Liiseli võti - Ketlin Priilinn

Скачать книгу

Oli ju näha, et nagunii ei saaks ta aru. Niisiis sättis ta ka Lotta diivanile ning kössitas sõnagi lausumata laste kõrvale, käed ümber põlvede.

      „Olgu, katsume teile siis praegu mingi magamisaseme leida,“ ütles ema lõpuks. Ta paistis olevat end pisut kogunud. „Hommikul arutame seda asja edasi.“

      Ema otsis kapist välja madratsi ja voodiriided ning Liisel tegi endale aseme diivanile ja seadis lapsed magama otse selle ette madratsi peale. Tüdrukud kippusid öösiti endiselt ärkama ja siis oli oluline neid kohe rahustada, enne kui kisa suureks paisus. Nässu ronis madratsi kõrvale laste jalgade ette ja tõmbus seal kerra.

      „Ingela magab, jah?“ päris Liisel teki alla ronides. Ema noogutas ja kustutas tule. „Mis ta siis keset ööd veel tegema peaks,“ ei saanud ta siiski jätta torkamata. Liisel ei kostnud selle peale midagi. Ta sulges silmad ja püüdis uinuda. Ometi ei tulnud sellest midagi välja, ehkki naine üritas kõike meelest lasta ja lõdvestuda nii palju, kui see sellises õnnetus olukorras vähegi võimalik oli. Mure enda ja oma laste tuleviku pärast paisus nüüd ööpimeduses ja ema tasase norskamise taustal niivõrd valusaks ja masendavaks, et uinumine ei tulnud kõne allagi. Liisel vähkres rahutult küljelt küljele. Äkki on emal ikkagi õigus, mõtles ta nukralt. Äkki olen tõesti mina selles kõiges süüdi. Võib-olla olengi mina oma käitumisega Gerdi selliseks muutnud? Ega tal ka ilmselt kerge ei olnud pärast laste sündi ja minu sünnitusjärgne depressioon ei teinud asja sugugi paremaks…

      Liisel hingas sügavalt sisse ja tõusis istuli. Tule ometi mõistusele, sundis ta ennast. Alkohooliku probleemides ei ole iial keegi teine süüdi! Kui tema on nii nõrk, et ei suuda oma käitumist kontrolli all hoida, siis pole midagi parata. Igast sõltuvusest on tahtmise korral võimalik vabaneda. Temal järelikult pole seda tahtmist olnud. Ja on fakt, et selline inimene on ohtlik nii sulle endale kui ka lastele. Nii et ära kujuta endale lollusi ette.

      Naine puges teki alla tagasi. Küll kõik kuidagi laabub, püüdis ta ennast lohutada. Mõned naised on lastega nende sünnist saati üksi ja saavad ka hakkama. Mis siin ikka. Mul on ju natuke raha kõrvale pandud ja katsun kähku ka mingi töövõimaluse leida…

      Ometi tundis Liisel oma südamepõhjas, et niisama lihtne see olude sunnil valitud rada olla ei saa ning et enne mingisugusegi stabiilsuse ja rahulikuma eluolu saavutamist tuleb vägagi tõsine ja karm olelusvõitlus maha pidada.

      Lisaks koitis tema peas uus ja hirmutav mõte – Gert ei jäta seda asja niisama lihtsalt. Ja Riisipere on igal juhul esimene koht, kust ta teda otsima tuleb. Tõenäoliselt helistab ta siia kohe hommikul virgudes, kui on avastanud, et Liisel koos lastega vehkat on teinud. Esmalt helistab ja siis… siis tuleb ta ilmselt siia järele, teeb ema ja Ingela ees mesimagusat nägu ja anub teda pisarsilmil koju tulema. Oh jumal! See veel puuduks! Sellises olukorras poleks mingi ime, kui ema siis Gerdi hala kuuldes temaga liituks ning Liiselit koju tagasi pöörduma agiteeriks. Kuidas küll emale selgeks teha, et ta seda meest mingil juhul uksest sisse ei laseks?

      Alles mitme tunni pärast õnnestus Liiselil ometi sõba silmale saada. Paraku oli tema uni kerge, heitlik ja häiritud veidratest katkendlikest unenägudest. Kosutamise asemel see pigem kurnas tema vaevatud meeli.

      Hommikul ärkas ema juba enne seitset ning ärgitas ka Liiselit üles tõusma. Ja kuigi naine oleks kõige meelsamini pea padja alla peitnud ja vähemalt pool päeva voodis veetnud, ei üllatanud nii varajane äratus teda sugugi. Ema oli eluaeg harjunud tõusma kella seitsme, kõige hiljemalt kaheksa ajal, olenemata sellest, kas hommikul tuli tööle minna või mitte. Nädalavahetustel ta koolimajas koristamas ei käinud, ent see ei takistanud tal varahommikuid mitmesugusteks majapidamistöödeks ära kasutamast. „Ma hakkan suurpuhastust tegema ja voodipesu vahetama,“ teatas ta energiliselt. „Nii et aja ennast üles, võiksid mulle appi tulla.“

      Liisel tõusis istukile, hõõrus silmi ja haigutas kaks korda järjest. Enesetunne oli üsna sant. Pea tundus tinaraske ja silmad otsekui tulist liiva täis valatud. Naine heitis pilgu lastele, kes ikka veel rahulikult magasid. Miia oli keeranud end küljele ja nohises magusalt, pisike suu pooleldi avatud. Lotta lebas aga selili, käed graatsiliselt üle pea heidetud. Küllap olid eelmise öö seiklused nad põhjalikult ära väsitanud. Kas polnud see mitte tõeline saatuse iroonia, et just täna, üle teab mitme kuu ei ärganud nad öö jooksul kordagi, ja sellegipoolest ei õnnestunud temal ikka ennast välja puhata?

      Vaevaliselt kobis Liisel voodist välja ja pani ennast riidesse. Ta tuikus kööki ning valas omale kannust suure kruusitäie kohvi. Kanget kuuma jooki rüübates toetas ta end taburetile istuma ja heitis pilgu aknast välja. Õues oli alles üsna hämar, kell polnud ju veel veerand kaheksagi. Oh, miks see ema küll nii vara juba oma koristustöödega pidi alustama! Ometi oli mõnes mõttes ka hea, et kell alles nii vähe oli. Gerdi telefonikõnet polnud ilmselt veel vähemalt paar tundi tarvis karta, ei olnud kuigi tõenäoline, et mees eriti enne kümmet virgub. Selle aja peale andis ehk midagi välja mõelda.

      Kui Liisel oli endale kohvi kõrvale kaks vorstivõileiba pingutusega sisse söötnud – isu polnud ollagi, aga ema käis kangesti peale, et hommikusöök olevat päeva tähtsaim eine, ja Liisel ei viitsinud temaga maid jagada –, andis ema talle ülesandeks tolmu pühkima hakata. Tema ise asus eelmisest õhtust pesemata jäänud nõusid küürima.

      „Ma ei tea, minu arust oli selline ülepeakaela kodust ärajooksmine ikka üks mõtlematu tegu sul küll,“ teatas ema umbes pool tundi hiljem, kui tolm oli pühitud ning kõik nõud pestud, kuivatatud ja hoolikalt kappi laotud. Ta istus hetkeks elutoa laua taha puhkama ja jälgis, kuidas Liisel väikese kannuga lilli kastis. „Ole selle suure kaktusega ettevaatlik, ära vett maha vala,“ manitses ta ning jätkas siis, peegeldades just seda, mida ka Liisel ise oli mõelnud ja kartnud. „Mis sa mõtled, et su mees sind siia otsima ei tule või? Arvesta, et siis pead ise need asjad ära klaarima, mina sinu eest midagi vassima ega valetama küll ei hakka. Ise sa selle supi keetsid, ise pead seda ka helpima.“

      Seni oli Liisel end rahulikuks sundinud, ent nüüd solvus ta hingepõhjani. Ta asetas kannu aknalauale ja keeras end näoga ema poole. „Ema, ma ei saa sinust vahel üldse aru,“ ütles ta nördinult. „Kuidas sa saad arvata, et kõik oli minu süü? Kas ma oleks sinu arust tõesti pidanudki jääma sellise mehe kõrvale, kes joob? Kes peksab mind ja mu väikesi lapsi?“

      „Ise sa ju ütlesid, et ta lükkas last eemale ja too ise kukkus,“ õigustas ema. „Ma ei ütlegi, et ainult sina kõiges süüdi oleksid, kindlasti tegi Gert ka palju asju, mida poleks tohtinud. Lihtsalt igas tülis ja kooseluprobleemis on alati kaks poolt. Ära arva, et ainult tema on see patuoinas ja sina ilmsüütu lilleke. Tänapäeval on see justkui moeasi, et iga tüli peale joostakse kohe lahku ja lapsed jäävad ilma isata. Tegelikult aga tuleks lihtsalt rohkem üksteisega rääkida ja asjad omavahel ära lahendada.“

      Liisel ohkas. „Ema, ma saan aru küll, mida sa silmas pead,“ ütles ta. „Aga minu ja Gerdi puhul ei ole tegemist mingi arusaamatuse ega tühise tüliga. Asi on ikka kõvasti tõsisem! Sina ju pole temaga koos elanud, sa ei tea, milline ta on! Ja minu juttu sa millegipärast ei usu. Alkoholism on haigus, ema. Ja Gert ei üritagi selle vastu võidelda. Tal on täiesti ükskõik, ta ei hooli juba ammu ei minust ega isegi oma lastest!“ Liisel vaikis hetke ja lisas siis mõtte, mis õigupoolest juba pikemat aega tema peas oli keerelnud: „Mul on vahel selline tunne, et sa üritad mind ja Gerti nii kangesti koos hoida sellepärast, et minul ega Ingelal ei ole kunagi isa olnud. Sa ei taha, et su lapselapsed peaksid samuti ilma isata kasvama. Aga usu mind, ema, iga laps eelistaks olla pigem üldse isata, kui et kasvada sellises ebanormaalses keskkonnas, joodikust ja vägivaldse isaga!“

      Ema avas mitu korda suu, et Liiselit katkestada ning kui too oli oma jutu lõpetanud, vaatas ta tütart pahase, lausa nördinud pilguga. „Ära räägi rumalusi,“ nähvas ta. „Asi pole üldse selles. Ma lihtsalt muretsen, mismoodi sa nüüd oma eluga hakkama saad! Mille eest sa üüri hakkad maksma, mille eest elama? Lähed tööle tagasi? Mis sa oma lastega peale hakkad? Arvad, et sõimekohti on nii äkitselt kohe võtta?“

      Liisel tundis, kuidas pisarad taas vägisi silma tikuvad. Ta raputas pead. „Ma ei tea, ema, kuidas ma toime tulen,“ ütles ta vaikselt. „Aga ma pean vähemalt üritama. Iseenda ja eelkõige oma laste

Скачать книгу