendunud, et naine on peast segi ja tema lugu häiritud kujutlusvõime tagajärg, kuid ta võtab elementaarsed ettevaatusabinõud ikkagi tarvitusele. „Ärge nende jälgede peale astuge. Tulge koos minuga siitkaudu.”

      „Oh, jalajäljed! Täiesti õige!” ütles preili Rissington tunnustavalt. „Ainult et Tiiger ja mina kahjuks vist rikkusime jäljed juba enne. Kuid me ju ei teadnud, eks ole?”

      Nad asusid koos kärmesti teele, ruudulises vammuses Tiiger rihma otsas kõrval hüplemas. Nad suundusid väljaku kaugema nurga poole, kus prahihunnikul kasvasid külmast mustaks tõmbunud nõgesed ja umbrohi.

      „Seal taga!” Preili Rissington peatus ja osutas käega, lisades äkitselt hilinenud diskreetsusega: „Kui teil midagi selle vastu pole, siis mina ja Tiiger ootame siin, kui teie vaatama lähete.”

      Markby astus üksi edasi. Ta läks ringi ümber prahihunniku, tehes endale ettevaatlikult kõrge märja rohu ja ohakavarte vahel teed. Siin lehkas niiske pinnase, loomade väljaheite ja kõdunemise järele. Seal olidki vettinud papitükid, mida preili Rissington mainis. Mingisugune suur kast oli lahti lõhutud ja maha laotatud. Päike heitis siia oma kiiri, mis olid sulatanud härmatise kõikjale tungivaks niiskuseks. Papp ei olnud maas mitte siledalt, vaid käkras. Trükitud sõnad „This Way Up” olid ikka veel loetavad, kuid tigu oli neist üle roomanud ja endast hõbedase jäljerea maha jätnud.

      Esimest korda tundis Markby rahutust mööda selgroogu nirena üles jooksmas. Preili Rissingtonil ei saanud ju ometi õigus olla?

      „Kas leidsite?” röökis preili Rissington, keda näha polnud, teiselt poolt rämpsuhunnikut. Tiiger haukus kiledalt.

      „Veel mitte! Ma näen pappi.”

      „Kas ma tulen ja…”

      „Ei, jääge sinna, kus te olete!”

      Ta nihkus lähemale ja hüüatas siis, summutades selle kiiresti järsu hingetõmbega.

      Lamades

Скачать книгу