Viieteistkümneaastane kapten - Jules Verne

Скачать книгу

Tasa!” kordas kapten.

      Viis minutit hiljem oli paat vaalast ainult ühe kaabeltau kaugusel.

      Pootsman seisis paadipäras ja püüdis juhtida sõidukit imetaja vasaku külje suunas, sealjuures hoolikalt vältides sattumist võimsa saba löögiulatusse, mille ainsast hoobist oleks piisanud kogu paadi purustamiseks.

      Kapten Hull, kes seisis ninas, jalad tasakaalu hoidmiseks pisut harkis, haaras oda, et anda sellega esimene hoop. Tema osavuses ei tarvitsenud kahelda – ta tabab kindlasti seda veest väljaulatuvat paksu keha.

      Kapteni kõrval toobris oli keras üks viiest köiest, mille ots oli tugevasti harpuuni külge seotud. Kui vaal peaks väga sügavale sukelduma, pikendatakse köit nelja ülejäänud kera abil.

      “Kas olete valmis, poisid?” küsis kapten sosinal.

      “Valmis,” vastas Howik, haarates mõla tugevamini oma laiade kämmalde vahele.

      “Sõudke juurde!”

      Pootsman kuulas käsku, ja paat libises umbes kümne jala kaugusele vaalast.

      Vaal ei liigutanud ja näis magavat. Vaala on kerge püüda, kui talle uinaku ajal ootamatult peale satutakse. Siis võib juba esimene löök teda surmavalt tabada.

      “Imelik, et ta püsib liikumatuna,” mõtles kapten, “Vaevalt küll see kelm magab, kuid ometi… Midagi tundub korrast ära olevat!”

      Sedasama mõtles ka pootsman Howik ja püüdis vaala teist külge näha.

      Nüüd ei olnud aga enam aega millegi üle pead murda, nüüd tuli tegutseda.

      Kapten võttis harpuunist keskelt kinni, vibutas seda mitu korda pea kohal, et löök kindlamini tabaks, sihtides sealjuures vaala külge. Siis heitis ta täie jõuga.

      “Tagasi, tagasi!” hüüdis ta seejärel.

      Madrused, aerutades kõik tagurpidi, viisid paadi kiiresti eemale, et vaal seda oma sabaga ei tabaks.

      Sel hetkel nägi pootsman, miks vaal nii ebatavaliselt kaua liikumatult püsis.

      “Poeg!” hüüdis ta.

      Vaal, saanud haavata, vajus ühele küljele ja kõik võisid näha noort vaala, keda ta parajasti imetas.

      Kapten Hullil ei olnud teadmata, et see asjaolu muudab vaala tabamise palju raskemaks. Ema võitleb nüüd kahtlemata palju vihasemalt, kaitstes mitte ainult ennast, vaid ka oma “väikest” – kui seda vähemalt kahekümne jala pikkust looma nii võib nimetada.

      Vaal ei asunud siiski kohe rünnakule, nagu võis karta, ja meestel polnud vaja harpuuni küljes olevat köit katki lõigata, et oleks lihtsam põgeneda. Otse vastupidi, vaal sukeldus koos pojaga otsejoones meresügavusse, nagu seda kõige sagedamini juhtub; seejärel tõusis ta võimsa hüppega taas pinnale, kuid sukeldus uuesti ja hakkas vee all väga kärmesti põgenema.

      Kapten Hull ja pootsman, kes seisid mõlemad püsti, jõudsid teda silmitseda, enne kui ta esimest korda sügavusse sööstis, ja neil oli nüüd temast täiesti selge ettekujutus.

      See oli tõesti, nagu nad arvasid, väga suur vaguvaal. Ta pikkus peast sabani ulatus vähemalt kaheksakümne jalani. Tema kollakaspruuni naha tegid täpiliseks arvutud tumepruunid laigud.

      Oleks tõesti kahju, kui pärast edukalt alustatud rünnakut tuleks nii hea saak siiski maha jätta.

      Jälitamine, või õigemini, köie otsas kihutamine oli alanud. Aerud üles tõstetud, lendas paat nagu nool laineharjal.

      Külmavereline nagu alati, õnnestus Howikul hoida paati ümber minemast, kuigi see tegi pööraseid ja lausa jubedaid hüppeid.

      Kapten Hull, saaki kogu aeg silmas pidades, kordas ühtesoodu:

      “Ettevaatust, Howik, ettevaatust!”

      Selletagi võis olla päris kindel, et Howik oma kohust hetkekski ei unusta.

      Et vaal kihutas paadist palju kiiremini, siis rullus harpuuni köis lahti sellise hooga, et kapten juba kartis, et köis võib paadi serva vastu hõõrudes põlema süttida. Kapten täitis toobri, milles köis oli, veega, hoides seda sel kombel märjana.

      Näis, et vaal ei kavatsegi peatuda ega oma tormamist aeglustada. Esimese köie otsa seoti juba teine, aga seegi kadus niisama kiiresti.

      Viie minuti pärast kinnitati kolmas köis, mis samuti vajus sügavusse.

      Vaal aga ei peatunud. Nähtavasti polnud harpuun riivanud ühtegi siseorganit. Köie nöörsirge laskumise järgi võis isegi arvata, et loom, selle asemel et pinnale tulla, sukeldub üha sügavamale.

      “Pagana pihta, see kelm pistab kinni kõik meie viis köit!” hüüdis kapten.

      “Ja viib meid Pilgrimist üpris kaugele,” lisas pootsman.

      “Ta peab siiski tulema veepinnale hingama,” jätkas kapten. “Vaal ei ole kala ja temale on õhk niisama vajalik kui inimesele.”

      “Ta peab hinge kinni, et kiiremini plehku panna,” sõnas üks madrustest naerdes.

      Peagi tuli kolmanda köie külge kinnitada ka neljas ja madrused, kellele saak oli äsja juba käegakatsutavana tundunud, muutusid rahutuks.

      “Tont võtaks,” pomises kapten, “midagi sellist ei ole mul veel kunagi juhtunud. Neetud vaal!”

      Lõpuks tuli ka viies kera käiku lasta. Seegi oli juba peaaegu lahti rullunud, kui äkki tundus, et köis pole enam pingul.

      “Tubli, tubli!” hüüdis kapten. “Köis on lõtv, vaal hakkab väsima!”

      Nüüd oli paat Pilgrimist rohkem kui viis miili alltuule.

      Kapten Hull heiskas pootshaagi otsa lipu, et anda laevale märku lähenemiseks.

      Peaaegu kohe võis näha, kuidas Dick Sand, keda Tom ja tema kaaslased abistasid, hakkas raasid pingutama, et purjedele rohkem tuult anda.

      Ent tuul puhus nõrgalt ja ainult lühikeste hoogudena ning näis varsti täiesti vaikivat. Pilgrimil oli kahtlemata üsna raske paadi juurde jõuda, kui see tal üldse õnnestub.

      Nagu arvati, tõusiski vaal veepinnale hingama. Harpuun oli tal ikka veel küljes kinni. Ta jäi liikumatult seisma ja paistis ootavat poega, kes selles kohutavas kihutamises talle nähtavasti järele ei jõudnud.

      Kapten käskis aerutada kiiremini ja peagi jõuti vaalale lähemale.

      Kaks madrust, tõmmanud aerud paati, relvastusid nagu kaptengi pika odaga, et anda loomale surmav löök.

      Howik manööverdas väga ettevaatlikult ja oli valmis otsekohe kõrvale põikama, kui vaal peaks nende poole sööstma.

      “Ettevaatust!” hüüdis kapten. “Vaadake, et te mööda ei viska! Sihtige hästi, poisid! Kas olete valmis, Howik?”

      “Valmis, härra,” vastas pootsman. “Aga mind häirib see, et vaal pärast sellist põgenemist nii vaikseks jäi.”

      “Ka mulle tundub see kahtlasena.”

      “Peame olema ettevaatlikud.”

      “Kahtlemata, aga nüüd hakkame pihta!”

      Kapten Hull sattus üha enam hoogu.

      Sõideti veelgi lähemale. Vaal keerles endiselt kohapeal. Poega tema juures ei olnud ning võib-olla püüdis ta teda otsida.

      Äkki lõi vaal sabaga ja kaugenes umbes kolmkümmend jalga.

      Ega ta ometi uuesti põgenema hakanud? Kas neil tuleb teda jälle tükk aega mööda vetevälja taga ajada?

      “Ettevaatust!” hüüdis kapten Hull. “Ta võtab hoogu ja ründab meid! Howik, hoia alt!”

      Vaal oli end tõesti paadile vastu keeranud. Oma võimsate uimedega veepinda lõhestades viskus ta ettepoole.

      Pootsmanile aga ei tulnud selline otserünnak ootamatult ja ta seadis paadi nii, et vaal möödus nende külje alt, kuid ei riivanud neid.

      Kapten Hull ja mõlemad

Скачать книгу