Süütu - David Baldacci

Скачать книгу

näos? Võib-olla lamab ta alles teadvusetult sealsamas põiktänavas?”

      “Tema ei olnud meie mees. Kinnitan seda. Nimetage täpne asukoht ja me kontrollime seda.”

      Robie ei uskunud teda, kuid sellest polnud lugu. Ta ütles mehele, kus see oli juhtunud ja jättis selle jutu.

      “Mida te minult soovite? Uute ülesannete täitmist? Mul pole selleks tuju. Võib-olla käsite mul järgmisena mõne skaudi tappa.”

      “Jane Windi surma asjus on algatatud juurdlus.”

      “Jah, arvata võib.”

      “Seda juhib FBI.”

      “Kuulsin sellest.”

      “Me tahame, et tegutseksite agentuuri ja Büroo vahendajana.”

      Ükspuha kui paljusid võimalusi oli Robie kaalutlenud, polnud ta sellele küll tulnud.

      “See ei ole tõsine jutt.”

      Vaikus.

      “Ma ei lähe selle jama ligigi.”

      “Me vajame teid sideisikuna. Ja soovime, et tegutseksite meile tarvilikul viisil. See on oluline.”

      “Miks üldse vajame selle juhtumi puhul sidepidajat?”

      “Sest Jane Wind töötas meie teenistuses.”

      23. peatükk

      Kohtumise aeg ja paik lepiti kokku ning Robie pani telefoni aeglaselt ära. Ta nägi hekiokste vahelt, kuidas takso bensiinijaama parklasse vuras. Julie väljus bensiinijaamast, käes sigaretipakk ja pudel mahla.

      Seega on ta isikutunnistuse järgi vähemalt kaheksateistkümnene.

      Julie istus taksosse ja sõitis kohe minema.

      Robie käivitas mootori ning järgnes umbes viiekümne meetri kaugusel.

      Ta ei kartnud teda silmist kaotada. Ta oli poetanud munapudru sisse seeditava biotransmitteri. See toimib kakskümmend neli tundi, laguneb ja väljub organismist. Jälgimismonitori oli ta kinnitanud randmele. Ta heitis sellele pilgu ja jäi veel kaugemale. Polnud mingit mõtet riskida, et tüdruk märkab jälitajat. Julie oli juba näidanud, et tal on üle keskmise vaatlemisoskus. Ta oli küll noor, kuid sellegipoolest ei tohtinud teda alahinnata.

      Takso pööras osariikidevahelisele 66. maanteele ja suundus itta Washingtoni poole.

      Liiklus oli juba tihedaks muutunud. Läänest näis hommikul pealinna suunduvat lausa lõputu vool. Tuli sõita, päike lakkamatult silmades, ja samamoodi paistis see õhtul tuhandetele ärritunud inimestele vastu.

      Tänu Hondale jõudis Robie kergemini edasi ning pidas taksot lakkamatult silmas. See sisenes piki 66. maanteed linna, ületas Roosevelti silla ja pööras teehargmikul paremale Independence Avenue’le. Nad sõitsid kiiresti läbi Washingtoni turismipiirkonna pealinna vähem köitvatesse rajoonidesse.

      Takso peatus ristmikul, mida ääristasid vanad kahepereelamud. Tüdruk astus välja, kuid ilmselt käskis juhil oodata. Ta astus piki tänavat ja takso järgnes talle aeglaselt. Ta peatus ühe niisuguse elamu ees, võttis oma väikese kaamera ja klõpsutas mõne ülesvõtte. Samuti pildistas ta ümberkaudset ala, ronis tagasi taksosse ja sõitis minema.

      Robie jättis kahepereelamu aadressi meelde ning jätkas jälitamist.

      Kümmekond minutit hiljem taipas Robie, kuhu tüdruk suundub, ega suutnud seda hästi uskuda. Osa temast sai sellest siiski aru.

      Julie läks tagasi bussiplahvatuse paika.

      Ta pidi lahkuma taksost paar kvartalit enne sihtkohta, sest politseitõkked sulgesid tänavad. Robie vaatas ringi ning nägi kõikjal politseinikke ja FBI agente. Plahvatus oli kõiki üllatanud. Robie oli kindel, et kogu linnas kugistasid föded peotäite kaupa kõrvetistetablette.

      Ta peatas mootorratta, võttis kiivri peast ning jälitas tüdrukut jalgsi. Too oli temast kvartali võrra eespool ega vaadanud kordagi tagasi. See tekitas mehes kahtlust, kuid ta jätkas. Tüdruk pööras ümber tänavanurga, Robie samuti. Tüdruk pööras taas, Robie järgnes talle. Nüüd olid nad samal tänaval, kus buss oli lakanud olemast. Kvartal eespool oli tänav ka käijatele suletud. Politsei ei tahtnud, et inimesed asitõenditel longiksid. Robie nägi, mis oli bussist säilinud, ehkki politsei seadis juba üles suurtele metallraamidele kinnitatud varikatteid, mis pidid vraki uudistajate silme eest peitma.

      Robie vaatas sinnapoole, kuhu plahvatus oli ta paisanud. Tal polnud ikka veel aimugi, kuhu tema püstol oli jäänud. See häiris teda. Ta vaatas üles majanurkade poole. Kas seal oli jälgimiskaameraid? Võib-olla mõne fooriposti küljes. Ta püüdis märgata pangaautomaate, millel samuti olid kaamerad. Üle tänava asus pank. Selle kaamera ei saanud jälgida, kuidas tema ja Julie bussist väljusid, sest see asus valel tänavaküljel. Praegu ei teadnud veel keegi, et nemad olid ainukesed, kes sellest plahvatusest eluga pääsesid.

      Ta märkas kolmekümnendate lõpus olevat naist, kel oli FBI tuulejopp seljas ja FBI kirjadega müts peas. Tumedad juuksed, veetlev nägu. Umbes meeter kuuskümmend viis pikk ning sale, sportlasele iseloomulike kitsaste puusade ja laiade õlgadega. Tal olid Büroo paarisentimeetrise tallaga töökingad ja mustad püksid jalas ning kummikindad käes. Ametimärk ja püstol rippusid vööl.

      Robie nägi nii eriagente kui ka mundris politseinikke temaga rääkivat. Ta pani tähele lugupidamist, millega seda naist kõnetati. Ilmselt oli tegemist selle juhtumiga tegeleva eriagendiga. Robie tõmbus tagasi ukseava varju ja jätkas kõigepealt FBI agendi ja siis ka Julie vaatlemist. Lõpuks Julie pöördus ning eemaldus piki tänavat bussivrakist. Robie ootas mõne hetke ja järgnes talle.

      24. peatükk

      Julie jõudis kahe asustamata ehitise vahele kiilutud odavhotellini. Ta sisenes.

      Robie sõitis mootorrattaga lähemale ja vaatas hotelliaknast sisse. Tüdruk registreeris enda krediitkaardiga makstes sisse. Robie imestas, kelle nimel see võis olla. Kui Julie enda oma, siis jätab see süsteemi jälje, mille järgi iga otsija saab teada, kus ta parajasti viibib.

      Minut hiljem astus tüdruk lifti. Robie katkestas sel hetkel vaatluse, kuid ta polnud tüdrukuga veel ühele poole jõudnud. Ta sisenes hotelli ja läks registreerimisleti juurde. Mees selle taga oli vana ning tundus, nagu asfalteeriks ta pigem augustis tänavaid, kui tegeleks praeguse tööga.

      “Minu tütar tuli just siia,” ütles Robie. “Tõin ta Washingtoni, kus ta hakkab Kongressis internina tööle. Tahtsin, et ta kasutaks oma American Expressi krediitkaarti, sest kaart, mille ma talle andsin, on vigane, kuid ta vist unustas selle. Püüdsin helistada, kuid ilmselt lülitas ta telefoni välja.”

      “Ta tuli just praegu,” kostis vanamees tüdinult. “Küsige temalt endalt.”

      “Mis toas ta on?”

      Vanamees muigas. “Ma ei saa seda öelda. Privaatinformatsioon.”

      Robie näis sobivalt ärrituvat nagu isa ikka. “Kuulge, kas te ei saa mind aidata? Mingil juhul ei taha ma, et mingi küberpätt tühjendaks mu tütre krediitkaardi lihtsalt sellepärast, et talle juhtus vale kaart pihku.”

      Mees silmitses registrit enda ees. “See nõuab minult liiga suurt vaeva.”

      Robie ohkas raskelt ja võttis rahakoti. Ta libistas sealt kahekümnese. “Kas see leevendab teie pingutusi?”

      “Ei, aga kahest oleks rohkem abi.”

      Robie tõmbas teise kahekümnese välja ja mees napsas rahatähed.

      “Olgu pealegi. Kasutati Visa krediitkaarti. Kontoomaniku nimi on Gerald Dixon.”

      “Tean seda. Mina olen Gerald Dixon. Teate, mul on kaks Visa kaarti. Kas näeksin numbreid?”

      “Näete järgmise kahekümnelise eest.”

      Robie teeskles sügavat ärritust, aga tegi teise tahtmist. Ta vaatas kaardile ja jättis numbrid meelde. Nüüd saab ta Gerald Dixonist kõik teada.

      “Vahva,” ütles Robie. “See

Скачать книгу