Pobeda 1946 - Ilmar Taska

Скачать книгу

märkas ka ta mantlitaskust väljaupituvat pudelikaela.

      Ema astus ukselt kohmetunult eemale ja onu astus sisse. Koos temaga sisenes pilv Kölni vee ja Pobeda tuttavat lõhna ja ka nakatav rõõmus meel.

      Poisi huultele ilmus lai naeratus. Isegi ta ema kurba näkku tekkis vaevumärgatav suukõverus.

      „Natuke lillelõhna ja maiustusi kulub alati ära.” Suur šokolaadikarp kelmikate oravatega suruti poisile pihku.

      „Kas oskad lahti teha?” küsis onu. Ta pilgutas emale silma ja asus karpi poisi käte vahel lahti harutama.

      Kaas avanes ja selle alt ilmusid välja tumepruunid šokolaadikommid, mida poiss polnud varem elus näinud. Ta oli küll näinud tühja šokolaadikarpi, mille sees ema hoidis niidirulle. Aga see oli kulunud ja isegi ei lõhnanud enam kommide järele. Sellest krõbisevast karbist tulvas aga täiesti uut aroomi.

      Poiss võttis kiiresti tumeda kommi ja pistis suhu. See on parem kui suhkrutükk, avastas ta.

      „Kus teile niisugust kraami jagatakse?” küsis ema kahtlustavalt.

      „Ülemus andis mulle, autojuhile, ka karbi magusat. Ei tea tõesti, kus seda uutele sakstele välja jagatakse,” lausus onu ebalevalt. Siis vaatas ta emale avali pilgul otsa: „Eks ole meil, lihtinimestel, ka õigus seda süüa.”

      Ema sirutas käe välja ja pistis kiiresti ka ühe šokolaadikommi suhu.

      Poiss kahmas teise šokolaadi ja pistis põske.

      „Mitte kõik korraga,” pahandas ema.

      „Las ta sööb, šokolaad kosutab meelt,” lausus onu heatahtlikult naeratades.

      „Kas me Pobedaga ka sõitma läheme?” küsis poiss.

      „Miks mitte… kas teeme tiiru?” vaatas onu küsivalt ema poole.

      „Ei, mis te nüüd… on juba hilja,” vastas ema vaoshoitult.

      Onu võttis selle peale taskust pudeli ja hakkas korki pealt ära kruvima. „Kas tohib klaase paluda?”

      Ema kahtles hetke, astus siis aga puhvetkapi juurde ja võttis sealt kaks klaasi.

      Jälle jäi poiss millestki ilma. Ta võttis karbist kiiresti kolmanda šokolaadikommi.

      Poiss kuulas kõrvaltoa hääli. Ema nuukseid ja onu rahustavat meloodilist häält. Siis kostis justkui rüselus ja ema summutatud hääl: „Ei, mitte praegu!” Poiss muutus murelikuks ja tõusis voodis istukile. Siis aga vaibus ema hääl ja ta kuulis tuttavat voodivedrude naksumist. Alguses tasakesi, seejärel aga naksumine tugevnes ja muutus rütmiliseks. Oli kosta ka ema ohkeid. Nüüd ta enam ei kartnud ema pärast nagu esimene kord, kui ta selliseid hääli oli kuulnud. Siis oli ta jooksnud kõrvaltuppa ja vaadanud vanemate hullamist. Tookord oli see olnud tema isa. Nüüd aga Pobeda-onu. Talle ei meeldinud, et onu mängis nüüd emaga ilma temata.

      Ükskord, kui ema ja isa olid justkui summutatult kisendanud ja ta magamistuppa jooksis, oli isa ütelnud, et need mängud on ainult täiskasvanutele. Ometi pidid need olema head mängud. Ja kuigi poiss ei tahtnud eriti suureks kasvada, siis nende mängude nimel võis ta ju seda ka teha. Sest muidu nii mornid vanemad olid peale mängimist alati heas tujus. Lühikest aega. Nad olid isegi lõbusalt juttu rääkinud, kuni ema oli ütelnud: „Tasa, tasa… ära räägi nii kõvasti”, ja isa hääl oli jälle vaikinud.

      Poissi valdas uus mure. Kas onu minust nüüd ikka sama palju hoolib kui enne ja mind autoga sõitma viib? Kuigi ta teadis, et nad pidid ema lohutama, polnudki see lohutamine ehk enam nii hea. Kes nüüd mind lohutab? Teda oli mängust välja jäetud. Ometi oli tema selle onu leidnud ja koju toonud. Kas mul on nüüd kaks isa? Kuid kõigel olid oma plussid ja miinused, nagu isa oli tavatsenud ütelda. Sest ühel isal oli Pobeda ja teisel polnud. Üks oli tulnud ja teine oli läinud. Huvitav, mõtles poiss, kui isa tagasi tuleb, kas nad mahuvad siis kõik kolmekesi ära ühte voodisse?

      Lõpuks oli kõrvaltoas vaikseks jäänud ja ukse alt tuli suitsulõhna.

      Uni hakkas peale tulema ja poiss keeras teise külje.

      Unes kerkis ta silmade ette isa, kes tossutas jälle oma sigaretti. Tal oli kiiver peas ja nad pidid nüüd koos tankiga sõitma minema. Poiss võttis isa käest kinni. Isa käsi oli külm. Taevast hakkasid alla sadama pommid ja nende tank oli kuhugi kadunud. Nad käisid isaga ringi mööda mürsuauke täis välja ja otsisid oma tanki taga. Seda aga polnud enam kusagil.

      Ema märkas poisi rõõmu ja see tekitas rõõmu aimduse temas endaski. Poiss oli riides ja istus ukse ees taburetil. Ta kuulas iga kojast kostvat krõbinat. Poisid ja autod, mõtles ema. Või on elevuse põhjuseks hoopis see mees?

      Kõik oli juhtunud liiga kiiresti. Samal ajal, kui ta oma meest taga nuttis, oleks ta võinud kaotada ka poja. Nüüd oli ta endalegi ootamatult ukse valla jätnud poja päästjale. Mis toimus? Kas ta oli tänuvõlglane või midagi veel?

      Naine otsis puhvetkapist välja sõjaeelse puudritoosi ja kulunud huulepulga. Ta tegi puudritoosi lahti ja vaatas selle mõranenud peeglist oma nägu. Ta silmitses nutmisest ja magamatusest tekkinud silmaaluseid kotte ja tupsutas sinna veidi puudrit. Kes see mees oli? Kahtlaselt ilus ja sile. Ja liiga meisterlik voodis.

      „Ära ole kurb, ema. Varsti me lohutame sind koos onuga,” katkestas mõttelõnga poiss, kes teda taburetilt silmitses.

      „Mis lohutamisest sa räägid? Kust sa niisugust juttu kuulsid?” küsis naine jahmunult.

      Poiss hammustas huulde. „Sind on ju vaja lohutada, kui sa nii palju nutad.”

      Naine tõmbas huulepulga vutlari lahti. Punane pulgake oli väga väikseks kulunud.

      „Mind ei ole vaja lohutada. Me läheme autoga sõitma sellepärast, et sina seda tahad.”

      Ta hõõrus pumatit huultele ja pigistas siis suu tihedalt kokku. Peeglinurgast nägi ta, kuidas poiss keerab juba käte vahel suurt kujuteldavat rooli.

      Kui hea, et poisi meel oli rõõmus. Ta teadis, et tal oli poisile nii vähe pakkuda. Aga autojuhile?

      Ta mees oli alles ära viidud. Iga nurk, iga ese, iga tolmukübeke meenutas tema puudumist. Naine vaatas veel kord katkises peeglis oma kahestunud nägu ja pühkis pumati käelabaga huultelt. Ta ohkas raskelt ja kiirustas kööki kraani juurde, et käsi puhtaks pesta.

      Isegi on vähe huulepulka alles, ja nüüd raiskan seda mõttetult! Ta pesi käelabalt punast värvi, mis huulepulga rasvast veelgi rohkem laiali läks. See meenutas talle verd, mis ehk voolas praegu tema mehe ninast. Kas teda kuulatakse üle?

      „Ema, ema, tule juba,” hüüdis poiss ukse juurest.

      Siis kostis ka koputus.

      Naine pühkis rätikuga kiiresti suu ja käed puhtaks ja suundus esikusse. Poiss oli juba ukse avanud – energiast ning kevadisest päikesest kiirgav mees seisis lävel, ühes käes lillebukett ja teises pulgakomm.

      Naine manas näole naeratuse ja tundis end ujedalt. Mees vaatas teda endisel võluval pilgul, justkui ei teaks ta midagi tema hingearmidest. Naine polnud kindel, et suudab talle vastu naeratada. Poiss oli juba klammerdunud mehe käe külge ja keerles tema ümber nagu väike kutsikas.

      Poiss on kui nõiutud, mis on küll selle mehe võlujõud?

      Ta tundis, et midagi on valesti.

      Poiss haaras onu käe ja hakkas teda uksest välja tirima. Mees lasi sellel toimuda ja vaatas justkui abiotsivalt naise poole. Ta kehitas õlgu, muigas ja lasi poisil end kojauksest välja talutada.

      Naine sulges hoolikalt ukse.

      Millest poisil niisugune vaimustus? Ise oleks alles surma saanud. Kuid millest mu enda eilne nõrkus? Ma ei ole ju niisugune naine. Mis siis, et alkohol pea segi ajas.

      Siin talutas ta poeg nüüd seda sihvakat meest kättpidi tänavale,

Скачать книгу