LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ta veelgi rohkem, kuuldes omaenese nime.

      „Meredith? Need oleme meie, Katie ja Josh.”

      Meredith puuris pilguga hämarust. „Mida teie kaks küll väljas teete?”

      „Me läheme ühte bändi kuulama.” Nende hääled kõlasid innukalt ja optimistlikult, teadvustamata süngust enda ümber.

      „Bamfordis? Missugust bändi?”

      „Rockbändi. Social Clubis. Neil on seal maja tagumises otsas tuba, kus reede õhtul on elav muusika. Need on kõigest kohalikud ansamblid, kuid nad on üsna head – igal juhul Bamfordi jaoks!” Josh lükkas prillid ninajuurele.

      „Saan aru.” Meredith mõistis masendustundega, et isegi nemad – nii meeldivad ja normaalsed – olid osa sellest kõhedust tekitavast noortekultuurist, mis oli tema meelest nii häiriv. High Streeti tänavalaternate väävelkollases kumas paistis nende nägudel ainult süütu õnnetunne väljasolemisest ja vabaduse nautimisest. Kuid siiski, meenutades, et Katie elab tükk maad linnast väljas, küsis Meredith tüdrukult: „Kuidas sa koju saad?”

      „Helistan issile ja ta tuleb järele, nagu ta tuli pärast teie loengut kiriku juurde. Ta ei pahanda. Või kui ta ei saa, kutsun takso. Neid on palju.”

      Tänavapoisilik enesekindlus lasus ebamugavalt ta noorel värskel näol.

      „Kas teie lähete mõnda toredasse kohta?” küsisid nad omakorda Meredithilt.

      „Mina?” ütles Meredith kohtlaselt. „Ma lähen sõbraga kohtuma.”

      „Oh, lahe. Tšau siis!” Nad lehvitasid ja sörkisid õnnelikult oma „elava muusika” allika poole.

      Meredith lidus ülejäänud tee „Hõbekellukestesse”. Kõrts oli väljastpoolt ritta lükitud punaseid ja kollaseid elektripirne täis riputatud. See oli vana ehitis maantee ääres, mille pikk, värvimata, ebatasane fassaad vihjas, et osa sellest võis kunagi loomadele ulualust pakkuda ja on hiljem inimeste majutamiseks ümber ehitatud. Maja ülemisi aknaid varjas eenduv räästas ja maalitud silt kriuksus öises tuulehoos. Silt ei kujutanud mitte lihtsalt kellukest või kellukesi, vaid kellukestega rakmetes poni. Hoone eksterjöör nägi välja nii, nagu oleks seda hiljuti renoveeritud. Maja ei paistnud veel kuigi rahvarohke olevat, väljas seisid mõned autod, Alani oma nende hulgas.

      Meredith lükkas ukse lahti ja teda tabas pahvakas sooja, õllest õhku. Alan oli kaugemas nurgas tohutu lahtise kamina juures, milles praksus halutuli. Ta tõusis tervituseks püsti.

      „Ma jalutasin,” ütles Meredith. „Loodan, et ma ei hilinenud.”

      „Mille pagana pärast sa seda tegid? Oleks võinud mind kutsuda ja ma oleks su peale võtnud.”

      „Ma tean. Ma lihtsalt mõtlesin, et jalutan. Rumal mõte tegelikult.”

      Natuke hiljem, kui Markby oli talle joogi toonud, ütles mees: „Mul on kahju, et palusin sul nii kaugele tulla. Oleksime võinud minna tavalisse kohta. Ma ei tahtnud lihtsalt mõne tuttavaga kokku joosta – ma ei kavatsenud siiski ainult Turnerit vältida. Muuseas, tema nimi on Helen.”

      „Sellest pole midagi, vabanda, et ma nähvasin. Mõnes teistsuguses kohas käimine toob vaheldust. Naisseersant toob ka kindlasti vaheldust.”

      Markby näppis oma klaasi. „Ma pean talle meie kohta selgitama. Lihtsalt ei vedanud, et keegi otsustas ta sinu naabermajja paigutada. Minul ei olnud sellega midagi tegemist. Asi ei ole selles, nagu hauks ma mingisugust viktoriaanlikku skandaalimuret, vaid selles, et nii nagu sinagi, tunnen ma, et mul on õigus oma eraelule. Samuti pole see Turneri süü. See on lihtsalt üks neid asju, mis juhtuvad.”

      „Milline ta on?”

      Viimased sõnad lipsasid suust siirast uudishimust. Meredith noomis ennast. Helen Turneri jaoks oli hea teha karjääri politseiteenistuse osakonnas, mis pole kuulus naissoo „lahke” vastuvõtu poolest. Kuid ta ei suutnud eitada puhast inimlikku uudishimu.

      Markby rüüpas õlut ja viivitas õrritades vastusega. „Umbes sinuvanune. Peenelt riides. Mul pole olnud aega temaga kuigi palju rääkida.”

      „Nojah, ma pean lihtsalt kardina tagant valvet pidama! Igatahes on tal proua Pride’i juures hea olla. Ma olen selles majas käinud ja see on hästi mugav. Proua Pride’ile meeldib väga, et tal on, kelle eest hoolitseda. Minu arvates on ta üksik. Ta teeb kiriku heaks palju tööd.”

      „Ahjaa, kuidas loeng läks? See oli ju eile?”

      „Nad räägivad mulle, et see läks väga hästi. Kõik, mida mina tean, on see, et ma ei tee enam iial midagi sellist! Need lapsed on kirjeldamatud! Nad ajasid mulle hirmu nahka. Noh, välja arvatud paar tükki nende hulgast.”

      Mõte Joshile ja Katie’le pani ta kulmu kortsutama. „Alan, kas sa ütleksid, et Bamford on pimeduse saabudes jõhkravõitu linn?”

      Markby võttis vastamiseks aega. Meredith nägi, et tema silmad tumenesid ja ta tõstis käe ning lükkas äraolevalt läbi juuste, nii et need korratu harjana püsti tõusid.

      „Kui sa oleksid küsinud seda minu käest eile õhtul või isegi esimese asjana täna hommikul, oleksin ma vastanud: „Ei.” Ma arvasin, et meil on üsna seadusekuulekas kogukond. Mõistagi on meil oma kaabakad ja kelmid, oma laupäevaõhtused mürglid ja ebausaldusväärsed kodanikud. Kuid ma arvasin, et me ei ole pahatahtlik kogukond. Praegu ei saa ma sulle nii öelda. On üks uus juhtum – väga noor tüdruk. Selline arutu ja tarbetu vägivallaakt. Ta ei kujutanud endast kellelegi mingit ohtu. Pärast seda, kui nägin teda lamamas mänguväljaku ääres härmas maapinnal, pool pead sisse löödud, pean ma endalt küsima, kas ma olen ehk Bamfordi suhtes eksinud.” Ta näis morn. „Võib-olla on linn jõhkramaks muutunud ja mina pole seda tähele pannud! Loodan, et me seal Bamfordi jaoskonnas pole eneseimetlejaiks hakanud. Vahest on ühiskond üleüldse alatum.”

      „Mul on kahju. Ma ei ole sellest kuulnud. Kuid samas pole ma ka pärast töölt koju jõudmist kohanud kedagi, kellega rääkida.”

      „Homme on see üle linna teada. Norris vahutab muudkui kiiretest tulemustest ja avalikkuse tähelepanust. Me pole veel lapse isikutki kindlaks teinud.”

      Talle paistis mingi mõte pähe torkavat. Ta pani klaasi käest ja hakkas rahakotis tuhnima. „Oota nüüd väheke, sina olid eile õhtul noorteklubis. Alati on väike võimalus…” Ta tõmbas rahakotist foto ja ulatas Meredithile. „Kas tunned seda nägu? Kas ta oli publiku hulgas?”

      Meredith võttis foto ja surus alla värina. Silmad olid pooleldi kinni, laud vajunud üle nägemisvõimetute pupillide ja vasakul oimul oli mingisugune riie. Nägu paistis tõepoolest väga noor ja Meredithi peas tekkis kujutluspilt Katie värskest noorest näost, mis oli nii elav, nii enesekindel.

      Ta oli fotot näidates riskeerinud, teadis Alan, ja vahest oli see olnud viga.

      Meredith ulatas foto pead raputades tagasi. „Ei tunne. Kuid sellisel noorel tüdrukul on ju kindlasti perekond?”

      „Võiks arvata, et on. Kui veab, ilmuvad nad iga hetk välja. Praeguseks peaksid nad juba kindlasti muretsema ja neil on olnud aega tüdruku sõprade käest järele pärida. Ma kannan fotot endaga kaasas, kuna arvasin, et võiks pubidest küsida. Ma pean silmas, et ta küll poleks tohtinud pubides juua, ta oli peaaegu raudkindlalt liiga noor! Kuid ometi võis ta seda teha. Ta oli niimoodi riides ja ära värvitud, nagu oleks ta mingi seltskonnaga väljas käinud.”

      Markby heitis pilgu baari poole, kus peremees laisalt letti pühkis ja kliente ootas. „Kui sa lubad, lähen korraks ja küsin majaisanda käest, kas tal pole midagi selle vastu, kui ma pärastpoole seda fotot tema baaris näitan.”

      „Ilmselt on ta vägagi vastu!” mõtles Meredith, kui Markby üle toa läks. „Luukere riidekapis!”

      Kaminas kukkus söestunud halg pikali, saates üles, oranžide tulekeelte sekka karmiinpunast sädemevihma. Kuid surma külm käsi oli puudutanud sooja baariruumi.

*

      Terry Reeves jälgis Markby lähenemist, ettevaatlik ilme näol. „Jah, härra?”

      „Härra

Скачать книгу