LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      Sara

      Kord pimedal talvepäeval, kui nii paks ja raske kollane udu rippus Londoni uulitsate kohal, et laternad põlesid ja poeaknad särasid tuledest nagu öösi, istus üks väike kummalise välimusega tütarlaps isaga tõllas, mis sõitis pikkamisi läbi laiade tänavate.

      Tüdruk oli kerinud jalad istumise alla ja toetus isa najale, kes hoidis käsivarre tema ümber, sellal kui ta aknast mööduvaid inimesi jälgis, kentsakas vanainimeslik mõtlikkus suuris silmis.

      Ta oli nii väike tüdruk, et tema näoilme oli üllatav. Selline ilme oleks tundunud liiga vanainimeselik kaheteistaastasegi lapse näol, aga Sara Crewe oli ainult seitsmeaastane. See tuli sellest, et ta unistas ja mõtles alati kõiksugustest asjadest ega mäletanudki seda aega, mil ta ei oleks mõlgutanud mõtteid täiskasvanute ja nende maailma üle. Talle tundus, nagu oleks ta elanud kaua, kaua aega.

      Sel hetkel mõtles ta reisi peale, mille oli teinud äsja Bombayst oma isa, kapten Crewega. Ta mäletas suurt laeva, laskareid1, kes liikusid seal sõnatult edasi-tagasi, lapsi, kes mängisid kuumal laevalael ja noori ohvitseriprouasid, kes püüdsid meelitada teda kõnelema ja naersid selle peale, mis ta ütles.

      Peamiselt mõtles ta, kui imelik see on, et kord ollakse Indias lõõmava päikese käes, ja siis keset ookeani, ja et siis sõidetakse võõras sõidukis läbi võõraste tänavate, kus päev on sama pime kui öö. See oli nii hämmastav, et ta nihkus isale lähemale.

      „Papa,” ütles ta tasase salapärase häälega peaaegu sosinal, „papa!”

      „Mis on, kullake?” vastas kapten Crewe teda enda vastu surudes ja talle otsa vaadates. „Mida mõtleb Sara?”

      „Kas siin ongi see paik?” sosistas Sara, pugedes talle veel lähemale. „Kas on, papa?”

      „Jah, Sarake, on küll. Viimaks oleme pärale jõudnud.” Ja kuigi Sara oli ainult seitsmeaastane, teadis ta, et isa meel on seda öeldes kurb.

      Talle näis, nagu oleks isa juba mitme aasta eest hakanud valmistama tema vaimu „selle paiga” vastu, nagu Sara seda alati nimetas. Sara ema suri, kui tema sündis, nii et ta ei olnud kunagi oma ema näinud. Sara noor, ilus, rikas, hellitav isa oli talle maailmas ainus lähedane inimene. Nad olid alati mänginud kahekesi ja hoidnud teineteist. Et isa rikas oli, teadis Sara ainult sellest, et oli kuulnud inimesi nii ütlevat, arvates, et laps ei kuule; ja ta oli kuulnud ka seda, et kui ta kasvab suureks, saab tema ka rikkaks. Ta ei teadnud, mis tähendab rikas olla. Ta oli alati elanud ilusas majas ja oli harjunud paljude teenritega, kes tegid talle salaame2 ja kutsusid teda missie-sahib ja lasksid teda alati toimida oma tahtmist mööda. Tal olid omad mängukannid ja lemmikloomad ja ayah3, kes teda jumaldas, ja ta oli vähehaaval teada saanud, et rikastel inimestel on ikka sellised asjad. See oli siiski kõik, mis ta sellest teadis.

      Tema lühikeses elus oli ainult üks asi valmistanud talle muret, ja see oli see paik, kuhu teda pidi kunagi viidama. India kliima oli lastele väga halb ja nad saadeti sealt ära niipea kui võimalik – harilikult Inglismaale ja kooli. Sara oli näinud teisi lapsi minevat ja oli kuulnud nende isasid ja emasid kõnelevat neilt saadud kirjadest. Ta oli teadnud, et temalgi tuleb minna, ja kuigi mõnikord olid isa jutud reisist ja teisest maast avaldanud külgetõmbavat mõju, oli teinud talle muret mõte, et isa ei saa jääda tema juurde.

      „Kas sa ei saaks tulla sinna paika koos minuga?” küsis ta viieaastasena. „Kas sa ei saaks ka koolis käia? Ma aitan sind.”

      „Sa ei jää sinna väga kauaks, Sarake,” oli isa alati öelnud. „Sa asud kenasse majja, kus on palju tüdrukuid, ja te mängite üheskoos ja ma saadan sulle hulga raamatuid ja sa kasvad nii ruttu, et paistab, nagu oleks vaevalt aasta möödas, kui oled juba suur küllalt ja tark küllalt, et tulla tagasi ja hakata hoolitsema papa eest.”

      Sarale oli meeldinud nii mõtelda. Pidada isa eest maja, sõita temaga koos ja istuda laua otsas, kui isal on lõunaks külalisi; ajada isaga juttu ja lugeda isa raamatuid – see meeldiks talle kõige rohkem maailmas, ja kui selleks tuleb minna „sinna paika” Inglismaale, siis peab olema valmis minema. Ta ei hoolinud suuremat teistest tütarlastest, aga kui tal oleks hulk raamatuid, oleksid need talle lohutuseks. Talle meeldisid raamatud enam kui miski muu ja ta sepitses ise alati jutte ilusaist asjust ja jutustas neid endale. Mõnikord jutustas ta neid isalegi ja temale olid need meeldinud niisama nagu talle endale.

      „Hea küll, papa,” ütles ta tasakesi, „kui oleme kord juba siin, küllap siis peame sellega leppima.”

      Isa naeris tema vanainimesliku jutu peale ja suudles teda. Isa ise ei olnud sugugi valmis sellega leppima, kuigi teadis, et see tuleb tal enda teada hoida. Tema kentsakas Sarake oli olnud talle suureks seltsiks.

      Ta tundis, et tal hakkab igav, kui ta Indiasse tagasi jõudes astub majja, teades, et tal ei tarvitse oodata valgekleidilist kogukest, kes tuleks teda tervitama. Seepärast hoidis ta käsivarre väga tugevasti Sara ümber, kuna tõld veeres suurele süngele platsile, mille ääres seisis nende eesmärgiks olev maja.

      See oli suur sünge telliskivimaja, täpselt nagu teisedki samas reas, ainult et esiuksel säras vaskplaat, millele oli graveeritud mustade tähtedega:

      „Olemegi kohal, Sara,” ütles kapten Crewe, tehes hääle nii rõõmsaks kui võimalik. Siis tõstis ta tütre tõllast ja nad läksid trepist üles ja helistasid kella. Hiljem mõtles Sara tihti sellele, et maja oli kuidagi täpselt samasugune kui preili Minchin. See oli korralik ja hästi möbleeritud, ent iga ese seal oli inetu; ja tugitoolidelgi tundusid kõvad kondid sees olevat. Eeskojas oli kõik kõva ja poleeritud – isegi nurgas seisva kõrge kella kuunäo punastel põskedel oli range lakeeritud ilme. Võõrastetuba, kuhu nad juhiti, oli kaetud kandilise mustriga vaibaga, toolid olid kandilised ja raske marmorist ajanäitaja seisis raskel marmorist kaminasimsil.

      Istudes kohmakasse mahagonipuust tooli heitis Sara kiire pilgu enda ümber.

      „Mulle ei meeldi siin, papa,” ütles ta. „Aga võib arvata, et sõduritele – isegi vapraile – ei meeldi ka lahingusse minna.”

      Kapten Crewe naeris avalikult selle peale. Ta oli noor ja lõbus ega väsinud kunagi kuulamast Sara naljakat juttu.

      „Oh, Sarake,” ütles ta, „mis ma küll teen, kui mul pole kedagi, kes ajaks mulle mõnusat juttu. Ükski teine ei ole kaugeltki nii vahva kui sina.”

      „Aga miks ajab mõnus jutt sind nii kangesti naerma?” küsis Sara.

      „Sest et oled nii naljakas seda rääkides,” vastas isa veel enam naerdes. Ja siis haaras ta tütre äkki käte vahele ja suudles teda väga tugevasti, lakates korraga naermast, ja näis peaaegu, nagu oleksid talle pisarad silmi tulnud.

      Just siis astus preili Minchin tuppa. Sarale tundus, et ta on majaga väga sarnane: pikk ja sünge, ja korralik ja inetu. Tal olid suured külmad kalasilmad ja lai, külm kalanaeratus. See venis väga laiaks naeratuseks, kui ta Sarat ja kapten Crewed nägi. Ta oli kuulnud palju tolle noore sõduri kohta daamilt, kes talle preili Minchini kooli oli soovitanud. Muuseas oli ta kuulnud, et see on rikas isa, kes kulutab meelsasti hulga raha oma tütrekese peale.

      „Mulle on suureks meeleheaks kanda hoolt nii ilusa ja paljutõotava lapse eest, kapten Crewe,” ütles ta, võttes pihku Sara käe ja silitades seda. „Leedi Meredith kõneles mulle tema ebaharilikust tarkusest. Tark laps on suureks varanduseks säärases asutuses nagu minu oma siin.”

      Sara seisis vagusi, silmad kiindunud preili Minchini näkku. Ta mõtles midagi iseäralist nagu harilikult.

      „Miks ütleb ta, et olen ilus laps?” mõtles ta. „Ma ei ole ju üldse ilus. Kolonel Grange’i tütar Isobel on ilus. Tal on roosad lohukestega palged ja pikad kullakarva juuksed. Mul on lühikesed mustad juuksed ja rohelised silmad; peale selle olen kõhn laps ja mitte sugugi kena. Olen inetumaid lapsi, keda näinud olen. Ta luiskab juba esimesest sõnast.”

      Sara siiski eksis, pidades ennast inetuks lapseks. Ta ei olnud küll sugugi rügemendi iluduse Isobel Grange’i moodi, kuid tal ei puudunud oma eriline veetlus. Ta oli sale, nõtke olend, kaunis pikk oma ea kohta, ja tal oli innukas, külgetõmbav näoke. Tema juuksed olid rasked ja päris mustad ning kähardusid ainult otstes; tema silmad olid, tõsi küll, rohekashallid, aga need

Скачать книгу