LITMIR.BIZ

Скачать книгу

on esialgu ohutus paigas. Nüüd tuli tal minna.

      Ta sõitis tagasi oma elukohta ja jälgis enne majja sisenemist seda eest- ja tagantpoolt. Liftiga sõitmise asemel läks ta trepist. Ta ei kohanud kedagi. Sel kellaajal olid kõik tööl. Ta avas oma korteri ukse ja pistis pea sisse. Kõik oli samamoodi nagu lahkumisel.

      Ta kontrollis viis minutit, kas seal on keegi käinud. Ta oli kasutanud tillukesi lõkse – liugukse vahele peidetud paberikillukest ja niiti, mis sahtli avamisel katkeb –, mis hoiataksid teda, et keegi on korterisse sisse murdnud ning selle läbi otsinud. Kõik asusid endisel kohal.

      Ta vahetas riided, pani jalga avarad püksid, selga spordijopi ja valge kraega särgi ning avas teleririiuli taha peidetud seinaseifi. Ta dokumenditasku oli omal kohal. Seda polnud juba ammu tarvis läinud. Ta libistas selle jopitaskusse ja asus teele.

      Kohtumine pidi Robie nõudmisel toimuma avalikus paigas.

      Hay-Adamsi hotell paiknes üle tänava kohakuti Lafayette’i pargiga, mille vastasküljel kulges Pennsylvania Avenue, kus asus ka Valge Maja. Kõige kaitstum paik terves maailmas. Robie arvas, et isegi tema agentuuril oleks tülikas teda seal tappa ja puhtalt pääseda.

      Hotelli vestibüülist mõni trepiaste kõrgemal asuv avar Jeffersoni söögisaal oli kohtumiseks määratud paik. Robie sisenes sinna varakult, et näha, kes on saabunud enne teda.

      Siis jäi ta ootama. Minut enne määratud aega sisenes keegi kuuekümnendates mees. Mõõduka hinnaga ülikond, punane kaelaside, läikima viksitud tavalised kingad, väärika käitumisega nagu eluaegne ametnik, kes on kogunud märksa rohkem võimu kui rikkust. Teda saatsid kaks pikka noormeest.

      Lihaselised. Mügarikud pintsaku varjus tähendasid relvi. Kuularid ja juhtmed tunnistasid, et nad on kellegagi ühenduses.

      Nad sisenesid mehe kannul Jeffersoni söögisaali, kuid ei istunud tema juurde. Nad valisid seinaäärsed kohad, kus nende pilgud püüdsid märgata ohtu. Nad ei lubanud mehel istuda ühegi aknaga kohakuti.

      Üks ihukaitsjatest võttis mingi väikese seadme ja asetas selle restorani nurgas seisvale klaverile. Ta lülitas selle sisse. Seade tekitas suminat.

      Valge müra koos segajaga.Robie teadis seda, sest ta oli ka oma töös midagi samasugust kasutanud. Kuiläheduses peitub mingi elektron-pealtkuulamisseade, siis muutub salvestis dešifreerimatuks.

      Alles siis astus Robie esile. Ta laskis ennast näha, kuid lähenes alles pärast seda, kui eakam mees teda märkas ja noogutas, andes ihukaitsjatele märku, et just Robie on oodatu.

      Söögisaal oli lõunaajast hoolimata inimtühi. Robie teadis, et see pole juhuslik. Kelnereid ei olnud kuskil näha. Restoran oli sisuliselt suletud. Kui Robie on näljane, siis peab ta hiljem sööma. Ta kahtles, kas lõunasöök kuulub päevakavasse.

      Robie istus poolviltu mehe vastas, selg samuti seina poole.

      “Kena, et te saite tulla,” ütles mees.

      “Kas teil on ka nimi?”

      “Sinine Mees käib küll.”

      “Dokumendid, Sinine. Igaks juhuks.”

      Mees pistis käe taskusse ja näitas Robiele ametimärki ning tõendit, millel olid foto ja ametinimetus, kuid puudus nimi.

      See mees oli agentuuris kõrgel kohal. Palju kõrgemal, kui Robie oli arvanud.

      “Hästi, rääkigem nüüd. Jane Wind? Ütlesite, et ta oli üks meist. Vaatasin tema ID-kaarti. Ta töötas DCIS-is. Kaitseministeeriumi kriminalistikateenistuses.”

      “Kas nägite ka tema passi?”

      “Lähis-Ida reisid. Saksamaa. Seal kõikjal on DCIS-i esindusi.”

      “Just sellepärast oligi tegemist suurepärase varikattega.”

      “Kas ta oli siis jurist?”

      “Jah. Kuid mitte ainult.”

      “Millega täpselt ta teie heaks tegeles?”

      “Te ju mõistate, et teil polnud õigust seda teda.”

      “Miks te siis mu siia kutsusite?”

      “Ma ütlesin, et teil polnud õigust seda teada. Viin teid praegu juhtunuga ametlikult kurssi.”

      “Hästi.”

      “Ent kõigepealt pean täpselt teada saama, mis juhtus möödunud öösel.”

      Robie rääkis talle. Ta mõistis, et praegu olnuks totter midagi varjata. Siiski ei rääkinud ta midagi Juliest ega bussiplahvatusest. Tema arust olid need täiesti seostamatud sündmused.

      Sinine Mees toetus vastu toolileeni ja kuulas kõik ära. Ta ei katkestanud vaikust ja ka Robie jäi vait. Robie arvas, et Sinisel Mehel on talle rohkem rääkida, kui tema ise maha vaikis.

      “Agent Wind oli aastaid operatiivtööl. Ta oli tubli agent, nagu ma juba ütlesin. Pärast laste sünnitamist määrati ta Kaitseministeeriumi peainspektori büroosse, kuid ta jätkas lähedast koostööd DCIS-iga kõikides selle uurimisvaldkondades. Ja loomulikult töötas ta ka meie heaks.”

      “Kuidas sattus ta hukkamisnimekirja, kus teda poleks tohtinud olla?” küsis Robie. “Ja kuidas üldse võis midagi niisugust juhtuda? Tean, et meie tegutseme salaja, kuid sellegipoolest kuulume organisatsiooni, mida keegi kontrollib ja välistab võimu kuritarvitamise.”

      “On töötajaid, kes ülemuse teadmata raiskavad ühtepuhku miljardeid dollareid organisatsiooni raha. Ja need organisatsioonid on meie omast suuremad ning paremini finantseeritud. Ometi nii juhtub. Kui üks inimene, tõenäolisemalt väike grupp, on piisavalt sihikindel, siis saavutatakse võimatut.”

      “Nägin teda õhtul majja sisenevat. Tal polnud lapsi kaasas.”

      “Ilmselt olid need koos samas majas elava hoidjaga, kelle abi ta oli varemgi kasutanud. Hoidja viis nad korterisse, kui agent Wind koju jõudis.”

      “Hästi. Millele Wind komistas, et ta oli vaja tappa?”

      Sinine Mees tundus olevat uudishimulik. “Kuidas te teate, et ta komistas millelegi?”

      “Ta elas viletsas korteris koos kahe lapsega. Elutoas laual olid juriidilised dokumendid. Salapabereid ei tohi koju tuua ega neid vedelema jätta. Järelikult polnud tema töö salastatud. Passi järgi lahkus ta Ühendriikidest viimati kaks aastat tagasi. Teie jutu järgi polnud ta operatiivagent, vähemalt enam mitte. Noorem laps pole aastanegi. Arvatavasti toodi ta sellepärast välitöölt ära. Siiski tegeles ta ilmselt millegi üsna tavaliseks peetuga. Ta avastas midagi. Just sellepärast võeti ta sihikule. Ma ei usu, et see oli seotud vahetult tema tööga.”

      Sinine Mees kuulas ja noogutas kiitvalt. “Teil on hea analüüsivõime, Robie. See avaldab muljet.”

      “Ja mul on palju küsimusi. Kas teate, millele ta komistas?”

      “Ei. Me ei tea seda. Kuid samamoodi nagu teiegi, arvame ka meie, et see polnud seotud tema ametlike kohustustega.”

      “Miks soovite mind sidepidajaks Bürooga? See on suur risk, eriti siis, kui nad avastavad, millega olen viimased kümmekond aastat tegelnud.”

      “Seda nad ei suuda.”

      “Ütlesite, et üks piisavalt sihikindel isik või grupp võib saavutada võimatut.”

      “Esitage mulle oma teooria.”

      “Keegi sai teada, mida ta oli avastanud, ja reetis ta. Meie hulgas on nuhk, nagu kinnitavad minu juhendaja ja teistegi aktsioonid, ning see naine pidi surema. Nad ei olnud kindlad, et ma vajutan päästikule, seega saadeti igaks juhuks ka teine mees. Tema tappis vähimagi kõhkluseta nii ema kui ka lapse. Te ütlesite, et minu juhendaja on ümber paigutatud. See oli vale. Ma ei taha, et te mulle valetate.”

      “Kuidas te aru saite, et see oli vale?”

      “Ta käskis mul tappa Windi. Teie ütlesite, et see oli omavoliline käsk. Seega on see mees reetur. Te ei määra reetureid mõnele teisele ametikohale. Kui te oleksite ta vangistanud, siis ei

Скачать книгу