LITMIR.BIZ

Скачать книгу

maanteed, linnatuled seljataha jäänud, ilma ühegi kaaslaseta peale omaenda sammukaja ja teeveert palistavate hobukastanite okstes sahiseva tuule.

      „Hõbekellukeste” pubi asus kaugel Bamfordi kaubalinna idapiiril ja oli olnud kaua aega Barney kodukõrts. Ta elas umbes kaks miili linnast väljas maal. See on igaühe jaoks pikk teekond – ka parimates tingimustes – ja tema vanuses ja säärasel öisel ajal – aastaajast rääkimata – veel eriti. Lisanduvad aastad ja alkoholist tingitud üldine nõtrus tähendasid, et viimasel ajal võttis see tal rohkem aega kui varemalt. Tõepoolest, mõnikord tundus talle, et iga korraga läheb sellega natuke kauem. Kuid ta ei olnud veel valmis loobuma sellest, mida ta pidas oma päeva seltskondlikuks osaks.

      Viimase veerandmiili laskus kitsas tee järsult allamäge. Barney maja oli punastest tellistest Edwardi-aegne kahepereelamu, mis asetses nõlvaku all. Maja oli ehitanud sellesse eraldatud paika keegi kohalik farmer oma abielus pojale, kes ei soovinud oma pruuti vanemate katuse alla tuua. Barney oli kolinud majja üle kahekümne aasta tagasi. Tol ajal olid nii tema kui ka maja üsna esindusliku väljanägemisega. Joomine ei olnud veel probleemiks muutunud ja ta oli muusikaliste kujunduste tegemisega elatist teeninud. Ta ise – ja enamasti ka teised – oli pidanud ennast härrasmehelikult boheemlaslikuks tegelaseks, andekaks ja haritud meheks, kel on mõned üksikud, kõigile vastuvõetavad veidrused. Nendeks olid olnud kaks kindlasti natuke skandaalset, kuid mõistetavat nõrkust – noorte näitlejannade ja küpse viski vastu.

      Enne kui viski muutus tähtsamaks kui seks, oli ta tüdrukuid majja toonud.

      Kuid ükski polnud pikemaks jäänud. Tol ajal oli maja olnud veelgi eraldatum. Linnalähedased elamurajoonid, kus viimastel aastatel seenel käidi, olid veel täis ehitamata, ja pubi – kunagine peatuspaik villavankritele, mis siia kanti nii palju õnne olid toonud – seisis üksinda tee ääres. Kõikidele tüdrukutele – mõni isegi päris kenake, kuigi Barney ei suutnud meenutada neist ühegi nime – oli meeldinud mõte maamajast. Kuid punasest tellisest maja polnud ei eriskummaline ega vanaaegne. See oli lihtsalt üksildane ja ebamugav ning mõne päeva pärast sai neil kõrini. Mis Barneysse puutus, siis tegi viski neist ilmajäämise rohkem kui tasa.

      Esitulede valgus lõhestas hämaruse ja suur auto pühkis tast mööda. Barney oli sunnitud kõrvale hüppama ja oleks äärepealt kraavi kukkunud. Ta vandus mahlakalt. Ühel päeval leiavad nad ta hommikul tee pealt surnuna, maha niidetuna! Kuigi siin oli kottpime, ei võtnud ükski autojuht seda iial arvesse.

      Ta asus jälle minekule ja kui ta oli maha rahunenud, avastas ta oma nördimuseks, et mõtleb jälle tüdrukule pubis ja poolenisti unustatud mälestustele, mille too oli üles keerutanud. Erinevalt majaperemehest polnud Barney tüdruku tõenäolise vanusega mööda pannud. Kuusteist ja mitte päevagi rohkem. Tõtt öelda võib ta olla ka kõigest viieteistkümnene või veelgi noorem. Tänapäeval krussitavad ja värvivad nad kõik oma juukseid ja maalivad nägu. Koolitüdrukud kannavad sedasorti kostüüme, mida tema noorusajal ainult Sohos näha sai.

      Miks on nii, arutles Barney natuke uudishimulikult, et väikesed, umbes kümne- või kaheteistaastased tüdrukud muutuvad äkitselt naisteks – lihtsalt niisama, üleöö? Aastaid tagasi oli olemas vahepealne seisund, kui nad olid pikakoivalised ja kohmakad ja itsitasid. Siis, kui nad eksperimenteerisid kahvaturoosa huulepulgaga, mille pesid enne kojuminekut maha. Siis, kui nad läksid näost erepunaseks, kui poiss neile otsa vaatas. Nüüd astusid nad ühe hüppega lapselikust süütusest hämmastavasse elutarkusesse ja poisid – nii palju kui Barney oskas hinnata – tundsid nende ees kabuhirmu!

      Ta peatus, et hinge tõmmata, ja istus ühele astmeks seatud kivitahukale. Peale selle tüütuse, et hinge mattis, oli tal mõnikord pitsitav valu rinnus, mille ta pani süüks liiga rohkele gaasile õlles. Kuid nüüd juba üsna varsti ei saa ta selle pika jalutuskäiguga enam hakkama. Ta ei hakanud mõtlemagi, mida see tähendaks. Siin oli külm istuda, alkohol oli ta vere vedelaks teinud. Ta värises ja hõõrus käsi kokku. Seda tehes tabas ta kõrv kauge seakisa moodi kiljumise ja ta krimpsutas nägu.

      Üle tee sellest kohast, kus ta istus, oli puudereas vahe ja ta nägi selle kaudu taamal laiuvat maastikku. Külmas novembriöös särasid tähed taevas nagu kristallpiisad ja täiskuu heitis kõigele heledat pleegitavat valgust. Ta nägi hekke, väravaid ja puid – kõik terava siluetiga, just nagu paberist lõigatud.

      Kõik see kokku oli Park House’i krunt. Ta nägi seal kaugel isegi maja ennast, mis oli nagu Vana-Kreeka miniatuur oma portikusega, mille sambad sarnanesid hõbedases valguses kahvatute asparaagusevartega. Terve maja nägi välja nagu teisest maailmast, justkui oleks see võluväel kusagilt mujalt ühes tükis üles tõstetud ja siia rustikaalsesse ümbrusesse maha pandud. Kuu mängis son et lumière trikke. Valgus peegeldus ülemistelt akendelt ja paistis, nagu oleksid need valgustatud. Aga kui seal põleski valgus, oli see peidetud raskete kardinate taha.

      Alguses, kui Barney siia kanti tuli, huvitas teda kohalik ajalugu. Ta oli veeretanud mõtet kirjutada kuuldemäng Devaux’de perekonnast, kes oli selle maja ehitanud – nii et ta teadis neist natuke. Saanud 18. sajandiks rikkaks nagu teisedki villakaupmehed, olid nad tundnud end piisavalt kindlalt, jäljendamaks kõrgklassi elustiili. Ehitanud Park House’i valmis, olid nad võtnud ette Grand Touri, et täita maja Rooma vaaside ja Kreeka kujudega. Nad ehtisid pargi ekstravagantsete lossikestega, mis hooletusse jäetuina olid juba ammu kokku kukkunud, ja väikese kabeliga, mis ikka veel püsti seisis. Kabelil oli praktiline otstarve. See oli nende mausoleum, sobilik kodu surmauneks. Kabel oli ehitatud pargi kõige kaugemasse serva, nondesamade puude taha siin, rada mööda minnes umbes sada jardi või nii. Tee pealt oli kabelile vaba juurdepääs, kuna sepisrauast värav oli Teise ilmasõja ajal vanarauaks viidud ja uut polnud ette pandudki. Kuid ühtki Devaux’d polnud juba palju aastaid kabelisse maetud.

      Barney vaatevälja maja ees ilmus väike tume kogu, kes traavi lastes üle avara maastiku liikus, lõugade vahel midagi poolenisti lohistades, poolenisti kandes. Rebane, kes viib õhtusööki koju.

      „Looduse käed on verised!” ütles Barney valjusti külma ööõhku. „Las käia, sa vana rumal togu, ka sinul on aeg koju minna!”

      End noominud, tõusis ta püsti ja valmistus edasi astuma, kuid just siis tundus talle, et ta nägi üle tee puude vahelt valgust helkimas. Täpselt seal, kus teeraja otsas seisis mausoleum.

      Alguses arvas ta, et kuu teeb jälle oma trikke, paistes mausoleumi klaasidele samamoodi nagu maja akendele. Aga kui ta sinnapoole kõõritas, nägi ta seda uuesti vilkumas. See oli liikuv valgus, mitte pelgalt tardunud peegeldus. „Etskae!” ütles ta valjusti. „See nüüd küll õige asi ei ole, kohe mitte ei ole!”

      Ta läks kärmesti üle tühja maantee ja peatus uuesti mausoleumi juurde viiva konarliku teeraja alguses. Ilm oli külm ja kellaaeg väga hiline ning viskist ja üleköetud baariruumist tulnud soojus oli külma käes kivil istudes hajunud. Näriv valu sööstis jalgu mööda üles-alla. Ta peaks edasi minema, tema majani on ikkagi veel pikk tee. Ta teeks tassi teed, kui kohale jõuab.

      Hoolimata iseendale loetud epistlist jäi ta sinna, kus oli, ja kuulatas. Keegi viibis vanas kabelis ja oli seal valguse süüdanud. See kumas läbi tinaraamides klaaside. Mõni hulgus vahest?

      Barney hakkas otsusekindlalt mööda rada astuma. Kui ta lähemale jõudis, kerkis massiivne ehitis ümbritsevate puude seast esile. Ta nägi nüüd kaht väikest teravatipulist tornikest, mis peaukse kohalt öötaevasse sirutusid.

      Äkitselt kustutati akna iluvõrele kuma heitnud tuli. Barney leidis end ümbritsevate puude all pimedas. Ta aeglustas sammu ja hiilis väga ettevaatlikult astudes ukse poole.

      Siis kuulis ta seda: vaikset krigisevat heli ja keti kõlksumist. Barney tardus kohkunult paigale. Ta surus end vastu kabeliseina, tema ennistine asjalik uudishimu asendus hetke jooksul hoopis ürgsema hirmuga.

      Ta võitles selle vastu, öeldes endale, et ta pole ebausklik inimene. Ta ei uskunud kummitusi. Viski ei olnud tema aju nii pehmeks teinud, et ta näeks või kuuleks asju, mida ei ole olemas! Neid hääli tekitas läbi müüriprao või lagunenud katusel paigast nihkunud kivide vahelt puhuv tuul. Nii lihtne see oligi.

      Ta oli vaevu jõudnud end selle äärmiselt mõistliku seletusega

Скачать книгу