Viieteistkümneaastane kapten - Jules Verne

Скачать книгу

pidi olema palju külma verd, et mitte pead kaotada.

      Howik suutis ka seekord tabamust vältida, põigates paadiga osavasti kõrvale.

      Kolm hästi sihitud hoopi tekitasid loomale kolm uut haava. Tormates paadist mööda, laksatas vaal nii tugevasti sabaga, et tõusis kõrge lainetus, nagu oleks meri hakanud mässama.

      Paat pidi peaaegu ümber paiskuma. Laine lõi üle ääre, täites paadi poolenisti veega.

      “Ämber, ämber!” hüüdis kapten.

      Madrused jätsid aerud sinnapaika ja asusid kiiresti paati veest tühjendama. Kapten lõikas köie pooleks, sest seda polnud nüüd enam vaja.

      Loom, valust lausa metsikuks muutunud, ei mõtelnudki enam põgeneda. Nüüd ründas tema! Ta surmaheitlus tõotas kujuneda kohutavaks.

      Vaal pöördus kolmandat korda “neem neeme vastu”, nagu ütlevad meremehed, ja sööstis uuesti paadi poole.

      Kuna paat oli pooleldi vett täis, ei saadud teda enam nii kergesti pöörata. Kuidas nüüd ähvardavat kokkupõrget vältida? Kui paat end enam juhtida ei lase, on sellega ka võimatu põgeneda.

      Pealegi oleks vaal ikkagi saanud paadi ainult mõne hüppega kätte, ükskõik kui kiiresti püüdjad ka poleks põgenenud. Vaala ründamine ei tulnud enam kõne allagi, nüüd tuli juba ennast päästa. Kapten Hull mõistis seda selgesti.

      Vaala kolmanda rünnaku eest polnud enam võimalik täiesti kõrvale põigata. Vaal riivas möödudes paati oma tohutu seljauimega nii tugevasti, et Howik oma istmelt maha paiskus.

      Odad ei tabanud seekord märki – paadi kõikumine viis nad kõrvale.

      “Howik, Howik!” hüüdis kapten, kes ise end vaevaga püsti hoidis.

      “Siin!” vastas pootsman tõustes. Korraga ta märkas, et mõla oli kukkumisel pooleks murdunud.

      “Võtke teine mõla!” ütles kapten Hull.

      “Juba võtsin!” vastas Howik.

      Sel hetkel hakkas paadi lähedal, ainult mõni süld paadist eemal, vesi vulksuma.

      Nähtavale ilmus noor vaal. Ema nägi teda ja sööstis tema juurde.

      See asjaolu muutis võitluse veelgi kohutavamaks. Nüüd võitles vaal kahe eest.

      Kapten Hull vaatas Pilgrimi poole. Ta hakkas meeletult vehkima pootshaagiga, mille otsa oli kinnitatud plagu.

      Mida võis Dick Sand veel teha lisaks sellele, mida ta juba oli teinud, kui kapten esimest korda märku andis? Purjesid oli juurde võetud, need juba paisusid tuules. Õnnetuseks ei olnud prikk varustatud jõumasinaga, mille abil oleks saanud suurendada kiirust, et rutem kohale jõuda. Lasta üks paatidest vette ja tõtata neegritega koos kaptenile appi, see oleks võtnud tublisti aega ja pealegi oli noorukil kindel käsk laevalt mitte lahkuda, juhtugu mis tahes. Dick Sand laskis siiski taavetiga alla ahtripaadi ja võttis selle veoköide, et kapten ja ta kaaslased võiksid vajaduse korral seda kasutada.

      Vaal asus ägedasti ründama, varjates poega oma kehaga. Ta tormas otse paadi suunas.

      “Hoia eest, Howik!” hüüdis kapten veel viimast korda.

      Ent pootsman oli niisama hästi kui võitlusvahendita. Pika kangitaolise päramõla asemel hoidis ta nüüd käes lühikest mõlajuppi.

      Ta püüdis paati eest ära pöörata, kuid see ei läinud tal korda. Mehed mõistsid, et nad on kadunud. Kõik tõusid püsti ja tõid kuuldavale südantlõhestava hüüde. Vahest ehk kuuldi neid Pilgrimil!

      Vaal andis sabaga võimsa löögi vastu paadi põhja. Sõiduk paiskus tohutu hooga kõrgele õhku ja langes kolmeks murdununa vaala hüpetest vihaselt möllavate lainete vahele.

      Ehkki õnnetud said raskesti vigastada, oleks neil võib-olla siiski jätkunud jõudu kas ujudes või mõne paaditüki külge klammerdudes vee peal püsida.

      Kapten Hull püüdiski seda teha; Pilgrimilt oli näha, kuidas ta pootsmani paadi rusudele vinnas…

      Ent vaal, kelle raev oli haritipul, pöördus ümber ja viseldes tõenäoliselt surmaagoonia õudseis hüppeis, paiskas oma sabaga segamini vahutava vee, kus merehädalised ikka veel ujuda püüdsid.

      Mitme hetke jooksul oli näha ainult igasse külge pritsmeid pilduvat veekeerist.

      Veerand tundi hiljem, kui Dick Sand, kes oli neegritega päästepaati tormanud, õnnetuspaigale jõudis, ei olnud seal enam kedagi, keda päästa. Verest punasel veepinnal hõljus vaid mõni lauatükk.

      IX

      KAPTEN SAND

      Pärast kohutavat katastroofi valdas Pilgrimi reisijaid sügav kurbus ja õud. Kapten Hulli ja viie madruse jube surm ei lasknud neil enam millelegi muule mõelda. Hirmus õnnetus juhtus peaaegu nende silma all, ja ometi ei saanud nad midagi teha hukkujate päästmiseks!

      Nad ei jõudnud isegi õigeaegselt kohale, et tõmmata voogudest välja paadi meeskond, oma õnnetud, haavata saanud, kuid veel elavad seltsimehed, ja seada Pilgrim vaala võimsate hoopide vastu. Kapten Hull ja ta kaaslased olid igaveseks kadunud.

      Pilgrimil ei olnud enam kaptenit, kes teda juhiks, ega meeskonda, kes laevaga manööverdaks. Laev asus keset tohutu suurt Vaikset ookeani, sadu miile rannikust eemal, tuulte ja lainete võimuses.

      Miks küll tõi karm saatus vaala tema teele? Miks küll sundis karm saatus tema õnnetut, siiani nii ettevaatlikku kaptenit laadungi täiendamise pärast kõigega riskima?

      Vaalapüügi ajaloos ei ole veel esinenud sellist katastroofi, kus mitte ühtegi meest ei õnnestunud päästa!

      Saatus oli tõesti olnud halastamatu. Pilgrimi pardale polnud jäänud ainsatki meremeest. Ei, üks oli siiski jäänud! Dick Sand, kuid tema oli ju alles madrus, alles viieteistkümneaastane nooruk!

      Temal tuli nüüd olla kapten, pootsman, madrus, ühesõnaga – terve meeskond ühesainsas isikus.

      Pardal viibis ka reisija, ema oma lapsega, kelle sealolek muutis olukorra veelgi raskemaks.

      Peale tema olid laeval veel neegrid, kahtlemata tublid, vaprad ja püüdlikud inimesed, sõnakuulelikud igaühele, kes on suuteline neid juhtima, kuid neil polnud vähimatki aimu meremehetööst.

      Dick Sand seisis liikumatult, käed vaheliti, ja vaatas üksisilmi kohta, kuhu oli vajunud kapten Hull, tema kaitsja, keda ta armastas nagu oma isa.

      Siis libises Dick Sandi pilk üle horisondi, otsides laeva, millelt võiks paluda abi ja kaitset ning kuhu ühtlasi võiks usaldada proua Weldoni.

      Tema ise ei lahku Pilgrimilt, ei, kindlasti mitte, ja ta teeb kõik, et viia laev sadamasse! Ent proua Weldon ja tema väike poeg peavad olema kindlas kohas. Neisse oli ta piiritult kiindunud, ja siis ei pruugiks tal nende pärast enam muret tunda.

      Ent ookean oli tühi. Pärast vaala kadumist ei häirinud enam keegi vaikust selle pinnal. Pilgrimi ümber laius ainult taevas ja vesi. Dick Sand teadis enam kui hästi, et nad asuvad väljaspool kaubalaevade teid ja et teised vaalapüügilaevad purjetavad alles kaugetel püügikohtadel.

      Ent ohtudele tuleb vaadata kartmatult näkku ja olukordi tuleb võtta sellistena, nagu nad on. Seda noor madrus teadis. Mida ta otsustab nüüd ette võtta?

      Sel hetkel ilmus pardale Negoro. Pärast katastroofi oli ta sealt lahkunud. Milliseid tundeid õnnetus selles mõistatuslikus inimeses võis tekitada, seda ei osanud keegi arvata. Ta jälgis katastroo-fi äärmiselt suure huviga, kuid ei teinud ühtegi liigutust ega lausunud ainsatki sõna. Kui kellelgi oleks tulnud mõttesse teda sealjuures vaadata, siis see oleks üllatunult märganud, et tema väljendusvaeses näos ei liigu ükski lihas.

      Ta astus ahtri poole, kus Dick Sand liikumatult seisis, ja peatus kolm sammu noorest madrusest eemal.

      “Kas teil on vaja minuga rääkida?” küsis Dick Sand.

      “Mul on vaja rääkida kapten Hulliga

Скачать книгу