LITMIR.BIZ

Скачать книгу

läbi lasta. Salajasel postikontrollil sisse seada järelevalve toimik ja saata koopiad kirjavahetusest viivitamatult minule.

      Töödelda keemiliselt, et täpsustada, kas pole salakirja või šifreeringuid.

      Muraste lastekodu oli maailm iseeneses. Mäe otsas, surnuaia lähedal, linnast eemal. Siia, endisesse mõisa, ei ulatunud ei sõjaaegne ega rahuaegne maailm. Sõda käis siin laste vahel alati. Kas parema särgi, suurema leivatüki või pehmema padja pärast. Siin karjusid ja kaklesid halvasti riides poolnäljased lapsed. Nad ajasid asju omavahel, sest kasvatajaid oli vähe ja needki olid väsinud.

      Poiss lähenes Anna käekõrval vanale mõisahoonele. Anna ei rääkinud palju. Poiss vaatas tema õõtsuvat kõnnakut ja mõtles, et ta on peaaegu sama ilus kui ema, aga tal olid paksult roosaks värvitud huuled ja silmadele justkui tindiga tõmmatud mustad kriipsud, mis tegid ta silmad kuidagi väga kassilikuks.

      Poiss astus koos Annaga lastekodu uksest sisse. Maja tundus suur ja uhke, kuigi ta värv oli luitunud ja seintelt koorus krohvi. Põrandalaudade vahel olid suured praod. See tundus poisile huvitav.

      Põnev oli saabuda uude kohta. Poiss vaatas uudishimulikult ringi. Kasvatajate toa mööbel oli vana ja kulunud. Seinal rippus ilus läikiva klaasiga kaetud pilt, millelt vaatas vastu paksude kulmude ja sõjaka näoga onu. Tal rippusid suure kongus nina all tumedad paksud vuntsid.

      Toas istus range näoga kõhetu tädi, kes mõõtis neid pika pilguga.

      „Siin on teile uus kasvandik,” ütles Anna ja lükkas poisi kasvataja ette seisma.

      „Jah, mulle juba helistati teie kontorist.” Kasvataja kükitas poisi ette ja uuris teda tähelepanelikult.

      „Kas sa tahad suuremate või väiksemate poiste rühma?”

      „Suuremate,” vastas poiss kõhklemata.

      „Nooh,” raputas kasvataja pead, „eks sa ise tead.”

      Pärast paberite täitmist võttis ta mingi pitsati, puhus sellele peale, surus seda tindipatja ja lõi siis kõvasti vastu kaustikut. Jälge see eriti ei jätnud.

      „Kas võib, ma proovin ka lüüa?” küsis poiss abivalmilt.

      „Ah, on näha küll,” ühmas kasvataja ja vaatas poissi umbusklikult.

      „Ma pean nüüd minema,” ütles Anna ja tegi kiiresti minekut.

      Poiss vaatas veidi murelikult talle järele. Kasvataja tõusis püsti ja poiss märkas, et tema puusale oli kinnitatud väike pasun. Imelik pill, mõtles poiss. Aga hea, et siin mängitakse muusikat. Võibolla on siin päris tore olla.

      Kasvataja viis poisi tuppa, kus oli reas palju raudvoodeid ja näitas talle kätte tema voodi. Sellel oli triibuline madrats, aga patja polnud.

      Kasvataja võttis kellegi teise voodist ühe ära ja pani selle tema voodipeatsisse.

      „Meil on siin oma kord. Enne hommikusööki ja enne öörahu on rivistus,” ütles kasvataja ja patsutas puusal pasunat. „Kui ma fanfaari puhun, peavad kõik rivisse kogunema.”

      „Mulle rivis seista ei meeldi,” ütles poiss ja vaatas tühjas toas murelikult ringi.

      „Küll sa pikapeale harjud,” vastas kasvataja.

      Naine käis ümber maja, lootes leida poisi jälgi. Et ta on ehk akna lahti kangutanud või sisse löönud ja ikkagi koju tulnud.

      Kuid neid jälgi polnud. Johanna oli öelnud, et poiss oli lahkunud juba vara hommikul. Taevake, kus ta siis magas? Kas tõesti otsis mind taga?

      Naine astus maja välisuksest sisse. Viimane lootus oli näha poissi eeskojas kägaras istumas.

      Kuid ka seda pilti ei avanenud. Eeskoda oli jahe ja lõhnas niiskuse järele.

      Naine ohkas sügavalt ja avas korteriukse. Toas vaatasid vastu lahtised kapiuksed, kiire äraminek. Korter oli räsitud kui kammimata pea.

      Naine sammus läbi korteri, vaatas vannituppa, kööki ja tagatuppa, kus oli ikka veel tunda suitsulõhna, mälestust mehest. Kas ta on jäänud nüüd üksi?

      Ta läks kööki ja hakkas lilli kastma. Pelargoon oli oma potivee ära joonud ning muld naise sõrmede all must ja kuiv kui tuhk. Mida ma siis nüüd teen? mõtles naine ja vaatas aknast välja.

      Naabermaja akendest paistis tavaline elu. Nüüd võisid ka naabrid näha teda hästi valgustatud toas, mille akende eest olid kardinad eest ära tõmmatud. See oli pilt, mida nad ei olnud näinud juba ligi kaks aastat.

      Kuid keegi ei nautinud vaatepilti ega plaksutanud käsi.

      Kostis äkiline koputus uksele.

      Ehk on poiss, käis kiire mõte läbi naise pea ja ta sööstis ukse poole.

      Värisevate kätega haaras ta lingist ja tõmbas ukse lahti. Selle taga seisis mees, ikka oma kiresiniste silmade ja valgete hammaste läikides. Endises saatana ilus.

      Naine lõi ta näo ees ukse pauguga kinni.

      Ta jäi ukse najale hetkeks seisma ja vajus pingelisse mõttesse.

      Ma ei taha teda näha… aga kui ta teab midagi poisist…? Vaevalt.

      Mees koputas uuesti. Naine ei vastanud. Tundus, otsekui oleks kummalgi pool ust aeg pikaks pingeliseks hetkeks seiskunud. „Ma tulin ütlema, et sa poisi pärast ei muretseks,” kostis mehe uksetagune hääl ja tema aeglaste kaugenevate sammude kaja.

      Naine tegi ukse lahti.

      „Kus ta on?” küsis ta kuival häälel.

      Mees pööras ümber, viivitas hetke. Ta näol oli jälle sama süütu naeratus. Siis astus ta lähemale ja seisatas naise vastas.

      „Ma ei mõista, mis juhtus? Kus sa olid?” küsis ta naise käest kinni haarates. See tuttav puudutus oli nüüd ometi võõras.

      „Ma ei mängi rohkem peitust,” ütles naine ja tõmbas oma käe mehe haardest vabaks.

      Mees poetas end tuppa ja istus elutoa sohva peale. Sinna, kus poiss tavaliselt magas.

      „Mis sa mu pojaga tegid? Mis mänge sa temaga mängid?”

      „Sul on eriline poeg. Terane, rõõmsameelne, julge.” Mees tõstis jala üle põlve. Tal olid jalas uued läikivad kingad. „Ta tuli ise mu juurde… Me otsisime sind taga.”

      Naine lähenes talle ja jäi keset tuba seisma. Ta püüdis säilitada ratsionaalset meelt.

      „Siis lähme kohe tema juurde.”

      „Kõik on hästi. Ta on koos teiste lastega.”

      Mees tõusis püsti ja kummardus naise poole. Naine pööras pea ära. Ta tundis mehe Kölni vee lõhna ega tahtnud seda mäletada.

      „Las ta mängib veel tunnikese koos teiste poistega,” ütles mees ja vaatas naist avala pilguga.

      Korraga näis ta nii siiras ja heasoovlik. Naist valdas segadus.

      Kas ma kujutasin kõike ette? mõtles naine ega teadnud äkki enam, mida uskuda. Rohutirtsud hakkasid naise peas saagima ja ajasid mõtted sassi. Jälle tahtis kaine mõistus heinakuhja pageda.

      „Ära muretse,” ütles mees ja surus end hetkeks naise vastu. Pind naise all lõi kõikuma.

      Missugune valetaja, mõtles naine. Või oli mees tõesti süütum, kui ta arvas? Ta oleks tahtnud sel hetkel loota, et kõik ta hirmud on vaid muserdatud fantaasia vili, et pahast unenäost ei ole veel hilja ärgata. Mida tugevamaks muutus mehe embus, seda suuremat segadust tundis naine oma peas. Rohutirtsud saagisid aina kõvemini.

      Mees lükkas naise vastu seina.

      Kui ma saaksin teda millegagi lüüa… ta olematuks teha. Tuhat mõtet keerles korraga naise peas. Ma ei andu talle, ma lihtsalt lülitan oma keha

Скачать книгу