LITMIR.BIZ

Скачать книгу

huuled prunti aetud.

      „Ei-ei. Ma lihtsalt mõtlesin, kas teil ja teie abikaasal on hetk aega, et üht fotot vaadata.”

      Majaperemees heitis anuva pilgu üle baari, kuid silma ei hakanud ühtki uut klienti, kes tema tähelepanu nõuaks. Ta ohkas, pani lapi käest ja hüüdis: „Daph! Kas sa saad korraks siia tulla?”

      „Te pole kohalik mees,” märkis Markby naeratades.

      „Mina?” Majaperemees näis kohkuvat. „Ei, Londonis sündinud ja kasvanud. Naine on mul Bamfordi tüdruk.”

      „Kas sellepärast võtsitegi pubi üle?”

      „Umbes nii jah. Olin armees, minu aeg sai läbi, mul oli vaja tsiviilis millegagi tegeleda. Tänapäeval pole see lihtne ja Daph, kelle onu oli pubi pidanud, mõtles, et miks mitte? Selle koha omandiküsimus oli parasjagu õhus. Pruulikojad polnud huvitatud. Maja kordategemine nõudis liiga palju tööd ja ostjaid peaaegu polnudki. Meie arvasime, et siin võib hästi minna. Kõik uute majade inimesed ei taha pubisse minekuks lausa linna jalutada.” Reeves vaatas ringi. „Siin on veel palju teha, aga kuna meil pole seljatagust mõne pruulikoja näol, oleme pidanud pankadest laenu võtma. Alustasime köögist, et viia see vastavusse hügieeninõuetega – selleks, et saaksime toitu valmistada. Tänapäeval lihtsalt peab süüa pakkuma. Oleksite pidanud nägema seda igivana rämpsu, mis me köögist välja tõime! Oleks võinud arvata, et Oliver Twist kukub kapist välja!”

      Proua Reeves, maitseka välimusega blondiin, ilmus välja ja asus oma tüüaka abikaasa kõrvale. Markby tõi välja foto, mida ta oli ka Meredithile näidanud. Fotograaf oli andnud endast parima, et teha omas piires rahuldavat fotot ja baari hämar valgus aitas varjata selle ebasoodsaid asjaolusid. Kuid Markby oli Meredithi reaktsioonist järeldanud, et need on ikkagi liiga nähtavad. Ta pani foto käest, täpselt Reeveside nägemisulatusse.

      Majaperemees kahvatas otsekohe millestki enamast kui lihtsalt vastikustunne ja Markby tundis, et oli saanud peavõidu. Daphne Reeves pahvatas: „Ta oli eile õhtul siin! Ta…”

      Abikaasa segas ebarüütellikult vahele: „Ole vait, Daph!” Ta kinnitas oma väikeste pruunide silmade riiaka pilgu Markbyle. „Mida see tähendab? Kui te kavatsete mulle öelda, et ta pole kaheksateist, siis on kõik, mida ma oskan öelda, et mulle paistis ta küll kaheksateist olevat!” Daphne avas suu, kuid mõtles siis järele.

      „Ma ei saa ringi käia ja neid kõiki kontrollida!” jätkas haavunud majaperemees. „Tuleb siia, üles mukitud, mida ma peaksin küll arvama? Baar oli rahvast täis, me jooksime jalad rakku, eks ole, Daph?”

      „Jah,” ütles proua Reeves kohusetundlikult.

      Nad mõlemad seisid talle otsa vaadates, külg külje kõrval, kaitsevalmis vastu helkivatest klaasidest tausta. Markby ootas hetke. Tema vaikimine ajas nad segadusse. Daphne nägi hirmunud välja.

      „Me ei tea temast midagi!” ütles Terry Reeves viimaks.

      „Kas olete näinud teda siin enne eilset õhtut?”

      „Võimalik, kuid vanduda ei või. Linn on noorukeid täis. Kõik näevad ühtemoodi välja. Mustad nahkjakid, teksad, miniseelikud, punakaslillad juuksed.”

      „Kuidas see siin riides oli?”

      Daphne Reeves vastas. „Ta oli kuidagi ülepakutult peen. Lühike seelik ja mingisugune väike, parajaks kohendatud, eest nööpidega, natuke avara kaelusega pluus.” Ta lisas väljakutsuvalt: „Ma olen teda siin enne näinud, korra või paar. Kuid nagu Terry ütles, ei saa nende kõikide vanust kontrollida. Me oleme olnud alati ettevaatlikud – nii ettevaatlikud, kui aeg lubab!”

      „Mis kell ta lahkus?”

      Millegipärast muutis see küsimus nad murelikuks. Nad vahetasid vargseid pilke.

      „Ei oska öelda,” lausus Reeves, hakates aeglaste, metoodiliste liigutustega uuesti baariletti pühkima, ikka veel letil lebavast fotost üleolevalt mööda vaadates.

      „Just enne seda, kui me sulgemisest teatasime,” ütles naine ja tema abikaasa vahtis teda vihaselt.

      „Kas üksi?”

      „Daph…” pomises härra Reeves.

      „Ma… ma pole kindel.” Roosa puna ronis naise kaela mööda üles põskedele.

      Markby imestas, miks peaks see küsimus neile muret valmistama. Kuid nähtavasti teadsid nad midagi, mille rääkimiseks ei olnud nad hetkel valmis.

      Terry Reeves naaldus letile. „Kuulge, rääkige parem vana Barney Crouchiga. Tema võis seda märgata.”

      „Oo, ja kust ma härra Crouchi leida võin?”

      „Leiate ta siit, kui natuke ootate. Ta tuleb igal õhtul, ei puudu kunagi. Üks vähestest vanadest alalistest kundedest. Me võtsime ta koos pubiga üle! Kui talle ühe viski ostate, räägib ta kõik, mida teada tahate.”

      Selle jutu järgi ei paistnud härra Crouch just ideaalne tunnistaja olevat. Markby halb eelaimus pidi küll tema näost näha olema, sest Reeves lisas: „Te võite teda uskuda. Ta on küll väikest viisi napsimees, kuid siiski terava mõistusega vana. Haritud mees, see meie vana Barney!”

      Väike salk inimesi sisenes baari. „Vab’ndust!” ütles kõrtsmik kindlal toonil ja läks, täis innukust, uustulnukaid teenindama.

      „Ma saan aru, et teil on kiire, proua Reeves. Mul on kahju, et teie aega kulutasin,” lausus Markby naeratades.

      Naine lõdvestus ja naeratas vastu. „Sellest pole midagi. Ärge pange Terryt tähele. Ta läheb laste pärast, kes siia sisse tikuvad, endast välja. Seda on raske öelda, kas teate, aga me tõesti üritame. Me oleme kõik sellesse pubisse pannud.”

      „Jah. Ma mõtlen, et vahest võiksin ma homme hommikul läbi tulla ja teiega rääkida? Ma tulen kindlasti varakult, enne kui te avate. Vahepeal võiksite proovida meenutada selle tüdruku kohta kõike, mida suudate, ja igaühe kohta, kellega ta eile õhtul rääkis.”

      Daphne kallutas pea küljele. „Asi ei ole ju alaealise joomises, eks ole? Sellel tüdrukul on mingi teistsugune jama.”

      „Võib küll nii öelda.”

      „Mina ja Terry ei taha mingeid pahandusi, härra Markby.”

      „Pole mingit põhjust, miks teil neid olema peaks. Kohtumiseni homme! Tänan teid.”

      Meredith oli jälginud, kuidas Markby baarileti juurde läks ja kõrtsmikuga kõneles. Ta nägi teda fotot näitamas. Sealt, kus Meredith istus, paistis reaktsioon peremehe näol peaaegu koomiline. Tema suu vajus lahti ja kohkumus levis üle ta nüri näo. Meredith võttis resigneerunult siidriklaasi kätte. Tema ja Alan ei saa isegi rahulikult napsi võtta. Nähtavasti tunti nägu ära.

      Markby tuli tagasi. „Ta oli eile õhtul siin! Milline vedamine!” Ta istus Meredithi kõrvale, näol uskumatu ilme. „Nad on täiesti kindlad. Reeves, kõrtsi peremees, on sellepärast väga õnnetu, pane tähele! Muudkui korrutab, et ta oli kindel, et tüdruk on kaheksateist! Kuid alaealised ja joomine ei ole see, mida ma praegusel hetkel uurin.”

      „Mida sa siis teha kavatsed?”

      „Oodata siin natuke aega ja rääkida alaliste kundedega. Nad võisid teda tunda. Ja näib, et on üks vennike nimega Barney Crouch, kes käib siin peaaegu igal õhtul. Peaks nüüd iga hetk tulema. Reeves arvab, et Crouch võis tüdrukut märgata, kuigi – nagu ma aru saan – Crouchi ajud on alkoholis marineeritud, nii et ta ei pruugi mäletada. Ma külastan seda kohta homme hommikul uuesti ja vaatan, kas Reeves ja ta naine on otsustanud mulle veel midagi rääkida.” Ta vaatas Meredithi poole. „Vabandust.”

      „Ära vabanda. Ma kavatsesin nagunii veeta nädalavahetuse köögi seinu värvides. Ja ma tahan seda uut antiigiäri vaadata. Neil võib kõmri kummuteid olla. Vanu kummuteid on hoopis raskem leida, kui ma arvasin.”

      „Osta siis uus.”

      „Alan! Ma ei taha uut. Ma tahan vana. Ma näen seda vaimusilmas. Sellel on kasutamisest siledaks kulunud puit ja vanaduse armas jume,

Скачать книгу