Liiseli võti - Ketlin Priilinn

Скачать книгу

virutas selle põrandale kildudeks. „Lase käia,“ lausus Liisel, nüüd juba taas rahulikult. Ta tõstis pea ja vaatas mehele otse silma. „Minu pärast peksa ja märatse nii palju kui tahad, aga lapsi ei puuduta sa enam sõrmeotsaga ka mitte. Vastasel juhul löön su oma käega maha, ja usu mind, ma mõtlen seda nii tõsiselt, kui üldse mõelda saab.“

      Hetkeks tundus Liiselile, et Gert sööstab talle kohe kallale, ent ilmselt oli too juba liiga purjus. Mees tegi küll paar ähvardavat sammu tema suunas, kuid koperdas tugitooli otsa ning vajus diivanile tagasi. Sealt ta enam ei tõusnud, vaid jäi naisele vidukil silmadega tigedalt otsa vahtima. „Kuradi eit, raisk,“ pomises ta enda ette. „Või tema julgeb minuga ärplema tulla! Kui tahan, võin su ise ühe käega laiaks litsuda, just nagu kärbse!“

      Liiselit see purjus mehe loll jutt ei heidutanud. Ta sammus toast välja ning tõmbas ukse enda järel kinni. Ülejäänud õhtu veetis ta magamistoas lastega mängides.

      Alles mitu tundi hiljem, kui lapsed juba magasid, julges naine ettevaatlikult elutoa ust paotada ja sisse piiluda. Jah. Gert magas norinal. Järelikult oli õige aeg…

      Liisel virgus mõtisklusest. Rong lähenes Riisipere jaamale ja oli aeg hakata käru uste poole lükkama. Tüdrukud olid jälle rahulikult magama jäänud, nad nohisesid tasakesi ning Lottal oli väike juuksesalk näo ette langenud. Liisel lükkas selle õrnalt tagasi ja sealjuures puutusid ta sõrmed hetkeks kogemata vastu inetut punast laiku tüdruku laubal. Lotta võpatas ja kiskus näo hetkeks krimpsu, ent ei ärganud. Liisel ohkas. Ta heitis raske koti endale uuesti selga, lükkas siis käru ettevaatlikult istme vahelt välja ja suundus uste juurde. Nässu kobis istme alt välja, haigutas pärani suuga ja lonkis rihma otsas kuulekalt Liiselile järele.

      Naine hoidis ühe käega kärust ning teisega võttis kinni postist, et paremini tasakaalu hoida. Ta toetas lauba vastu selle külma metalli ja sulges hetkeks silmad. Mida küll ema ütleb, kui ta niimoodi keset ööd oma laste ja koera ja kodinatega sisse sajab?! Emal polnud ju tema põgenemisplaanidest aimugi, kui just Ingela midagi välja polnud lobisenud. Aga vaevalt. Asja tegi hullemaks see, et ema oli Gerdist väga heal arvamusel ning kui Liisel ka vahel oli maininud tema suurt alkoholilembust, polnud ema iial sedasorti juttu tõsiselt võtnud. Õigupoolest polnud see ka ime, Gert kohe oskas inimesi lollitada ja endast head muljet jätta. Üheskoos Riisiperes käies oli ta alati käitunud kui kõige eeskujulikum pereisa. Ta oli väga viisakas ja tähelepanelik ning tegi alati emale tema välimuse kohta komplimente. Liisel taipas suurepäraselt, et emal on raske sellest mehest midagi halba uskuda. Veelgi enam, ema oli kindlal veendumusel, et just Liisel ise oma pideva näägutamise ja rahulolematusega on kõikide probleemide põhjustajaks. Ja kui ta nüüd südaöösel Riisiperre tuleb, pidades veel plaani kuni üürikorteri leidmiseni sinna jääda, on ta ema arvates ilmselt lõplikult aru kaotanud. Aga kuhu tal siis veel minna oleks? Muidugi oli ta ise süüdi, et juba varem kortereid aktiivselt otsima ei hakanud ja asjadel üldse nii kaugele oli lasknud minna. Jah, viimasel ajal oli ta üha sagedamini ajalehtedesse kiiganud, ent ühtegi hinna poolest sobilikku pakkumist ei olnud seni veel silma jäänud. Ja pealegi oli see kõik nüüd juba tagantjärele tarkus, seda enam, et oma laste turvalisuse nimel oli ta valmis ema pahameelt ja moraalilugemist välja kannatama küll. Selge oli ju see, et kõigele vaatamata ei viskaks ema oma tütart ega lapselapsi tänavale. Nässu suhtes oli Liisel pisut murelikum. Ema polnud iial heaks kiitnud, et Liisel kodutu koera endale oli võtnud. „Väikeste lastega majapidamisse tood mingi võõra krantsi,“ oli ema etteheitvalt öelnud. „No on sul aga julgust! Pärast ära tule kurtma, kui sul lapsed kärnas on. Jumal teab, mis haigused sel krantsil küljes võivad olla! Ja oleks teil siis veel oma maja, endil pisike korter ja ruumi niigi vähe!“ Tookord oli Liisel ema pahameele ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasknud, ent nüüd tuli see kõik talle vägagi selgelt meelde. Naine neelatas raskelt ning hammustas huulde. Ema kirtsutab ilmselt nagunii juba sellegi peale nina, et tema ja lapsed seal mitu päeva kavatsevad ööbida, ent mida ta veel koera kohta võib öelda? Ema polnud iial loomi armastanud ja kui väga ka Liisel ja Ingela teda lapsepõlves olid mangunud, ei nõustunud ta neile ühte kõige pisemat närilistki võtma, koertest-kassidest rääkimata. Nii et tõenäoliselt seisis ees ikka päris raske lahing. Ja ometi poleks ta ju Nässut saanud kuidagi maha jätta, see oleks koera jaoks võrdunud surmaotsusega. Gerdist poleks olnud mingit tema eest hoolitsejat, see joodik oleks lasknud Nässul peagi nälga ja janusse surra. Pealegi olid nii Liisel kui ka lapsed koerasse väga kiindunud ja poleks temast enam nagunii loobuda raatsinud.

      Rong jõudis puhkides peatusesse ja uksed avanesid. Esimesena kalpsas rongist välja Nässu. Seejärel tõstis Liisel raske käru pingutusega uksest välja perroonile ja hingas sisse karget talvist ööõhku. Ettevaatlikult ja aeglaselt, püüdes libedal perroonil kärust kinni hoides tasakaalus püsida, asus naine teele kolmekorruselise kortermaja poole, kus elas ema ning Ingela koos oma uue poiss-sõbraga.

      Mustlane

      Külm oli. Liisel oli ennast kodus küll võimalikult soojalt sisse pakkinud, ent sellegipoolest kippus öine veebruaripakane nüüd valusalt nina ja põski näpistama. Õnneks polnud kaugele minna, maja juba paistis eemalt. Liisel sikutas jopekaelust kõrgemale ja peitis nina sinna sisse. Iga sammuga hakkas tema süda üha ärevamalt taguma. Issand, mida ema küll ütleb? Mida ometi? Tahtmatult aeglustas naine sammu ning jäi hetkeks lausa seisma. Ta kogus end mõne minuti, hingas siis sügavalt sisse ja astus vapralt edasi. Tulgu mis tuleb! Küll ema ikka mõistab, et tal polnud lihtsalt muud valikut…

      Valge sädelev lumi krudises jalgade ja kärurataste all. Küll siin on ikka vaikne, mõtles Liisel. Siinne öövaikus on teistmoodi, kuidagi hoopis elutum ja tontlikum kui linnas.

      Nad olid kohale jõudnud. Liisel avas krägiseva trepikojaukse ning lükkas käru sisse. Vaevaliselt taris ta selle trepist üles. Jumal tänatud, et ema elas esimesel, aga mitte kolmandal korrusel! Sinna poleks ta seda rasket kaksikutekäru küll jaksanud tassida.

      Lõpuks seisis ta ukse taga ning sirutas aeglaselt ja kõhklevalt sõrme kellanupu poole. Noh, Liisel, sundis ta ennast. Võta end ometi kokku, siin elab ju su enda ema! Ta vajutas nuppu ning pigistas teise käe kärusanga ümber nii kõvasti kokku, et sõrmenukid lumivalgeks tõmbusid. Peale seda lühidat kellatörtsu läks hulk aega, enne kui korterist lohisevaid samme kostis ning võtit lukuaugus keerati. Liisel hammustas huulde. Appi!

      Uks avanes ning helepunasesse hommikumantlisse mässitud ema jõllitas käru ja koeraga trepikojas seisvat Liiselit otsekui ilmutust. Ema juuksed olid sassis ja pilk unesegane, küllap oli ta juba maganud. Tükk aega ei saanud kumbki sõnagi suust.

      „Liisel,“ kogeles ema lõpuks. „Mis… juhtus midagi või?“

      Liisel noogutas ning ei suutnud siis enam pisaraid tagasi hoida. „Jah,“ nuuksatas ta. „Ma jätsin Gerdi maha. Ta joob nagu segane, ja täna lõi ta Lottat.“

      Ema tõmbus näost valgeks. Ta astus kõrvale ja andis Liiselile peaga märku sisse tulla.

      Alles siis, kui naine juba oma jope varna oli riputanud, saapad jalast võtnud ning lapsi kärust välja hakkas tõstma, et neidki lahti riietada, sai ema oma kõnevõime tagasi. „Mis sa siis nüüd teha mõtled?“ päris ta. „Kavatsed siia jääda või?“ Tundus see ainult nii või kõlas ema hääles tõesti hirm ja õud? Liisel otsustas, et ei hakka endale ise asju ette kujutama. „Mõtlesin, et natukeseks ajaks ehk jah,“ sõnas ta ebalevalt ning väriseva häälega. „Kõige rohkem vast mõneks päevaks, hakkan kohe homme uurima üürikorteri võimalusi.“ Ta sikutas magaval Miial kombeka seljast, tõstis lapse diivanile ning asus siis Lotta kallale. Ema vaikis ja jälgis Liiseli tegemisi murelikult pead vangutades. Seejärel langes ta pilk nurgas kössitavale Nässule. „Ja koera oled sa ka kaasa vedanud,“ ütles ta, nüüd juba selgelt etteheitva tooniga. „Oh jumal küll, kuidas me siia kõik küll ära hakkame mahtuma?“ Sedalaadi lauset oligi Liisel kartnud ja selleks oma vaimu juba valmis seadnud. „Ma tean, ema, et siin on niigi kitsas,“ sõnas ta vaikselt. „Ma ju tean. Aga mul ei olnud tõesti kusagile mujale minna.“

      Ema ohkas raskelt ja tõstis käed näo ette. „Oh sind küll, rumal tüdruk,“ pomises ta. „Väikeste lastega traavid mööda ilma justkui mõni mustlane…“

      Liiselil

Скачать книгу