LITMIR.BIZ

      Sara istus vaikselt pingis, oodates, kuni talle öeldakse, mida teha. Ta oli paigutatud preili Minchini puldi lähedale. Hulk silmapaare, mis teda vahtisid, ei teinud teda sugugi kohmetuks. Ta tundis huvi ja vaatas omakorda rahulikult lapsi, kes teda vaatlesid. Ta murdis pead, mis nad mõtlevad, ja kas neile meeldib preili Minchin, ja kas nad hoolivad ülesandeist, ja kas kellelgi neist on üldse sellist papat kui temal. Ta oli vestelnud hommikul Emilyga pikalt papast.

      „Ta on nüüd merel, Emily,” oli ta kõnelnud. „Peame olema teineteisega väga head sõbrad ja kahekesi juttu ajama. Emily, vaata mulle otsa. Sul on kõige ilusamad silmad, mis ma näinud olen – aga tahaksin, et oskaksid kõnelda.”

      Ta oli selline laps, kelle pea on täis kujutelmi ja fantastilisi mõtteid, ja muu seas kujutles ta, et oleks suureks lohutuseks juba seegi kui mängida, et Emily on elus ja tõepoolest kuuleb ja mõistab. Kui Mariette oli riietanud ta sinisesse koolikleiti ja köitnud tema juuksed tumesinise paelaga, läks ta Emily juurde, kes toolil istus, ja andis talle raamatu kätte.

      „Sa loe seda niikaua, kui olen all,” ütles ta, ja nähes, et Mariette vaatab teda küsivalt, kõneles ta talle tõsise näoga.

      „Mina usun nukkudest seda,” ütles ta, „et nad võivad teha kõiksugu asju, ilma et me seda märkaksime. Võib-olla oskab Emily tõesti lugeda ja kõnelda ja kõndida, aga ta teeb seda ainult siis, kui inimesed on toast ära. See on tema saladus. Näete, kui inimesed teaksid, et nukud seda oskavad, paneksid nad nukud tööle. Nii on nukud võib-olla tõotanud omavahel seda saladuses pidada. Seni kuni jääte tuppa, istub Emily vaid siin ja vaatab, aga kui lahkute toast, hakkab ta ehk lugema või läheb aknast välja vaatama. Siis, kuuldes üht meist tulevat, jookseb ta tagasi ja hüppab toolile ja teeskleb, nagu oleks ta olnud seal kogu aeg.”

      „Comme elle est drôle4!” ütles Mariette endale, ja kui Sara alla läks, jutustas ta seda ülemteenijale. Aga talle oli juba hakanud meeldima see kentsakas tütarlaps, kel oli nii intelligentne nägu ja nii head kombed. Ta oli varem hoolitsenud laste eest, kes ei olnud nii viisakad. Sara oli väike, väga peen olevus ja ta ütles ikka nii mahedal aupaklikul viisil: „Kui olete nii lahke, Mariette,” „Tänan teid, Mariette,” mis kõlas väga võluvalt. Mariette jutustas ülemteenijale, et Sara tänab teda, nagu tänaks ta mõnda daami.

      „Elle a l’air d’une princesse, cette petite5,” sõnas ta.

      Ta oli tõesti väga rahul uue perenaisega ja talle meeldis see koht väga.

      Kui Sara oli istunud mõne minuti koolitoas oma kohal kaasõpilaste pilkude all, koputas preili Minchin väärikalt puldile.

      „Tütarlapsed,” ütles ta, „soovin esitleda teile teie uut kaasõpilast.” Kõik tüdrukud tõusid püsti ja Sara tõusis samuti. „Teie kindlasti olete väga kenad preili Crewe vastu; ta saabus alles hiljuti väga kaugelt – nimelt Indiast. Niipea kui tunnid läbi on, tutvute üksteisega.”

      Õpilased kummardusid tseremoniaalselt ja Sara tegi väikese niksu ja siis istusid nad ja vahtisid jälle üksteist.

      „Sara,” ütles preili Minchin klassitoonil, „tule siia minu juurde.”

      Ta oli võtnud puldilt mingi raamatu ja sirvis selle lehti. Sara läks viisakalt tema juurde.

      „Et papa palkas sinu jaoks prantslasest tüdruku,” alustas ta, „siis teen sellest järelduse, et ta soovis, et sa õpiksid erilise hoolega prantsuse keelt.”

      Sara oli pisut kohmetu.

      „Ma arvan, et isa palkas ta sellepärast,” ütles ta, „et – et ta mõtles, et ta mulle meeldib, preili Minchin.”

      „Kardan,” vastas preili Minchin hapuka naeratusega, „et oled väga hellitatud laps ja kujutled alati, et kõik tehakse vaid sellepärast, et see sulle meeldib. Minu mulje on säärane, et sinu papa soovib, et õpiksid prantsuse keelt.”

      Oleks Sara olnud vanem ja mitte nii piinlikult viisakas teiste inimeste vastu, oleks ta selgitanud oma arvamust mõne sõnaga. Aga nüüd tundis ta puna palgeile tõusvat. Preili Minchin oli väga vali ja väga mõjuv isik, ja ta näis olevat absoluutselt kindel, et Sara ei tea prantsuse keelest vähematki. Sellepärast tundus Sarale, et oleks peaaegu jäme tema arvamust parandada. Tõepoolest ei mäletanudki Sara seda aega, mil ta ei oleks mõistnud prantsuse keelt. Isa kõneles seda temaga sageli, kui Sara alles sülelaps oli. Sara ema oli prantslanna ja kapten Crewele meeldis väga oma naise keel; sellest tuligi, et Sara oli seda alati kuulnud ja sellega tutvunud.

      „Ma – ma ei ole õieti millalgi prantsuse keelt õppinud, aga… aga…” alustas ta, püüdes end aralt arusaadavaks teha.

      Preili

Скачать книгу