Süütu - David Baldacci

Скачать книгу

ei kontrollinud. Läki.”

      “Kuhu? Oleme juba ülemisel korrusel.”

      Robie osutas kõrgemale, katuse poole. Sinna tuli veel kolm meetrit ronida.

      “Mismoodi?” küsis tüdruk. “Redel lõpeb varem. Ülemise korruse kohal.”

      “Oota siin.”

      Robie leidis ühele käele haardekoha aknalaual ja teisele tellisepraos. Ta hakkas ronima. Minut hiljem tõusis ta katusele. Ta heitis kõhuli, keeras köie lahti ja ulatas alla tüdrukule.

      “Seo see ümber seljakoti rihmade nagu varemgi, suru käsivarred jälle keha vastu ja pane silmad kinni.”

      “Ära mind maha pilla,” habises tüdruk.

      “Olen sind juba kord tõstnud. Sa ei kaalu peaaegu midagi.”

      Minut hiljem jõudis tüdruk üles mehe kõrvale.

      Robie juhatas ta üle puistmaterjaliga kaetud lamekatuse, vaatas teiselt poolt alla ja seejärel ringi. Ta nägi sealgi tulepääsuredelit. Ta laskis Julie köiega alla, libistas enda üle katuseserva, rippus paar sekundit ja laskis käed lahti. Ta langes vastu metallredelit, haaras tüdrukul käest ja nad hakkasid laskuma.

      “Kas seal all ei varitse samasugune oht?” küsis Julie.

      “Võib-olla varitsekski, kui me tänavale läheksime.”

      Nad jõudsid hoone kolmanda korruse kohale, kus Robie peatus ja aknast sisse vaatas. Ta võttis pahkluutupest pussi ja avas lihtsa lukustusmehhanismi.

      Ta tõstis akna üles.

      “Mis siis, kui keegi elab siin?” sosistas Julie.

      “Siis lahkume viisakalt,” vastas Robie.

      Korteris polnud kedagi.

      Nad läksid sellest vaikselt läbi ja jooksid piki koridori sisetrepini. Minut hiljem kiirustasid nad piki tänavat tuldule vastassuunas.

      Lõpuks jäi Robie seisma ja ütles: “Sulle jõuti jälile. Sul on kuskil lutikas küljes.”

      “Kuidas sa seda tead?”

      “Leidsin selle mehe juurest jälgimisseadme. Lõin selle puruks, aga me peame ka allika likvideerima. Tee oma kott lahti.”

      Tüdruk tegigi seda ja Robie vaatas koti kiiresti läbi. Puhtad rõivad, tualett-tarbed, väike kaamera, mõni õpik, iPod Touch, väike sülearvuti, märkmikud ja pastapliiatsid. Robie võttis iPodi tagakaane ära ja uuris samuti sülearvutit, kuid ei leidnud midagi ülearust. Ka pastapliiatsitega oli kõik korras. Robie vaatas tualett-tarbed hoolikalt üle, ent ei pannud midagi tähele. Ta pani koti kinni ja ulatas selle tüdrukule tagasi.

      “Mitte midagi.”

      “Võib-olla on sul endal lutikas,” arvas tüdruk.

      “See pole võimalik,” vastas Robie.

      “Kas sa oled kindel?”

      Mees tahtis juba jaatavalt vastata, kuid jäi siiski vait. Ta võttis taskusse pistetud jälgimiskaamera. Ta tõmbas katte pealt ja nägi selle all samasugust vilkuvat sinist tulukest nagu varemgi.

      “Näed nüüd, et see olid sina. Minul oli õigus,” lausus Julie võidukalt.

      Robie viskas selle, kuulari ja aku prügikasti.

      “Jah, sul oli õigus,” nentis ta.

      Nad ei näinud ainsatki taksot. Tegelikult Robie ei soovinudki seda eriti. Ta ei tahtnud kedagi kolmandat, kes võinuks küsitlejatele öelda, kus asub tema turvamaja.

      Robie murdis bensiinijaama ette jäetud vana pikapi ukse lahti ja käivitas mootori. Ta laskus juhiistmele. Julie ei tulnud kabiini.

      Mees vaatas üle esiistme tema poole.

      “Kas otsustasid minna üksinda?” küsis ta.

      Tüdruk ei vastanud. Ta näperdas seljakotirihmu. Robie pistis käe taskusse, võttis midagi ja ulatas talle.

      See oli pisargaasiballoon.

      “Siis võib sul seda tarvis minna.”

      Julie võttis selle vastu, ronis seejärel autosse ja tõmbas ukse kindlalt kinni.

      Robie lükkas käigu sisse ja sõitis aeglaselt minema. Rehvide vali kriiskamine keset ööd võinuks äratada tähelepanu, mida ta praegu ei tahtnud ega vajanud.

      “Miks sa meelt muutsid?” küsis ta.

      “Halvad mehed ei anna relva tagasi.” Tüdruk vaikis pisut. “Ja sina päästsid mu elu. Kaks korda.”

      “Ausalt öeldud.”

      “Seega on minul keegi kannul. Kes sind jälitab?” küsis tüdruk.

      “Erinevalt sinust tean ma, kes nad on,” vastas Robie. “Siiski ei pea ma seda sulle ütlema. Ega ütlegi. See teeks sinu tulevikule halba.”

      “Kardan, et sellest pole mul niigi suurt midagi loota.”

      Julie vajus vastu istme seljatuge ja jäi vait, vahtides ainiti ettepoole.

      “Kas sa mõtled kellelegi?” küsis Robie vaikselt.

      Tüdruk pilgutas pisaraid tõrjudes silmi. “Ei. Ära seda enam küsi, Will.”

      “Olgu pealegi.”

      Robie sõitis juba kiiremini.

      Ehkki see öö oli olnud masendavalt halb, kinnitas miski temas veenvalt, et kõik läheb veel halvemaks.

      19. peatükk

      Robie peatus korraks kogu öö avatud esmatarbekaupade poe ees, et osta toitu. Pool tundi hiljem valgustasid veokituled väikese maamaja esikülge. Robie peatas auto ja vaatas Julie poole.

      Tüdruku silmad olid suletud. Ta paistis magavat, aga Robie oli näinud, kuidas ta bussis ründajat tõrjus, ega jäänud seetõttu esmamuljet uskuma. Ta ei tahtnud pipragaasi juga näkku, sestap ei hakanud tüdrukut ärkvele raputama. Ta ütles lihtsalt tasakesi: “Oleme kohal.”

      Tüdruk avas otsekohe silmad. Ta ei haigutanud, ringutanud ega hõõrunud nägu, nagu enamik inimesi oleks teinud. Ta oli lihtsalt ärkvel.

      See avaldas Robiele muljet, sest tema virgus täpselt samamoodi.

      “Mis koht see on?” küsis tüdruk ringi vaadates.

      Nad olid sõitnud mööda kruusateed. Seda ääristas juba värvuva lehestikuga mets. Tee lõppes valgete laudadega vooderdatud maja ees. Mustaks värvitud eesuks, kaks akent, väike veranda. Tagapool kerkis kõrge kuur üle majaharja.

      “Ohutu paik,” ütles Robie. “Vähemalt nii ohutu, kui see praeguses olukorras on võimalik.”

      Tüdruk vahtis kuuri. “Kas see on mingi farm?”

      “Umbes sedamoodi jah. Palju aega tagasi oli. Põllud on juba metsa all.”

      See oli Robie varjupaik nurjumiste puhuks. Palkaja oli andnud Robiele ja teistele temasugustele omalt poolt turvamaja. Aga see siin kuulus ainult talle. Varifirma omand. Ükski niit ei sidunud seda temaga.

      “Kus me oleme?”

      “Washingtonist edelas, Virginia osariigis. Tegelikult kuskil kolkas.”

      “Kas see koht on sinu oma?”

      Robie käivitas auto ja sõitis kuuri juurde. Ta peatus, astus välja, keeras kuurivärava lukust lahti ja ajas auto sisse. Siis tuli ta kabiinist välja, võttis toidukoti ja ütles: “Tule.”

      Julie läks tema kannul maja poole. Seal oli valvesüsteem. Piiksumine lakkas, kui Robie oli koodi sisestanud. Ta jälgis hoolikalt, et tüdruk ei näeks klahve, millele ta vajutas.

      Ta sulges ukse ja keeras selle lukku.

      Julie vaatas ringi, hoides ikka veel seljakotist kõvasti kinni.

      “Kuhu ma lähen?”

      Robie osutas väikeses esikus sinnapoole, kus ühe seina ääres tõusis

Скачать книгу