LITMIR.BIZ

Скачать книгу

lausus Alan vaikselt, kuid kindlalt. „Tänan sind abi eest. Mul pole teist teed.” Ta otsaette oli moodustunud higipullike.

      Simon vaatas kaastundlikul pilgul enda vastas istuvat sassis juuste ja mõistusega kolleegi. Kas seda kutsutaksegi armastuseks? küsis ta endalt murelikult.

      Poiss ärkas koidu ajal. Linnud juba laulsid, aga väljas oli veel pimedavõitu. Ta puges higisena suure koheva suleteki alt välja ja hakkas end riidesse panema. Ta liigutused olid kiired, kuid vaiksed. Poiss ei olnud solvuja, kuid teda kurvastas, et ema tahtis teda hoida vangis tädi juures, selles vanas majas. Tal ei lubatud aeda mängima minna ega tänaval joosta. Tädi käsud ja korraldused olid tüütud. Kellele meeldiks end peita tuppa, kus kardinad on alati akendele ette tõmmatud? Sellepärast oli ka isa kindlasti ära läinud!

      Poiss hiilis mööda koridori ja möödus poolavatud uksega toast, kust kostis tädi ühtlast hingamist. Põrandalaud krääksatas äkki ta jala all. Poiss seisatas hetkeks ja hoidis hinge kinni. Kuid tädi und see ei rikkunud. Poiss oli mures, kas ta leiab üles selle koha, kus autod magasid. See polnud ju kodust kaugel. Siit koju jõudis ta aga poole tunniga. Tal ei olnud raha trammipileti ostmiseks, nii võis ta joosta vaid trammiga võidu.

      Välisukse võti oli lukuaugus. Ta keeras seda aeglaselt ja ettevaatlikult, nii nagu onu oli õpetanud Pobeda ust lahti tegema. Poissi valdas põnevus ja seikluse ootus. Ta surus ukselingile – suur paks uks avanes hästi õlitatud hingedel vaikselt. Väljast tungis vastu värsket jahedat õhku. Poiss sulges raske ukse enda järel ettevaatlikult ja andis jalgadele valu. Võttes kursi kesklinnale, jooksis ta Mäekalda tänavalt ühe hooga läbi Kadrioru pargi. Saja-aastaste kastanite vahelt viis tee trammiliini poole. Ta hoidis silme ees trammirööpa hõbedast joont. Tee liikus seda mööda sirgelt linna poole. Hea oli joosta hommikuses värskuses.

      Poiss tundis ära juba tuttavad tänavad ja nägi eespool rohekat planku. See ümbritses suurt hoovi, mille taga oli autode kodu. Värava kõrval plangul oli suurte punaste tähtedega silt „Garaaž. Võõrastele sissepääs keelatud”. Seda piiras okastraat. Värava ees oli vahiputka. Poiss surus nina vastu aiapragu ja tal õnnestus saelaudade vahelt sisse kiigata. Ta nägi seal palju autosid seismas.

      Poisi meel läks rõõmsaks. Ta proovis end paokil väravast sisse nihutada, kuid kuulis valvuri karedat häält: „Kuhu nüüd? Siin ei ole lasteaed, tee aga minekut!”

      Poiss tõmbus tagasi teisele poole tänavat. Siit avanes hea vaatepilt. Ta peitis end elektriposti taha.

      Varsti sõitiski väravast välja beeži värvi auto, aga see ei olnud Pobeda ja selles istus keegi teine, laianäoline mees. Poiss jäi sellele pettunult järele vaatama. Nüüd alles tundis ta külma põhjatuult, mida ta enne joostes polnud tajunud. Ta tõmbas jakikrae üles ja peitis käed sügavale taskutesse.

      Mööda kõnniteed lähenes kamp poisse. Neid oli umbes kuus-seitse, eri pikkuses ja vanuses. Nad liikusid kiires rütmis, suured narmendavad riidest kotid seljas. Need ehk ongi kotipoisid, mõtles poiss. Ema oli kunagi hoiatanud, et kotipoiste eest tuleb end hoida. „Nad tungivad igale poole sisse ja varastavad kõike, mis kätte juhtub,” oli ema rääkinud. Poiss vaatas neid kerge hirmutunde, kuid huviga. Ka kotipoisid silmitsesid teda terase pilguga ja peatusid hetkeks.

      „Ну, что смотришь?”6 küsis kõige pikem neist.

      Poiss ei saanud nende keelest aru. Ta ütles: „Tere!”, sest ei osanud midagi muud öelda.

      Kõige pikem kotipoiss lasi oma silmadel üle tema riiete käia.

      Minult pole ju midagi varastada, mul ei ole kopikatki raha,mõtles poiss. Üks väiksematest poistest astus lähemale ja mõõtis huviga tema jakki. Poiss taganes paar sammu väravale lähemale.

      Hooviväravast hakkas välja keerama järgmine auto. Seekord must, vale värvi ja vale mark.

      Kotipoisid tegid minekut. Nad jätkasid oma teekonda kiirel sammul, tagasi vaatamata nagu kari kodutuid koeri.

      Nüüd märkas poiss parkimisplatsi sügavusest värava poole liikuvat beeži Pobedat. Ta ajas kaela õieli ja proovis näha läbi esiklaasi, kes selles istub. See tunduski olevat tuttav onu. Pobeda liikus kiiresti tema poole. Poiss hüppas elektriposti tagant välja ja jooksis kätega vehkides autole vastu. Auto pidurdas äkitselt.

      Poissi valdas suur rõõm. Onu oli teda märganud. Poiss nägi, kuidas ta kummardus üle eesistme ja lükkas lahti kõrvalistuja ukse.

      „Nüüd ma oleks sulle tõesti otsa sõitnud,” ütles onu.

      Poiss ronis paokil uksest kiiresti sisse.

      „Aga ei sõitnud!” Ta haaras onu kaela ümbert kinni ega lasknud temast enam lahti.

      „Noh, kus sina siis oled olnud?” küsis onu ja patsutas poissi õlale. „Ma käisin sul külas, aga kedagi polnud kodus…” Ta vabastas end pehme liigutusega poisi haardest.

      „Ema viis mu tädi juurde ja läks ise minema,” ütles poiss süüdistusega hääles.

      Ta sirutas käe välja ja katsus ärevalt kõiki nuppe, patsutas armatuurlauda, justkui tahtes veenduda, kas kõik on ikka endine. Ainuke nupp, mida ta ei puutunud, oli aknapuhastusnupp.

      Onu raputas pead. „Kõigepealt läks isa ära ja nüüd siis ka ema… võta näpust neid vanemaid! Võibolla sõitis maale?”

      „Meil ei ole maal sugulasi,” ütles poiss kurvalt.

      „Ah, läks siis metsa … marju korjama,” muigas onu. „Kas tädi teab, et sa tulid minu juurde?”

      „Ei, ma põgenesin tädi juurest ära,” ütles poiss uhkelt ja pilgutas onule silma. „See on meie väike saladus!”

      „Aga kes meist siis täna tööle läheb,” jäi onu hetkeks mõtlema, kuid pilgutas siis talle vandeseltslaslikult silma vastu.

      „Ma tahan sinu juurde jääda,” ütles poiss otsustavalt.

      Tagant kostis teise auto piibitus. Keegi tahtis parkimisplatsilt välja sõita.

      „Ma võin öösel ka autos magada,” ei lasknud poiss end segada.

      Onu lükkas käigu sisse ja Pobeda liikus kohalt. „Ma tean ühte kohta, kus on lõbus ja kus saab ka ööbida…” lausus ta mõtlikult.

      Poiss istus onule lähemale, et tunda tema keha soojust. Nii hea oli jälle istuda onu autos ja tunda tuttavat lõhna. Poiss vajutas raadio mängima. Sealt kostsid justkui kirikukellad.

      „Bнимание, говорит Москва, радиостанция имeни Коминтерна,” 7

      kaikus kellegi onu peaaegu pühalikult kostev madal hääl. Onu keeras raadionupust venekeelse jutu veidi vaiksemaks.

      „Vnimanije, govorit Moskva, radiostantsija imeni kominterna,” tegi poiss järele raadioonu häält.

      Onu näkku tekkis huvi. „Kas sa oskad vene keelt?”

      „Ei. Aga mulle jääb kõik meelde.”

      „Huvitav! Kas sa oskad matkida ka tädi juttu?”

      Poiss ajas pea püsti ja huuled torru: „Štramm! Noorhärrad peavad maast madalast õppima istuma sirge seljaga.”

      Nüüd läks onu nägu naerule.

      „Maru,” ütles ta. „Räägi veel!”

      „Ema läks välja ja jättis su minu hoolde,” imiteeris poiss Johanna häält.

      Auto sõitis mööda kitsaid vanalinnatänavaid. Onu juhtis Pobedat osavalt ja naeratas poisile teravat kurvi võttes. Kuid poiss märkas, et onu suu naeris, aga silmad ei naernud nii nagu varem.

      Ta on vist natuke minu peale solvunud, mõtles poiss.

      „Nüüd ma sind rohkem maha ei jäta,” ütles ta.

      Mehe suunurk tuksatas. „Vaat see on tõeline

Скачать книгу