LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja hõõrus määrdunud käsi vastamisi. Kas ka raadiolained tekitasid tolmu? Või tolmutasid üksnes aju?

      Alan teadis, et iga aasta tõmbab maakera kosmoseavarustest oma gravitatsiooniga ligi tuhandeid tonne igasugust materjali. Kõiksugust kosmilist prahti langeb nii talle kui ta kaaskodanikele pähe. Ka siia aknalauale. Õnneks põleb suurem osa sellest ära atmosfääri ülemistes kihtides ja langeb siis maha nähtamatu tolmuna. Alan kujutles end tolmuimejana, mis peab endasse tõmbama kosmose meteoriitide tolmu, imema oma ninna universumi nähtamatuid jääkaineid.

      Kui Alan poleks sattunud juba noormehena raadiomajja, oleks temast võinud saada geoloog või muusik. Ehk isegi kosmoseuurija? Ta oli järgnenud teaduse ja tehnika viimase uusavastuse – raadio – üleskutsele ja tormanud diktorite konkursile. Ema oleks tahtnud temast kasvatada orkestranti, kuid nii põnev oli kuulata muusikat, mida ei pidanud ise mängima, mis ei mänginud isegi samas ruumis, vaid mis kaikus sinuni nähtamatult läbi õhu. Kuulata väikesest kastist hubases elutoas otsereportaaže loodusõnnetustest kaugetes maades. Need nähtamatud võnked olid talle huvitavamad kui kristallide struktuur, millest talle rääkis geoloogist isa, või igapäevane viiuli kääksutamine, mida nõudis talt ema. Vanemad olid pahandanud, et ta raadionarrusega oma tulevikuväljavaateid killustab ning sellega õpingutelt aega röövib. Ta oli kurvastanud raadiodiktori elukutset valides nii ema kui isa. Ometi oli ema muusika ja isa geoloogia sööbinud tema alateadvusse ja see väljendus armastuses ooperi ja maakera koostise vastu. Selle eest oli ta oma esivanematele sügavalt tänulik. Ta oskas hinnata nii muusika vibratsioone kui mõista tolmu paratamatust.

      Ajakirjanikke kutsuti kõikjale ja tema ei jätnud kasutamata kutseid isegi muusikalistele üritustele, mida BBC ei kajastanud. Ühel sellisel kontserdil oli ta kuulnud Johannat laulmas ja unustanud hetkeks kosmilise tolmu. Põlev meteoriit oli langenud otse ta jalge ette. See oli pildunud sädemeid ka kontserdile järgnenud kokteilil. See susises ikka veel. Ainult sädemeid ta enam ei näinud, ka ei olnud ta ammu kuulnud Johanna häält. Tuli välja saata SOS-signaal universumi avarustesse.

      Alan pööras otsustavalt ümber ja astus mööda koridori edasi. Ta peatus ukse taga, millel oli silt „Special Operations Executive”. Ta koputas, seisatas hetke ja vajutas siis ukselingile. Aknast sissetulvava valguse oreoolis istus Simon kui graniitkuju. Kontrastne valgus muutis ta tumehalliks siluetiks.

      „Alan, old chap,” ütles Simon, tõstes silmad paberitelt oma massiivsel laual. „Mis teoksil on?”

      Alan kissitas silmi, et Simoni ilmet püüda. „On sul hetk aega?”

      Muidugi leidis Simon hetke, kui ta nägi Alani murelikku nägu. „Võta istet,” lausus ta sõbralikult.

      „Mul on isiklik küsimus,” alustas Alan juttu, ebamugavusest käsi muljudes. Ta polnud kindel, kas on mõtet minna üksikasjadesse.

      Simon noogutas julgustavalt pead.

      „Mul on üks sõbratar Eestis, tuntud ooperilaulja. Ma oleks tahtnud teda külastada… aga viisa taotlusele ei näi tulevat vastust.”

      Tuppa sigines paus, justkui pahvak külma õhku. Simon vaatas teda oma erilisel „usalda mind” pilgul ja küsis mõtlikult: „Kas kirjutasid avaldusse oma täpse ameti?”

      „Jah, muidugi, nad teavad meist kindlasti kõike.”

      „Teavad, aga kahtlustavad enamat,” selgitas Simon. „Meie funktsioon on muutunud… Ka ei pea nad meid enam sõbralikuks raadiojaamaks.” Simon muigas diskreetselt. „Nad ei pea kedagi enam sõpradeks. Nüüd on kõigile välismaalastele sissesõit raskendatud.”

      Simon tegi pausi ja vaatas Alanit hindava pilguga. „Välja arvatud neile, kes tahaksid sinna elama asuda… Neid aga ei leidu.”

      Alan naeratas irooniliselt. Ega nad äkki siin ometi minus ei kahtle? mõtles ta. Sõber eesriide taga tähendab ehk juba turvariski?

      „Nad püüavad emigrante koju tagasi meelitada. Kas sul on nende hulgas sõpru?”

      „Ei, ma ei tunne kedagi peale oma laululinnukese,” raputas Alan pead ja pilgutas Simonile silma.

      „Strictly personal. Südameasjad.” Siis pööritas ta silmi ja vilistas.

      Simon muigas ja lausus: „Kurb tõdeda, et sõjaaegsed sõprused on otsa saamas ja halastajaõdesid Idarindelt meile enam ei pakuta. Kui, siis ainult välisluure tüdrukuid, kellel on rinnahoidjas mikrofonid…”

      „See on sõjaeelne sõprus… Ajast, kui me Baltimaid veel omaette sõbralikeks riikideks pidasime,” pareeris Alan kiiresti selle ohtliku mõtte. „Sa peaksid mind kord külastama, et grammofoniplaadilt ta laulu kuulata…”

      „Casta Diva,” laiutas Simon käsi, „lauljannad tulistavad otse südamesse.” Ta vallandas heasüdamliku naerupahvaku ja lisas siis tõsisemal toonil: „Ma helistan meie Vene saatkonna kontaktisikule, kui sul nii kange reisilust peal on…”

      „Tänan, õhtusöök on minu poolt,” lausus Alan kergendatult ja mõtles, et ei tohi sellest liiga suurt numbrit teha ja liigset rõõmu välja näidata. Ta tõusis aeglaselt sametiselt toolilt, ajas selja sirgu ja küsis riukalikult naeratades: „Kes siis sinu konte praegu soojendab, vanapoiss?”

      Simon naeratas ja ohkas: „Elan ikka vaid võõraste armust.”

      Raske tammepuust uks avanes hääletult ja selle lävel seisis tädi Johanna. Ta muidu nii vaoshoitud näkku ilmus üllatus.

      „Oi, kes mulle külla tulid!” Ta naeratas poisile, siis vaatas emale otsa, ja nähes õe käe otsas kohvrit, küsis murelikult: „Mis juhtus?”

      Ema astus uksest sisse ja pani kohvri esikupõrandale.

      „Kohe räägin.”

      Ta pöördus poisi poole: „Vaata ringi, siin on nii palju huvitavaid raamatuid. Mul on tädi Johannaga oma jutt.”

      Tädi võttis ema käevangu, viis ta taftkleidi kahisedes kõrvaltuppa ja pani ukse kinni.

      Neil on ka oma saladus, mõtles poiss. Millest nad nüüd räägivad, kas minust, isast, onust või Pobedast? Ta ikka ei mõistnud, miks ta ei tohtinud varem Pobedaga sõita. Midagi ei olnud ju juhtunud ja ta ei olnud auto alla jäänud.

      Poiss astus uksele lähemale ja kuulis ema summutatud häält: „… kas pole jube!”

      Siis kostis tädi hääl: „Mine tagasi ja tee nägu, nagu sa midagi ei teaks. Siis ei juhtu teiega midagi.”

      „Ma ei suuda seda.”

      Poiss ei jõudnud kauem nende sõnade üle mõelda, sest korraga läks seinakellas uks lahti, sealt tuli välja kägu ja hüüdis mitu korda: „Kuku, kuku…” Kui tore lind, mõtles poiss. Ta polnud niisugust kella varem näinud. Poiss võttis kiiresti tooli ja ronis selle peale, et lindu veel lähemalt vaadelda. Aga kägu oli puuri tagasi läinud ja uks tema järelt sulgunud. Huvitav, millal ta jälle välja tuleb? mõtles poiss.

      Kella kõrval seinal rippus ilus kuldraamis maal turbanit kandvate mustade neegripoistega, kes sõid banaane. Nende ees oli läikiv liud mitmesuguste muude viljadega, mille nime poiss ei teadnud. Mitte et ta oleks aimanud ka banaani maitset. Need puuviljad olid kättesaadavad ainult mustanahalistele turbanis poistele. Tema oleks söönud hea meelega tädi aiast õunu ja tikreid, kui nende aeg kord kätte jõuab.

      Poiss vaatas suures elutoas ringi. Siin oli vana mööblit, seina ääres seisis hõbedane raudrüüs sõdalase skulptuur. Toanurgas mängis koerapildiga grammofon. Sellel keerles krõbisev plaat, kus keegi tädi laulis jämeda häälega: „Ainen mann, ainen rihtigen mann.”

      Poiss vaatas aknast välja. Akna taga pimenes, puud kohisesid tuules. Poiss mõtles onule, kes varsti tuleb nende ukse taha, aga neid polegi kodus.

      Väljas hakkas vihma tibutama.

      Näe, mul oligi õigus, hakkaski sadama, mõtles poiss. Ta võttis kingad jalast, heitis tädi sohvale pikali ja vaatas välja. Ikkagi oli tal kahju,

Скачать книгу