Väike printsess - Frances Hodgson Burnett

Скачать книгу

tõstis Sara näo ja heitis mustad lokid kummalise naeratusega tagasi.

      „Kui ma aina jutustan ja jutustan,” sõnas ta, „ja kõnelen sulle kujutlemisest, siis on mul seda kergem taluda. Ega ära ei unusta, aga kergem on.”

      Ermengarde ei teadnud, miks tõusis tomp talle kurku ja silmis tundus pisaraid.

      „Lavinia ja Jessie on südamesõbrad,” ütles ta pisut karedasti. „Tahaksin, et meie oleksime ka südamesõbrad. Kas tahaksid mind oma sõbraks? Sa oled tark ja mina olen koolis kõige lollim, aga sa – oh, sa meeldid mulle nii kangesti!”

      „See teeb mulle rõõmu,” ütles Sara. „See teeb tänulikuks, kui kellelegi meeldid. Jaa. Saame sõpradeks. Ja tead, mis ma mõtlen,” – äkiline sära valgustas ta nägu – „ma võin aidata sind prantsuse keele õppimisel.”

      IV peatükk

      Lotti

      Kui Sara oleks olnud teistsugune laps, ei oleks see elu, mida ta elas preili Minchini valituimas internaadis järgmised neli aastat, talle sugugi hästi mõjunud. Teda koheldi, nagu oleks ta väikese tütarlapse asemel kõrge külaline. Kui ta oleks olnud ennast ja oma õigust täis laps, oleks ta võinud muutuda pahuraks ja talumatuks, kuna teda nii väga hellitati ja meelitati. Kui ta oleks olnud laisk laps, siis ei oleks ta midagi õppinud. Preili Minchin ei sallinud teda, aga ta oli liiga rehkendav naisterahvas selleks, et teha või öelda midagi, mis nii ihaldusväärses õpilases ärataks tahtmise koolist lahkuda. Ta teadis väga hästi, et kui Sara kirjutaks papale, et tal on halb olla või et ta on õnnetu, viiks kapten Crewe ta otsekohe mujale. Preili Minchini arvamus oli säärane, et kui last järjest kiidetakse ja kunagi ei keelata tegemast seda, mis ta tahab, siis saab talle kindlasti armsaks paik, kus teda nii koheldakse. Järelikult kiideti Sarat kiire edasijõudmise pärast, heade kommete pärast, lahkuse pärast kaasõpilaste vastu, helduse pärast, kui ta oma täiest kukrust kerjusele kuuepennilise andis; kõige lihtsamat tegu hinnati nagu voorust; ja kui tal poleks olnud suhtlemisoskust ega teravat mõistust, oleks temast kasvanud endaga väga rahul olev noor inimene. Aga terav mõistus jutustas talle hulga mõistlikke ja tõele vastavaid asju tema enda ja ümbruskonna kohta, ja ta ajas aegajalt Ermengarde’iga nende üle juttu.

      „Inimeste elus juhtub üht-teist päris kogemata,” ütles ta enamasti. „Minule on juhtunud hulk keni kogematusi. See on just juht umisi nii, et mulle õppetükid ja raamatud meeldivad, ja et mulle meelde jääb, kui õpin. See on just juhtumisi nii, et sain sündides isa, kes on ilus ja hea ja tark ja kes annaks mulle kõik, mis mulle iganes meeldib. Võib-olla ei ole mul sugugi hea loomus, aga kui sul on kõik, mis vaja, ja kui igaüks on sinu vastu lahke, kuidas saab siis olla muud kui healoomuline. Ma’i tea,” – ta oli täiesti tõsine – „kuis saan üldse teada, kas olen õieti hea või hirmus laps. Võib-olla olen päris kole laps ja keegi ei teagi, just sellepärast, et mul pole kunagi olnud katsumusi.”

      „Lavinial ei ole mingisuguseid katsumusi,” ütles Ermengarde vankumatult, „ja ta on küllalt hirmus.”

      Sara hõõrus järele kaaludes mõtlikult nina.

      „Noh,” ütles ta viimaks, „see – see tuleb ehk sellest, et Lavinia kasvab.”

      Selline oli heatahtliku mõtiskelu tulemus, kuna preili Amelia oli öelnud, et Lavinia kasvavat nii kiiresti, et ta arvas seda mõjustavat tema tervist ja meeleolu.

      Lavinia oli tõepoolest tige. Ta oli ülearu kade Sara peale. Enne uue õpilase tulekut oli tema olnud teiste ninamees, sest ta oskas teha teiste elu kibedaks, kui nad tema tahtmist ei teinud. Ta valitses väikeste laste üle ja ajas nina püsti nende ees, kes oleksid võinud olla talle kaaslasteks. Ta oli üsna ilus, ja kui valituima internaadi kasvandikud tänaval kahekaupa reas kõndisid, oli tema olnud kõige paremini riides õpilane, seni kui ilmusid Sara sametpalitud ja soobelmuhvid ja longus jaanalinnusuled preili Minchini käekõrval rea ees. See oli olnud esialgu küllalt kibe, aga aja jooksul tuli ilmsiks, et Sara oli teiste ninamees niisamuti, ja mitte sellepärast, et ta oleks võinud teha teiste elu kibedaks, vaid just selle tõttu, et ta seda millalgi ei teinud.

      Jessie oli vihastanud oma südamesõpra, öeldes otsekoheselt: „Sara Crewe1 on üks hea omadus, et ta ilmaski mitte üks tera uhke ei ole, ja sa tead, Lavvie, et ta seda väga hästi olla võiks. Ei mina saaks parata – ma oleksin küll – natukese –, kui mul oleks nii palju ilusaid asju ja kui minu pärast nii palju lärmi löödaks. See on kohe jäle, kuidas preili Minchin teda meelitab, kui vanemad tulevad.”

      „Sara-kallis tulgu võõrastetuppa ja jutustagu proua Musgrave’ile Indiast,” jäljendas Lavinia preili Minchinit kõige piprasema osatamisega. – „Sara-kallis kõnelgu leedi Pitkiniga prantsuse keelt. Tema hääldus on nii täiuslik.” Igatahes ei õppinud ta prantsuse keelt siin internaadis. Ja see pole mingi ime, et ta seda oskab. Ta ütleb ju isegi, et ta pole seda üldse õppinud. Ta muudkui hakkas rääkima, sest et papa seda alati rääkis. Ja mis puutub papasse, siis pole seal midagi eriliselt toredat, et ta Indias ohvitseriks on.”

      „Noo –” venitas Jessi, „ta on tapnud tiigreid. Ta tappis sellegi tiigri, kelle nahk on Sara toas. Sellepärast see talle nii kangesti meeldib. Ta lamab sellel ja silitab ta pead ja kõneleb temaga, nagu oleks ta kass.”

      „Ta teeb alati mingit alpust,” katkestas Lavinia õelalt. „Mamma ütleb, et niisugune kõiksuguste asjade kujutlemine on lihtsalt alp. Mamma ütleb, et temast kasvab veel veider inimene.”

      See oli päris tõsi, et Sara ei olnud iialgi uhke. Ta oli väike sõbralik hing ja jagas oma eesõigusi ja omandusi lahke käega. Tema, keda kõik kadestasid, ei ajanud kunagi nutma väikesi, kes olid harjunud sellega, et kümne- või kaheteistaastased vaatasid neile üle õla ja käsutasid tee pealt eest. Ta oli emalik väike neiu, ja kui mõni väiksem kukkus ja kriimustas põlve, jooksis ta teda üles aitama ja paitas teda, või leidis taskust kommi või midagi muud lohutavat. Ta ei tõuganud neid kunagi teelt ega vihjanud nende vanusele, nagu oleks see neile alanduseks või häbiplekiks.

      „Ja mis siis, kui oled nelja-aastane,” ütles ta kord tõsiselt Laviniale, kui see oli löönud Lottit ja nimetanud teda titaks, „aga tuleval aastal saad viis ja ületuleval kuus. Ja” – avades suured süüdistavad silmad – „ainult kuusteist veel ja oledki kakskümmend täis.”

      „Oh sa heldene aeg,” ütles Lavinia, „kuidas me oskame arvutada!” Tõepoolest ei saanud salata, et kuusteist ja neli on kokku kakskümmend – ja see oli vanus, millest julgeimadki riskisid vaevalt unistada.

      Nii et nooremad lapsed jumaldasid Sarat. Teati, et ta oli enam kui üks kord kutsunud põlatud oma tuppa teele. Ja Emilyga oli mängitud ja tarvitatud Emily enda teeserviisi, mille tassidesse mahtus hulk hästi magusat lahjat teed ja millel olid sinised lilled peal. Keegi ei olnud enne säärast päris nukuserviisi näinud. Sellest ajast pidas terve aabitsaklass Sarat jumalannaks ja kuningannaks.

      Lotti Legh jumaldas teda sel määral, et kui Sara poleks olnud nii emaliku loomuga, oleks Lotti hakanud teda tüütama. Noor, kaunis kergemeelne isa oli saatnud Lotti kooli, sest ta ei teadnud, mis temaga muud teha. Ema suri, ja et last oli esimesest silmapilgust peale koheldud nagu lemmiknukku või sülekoera, kasvas ta kohutavaks olendiks. Kui ta midagi tahtis või kui ta midagi ei tahtnud, nuttis ta ja lõugas; ja et ta alati tahtis seda, mida ta saada ei võinud, ja kunagi ei tahtnud seda, mis talle heaks arvati, kostis tema läbilõikavat ulgumist harilikult ikka kas siit või sealt majanurgast.

      Mingil salapärasel moel oli ta avastanud, et väike, ema kaotanud tütarlaps on säärane isik, kelle vastu peab kaastundlik ja tähelepanelik olema, – ja see oli nüüd tema tugevaim relv. Ta oli ehk varemini, pärast ema surma, kuulnud täiskasvanuid endast kõnelevat. Talle sai harjumuseks seda teadmist agaralt kasutada.

      Esimene kord, mil Sara ta enda hoole alla võttis, tuli ühel hommikul, kui ta elutoast möödudes kuulis preili Minchinit ja preili Ameliat mõlemaid püüdvat lämmatada ühe lapse vihast ulgumist, kes nähtavasti keeldus vaikimast. Ta keeldus ka nii energiliselt, et preili Minchin oli sunnitud peaaegu karjuma – soliidsel ja rangel kombel –, et ennast maksma panna.

      „Mis asja ta nutab?” kisendas ta peaaegu.

      „Ää-ää-ää!”

Скачать книгу